Ära nüüd blokkima hakka

Peale veidi aega peale käimist, oli Rémy siiski Joni nõusse saanud pubisse minna ning üsna varsti nad sinna sisse sajasidki. Millegipärast oli vennas eriti vastupuiklev olnud, tahtmata absoluutselt minna sinna, kus oli võimalus juua. Nagu. Tema vend. Ja ei taha juua? See oli midagi täielikult uut ja seda enam tekkis Chevalieril tahtmine tolle platsi vedada, pits viina nina ette sokutada ja siis vaadata, kas too tõepoolest juua ei kavatse. Selline kerget viisi challenge accepted. Kui nad siis lõpuks kohal olid, valis Rémy neile mingisuguse korraliku koha kusagil taga pool, tellides neile mõlemale ka esialgu ühe pudeli õlut. Ütle nüüd, et sa lükkad isegi selle lahja joogi kõrvale!

Jon silmitses lauda toodud õllepudelit, mis tema ees seisis. "Miks me siin oleme jällegi?" küsis ta pilku vennale viies. Esialgu hoidis ta õllest eemale. Kuradi raske oli. Nagu mingi karsklane. Jon ohkas, ning toetas end mugavalt vastu istumise seljatuge, pudelist eemale. Hea, et see mingit salakavalat meeldivat lõhna ei eritanud. Jon jälgis oma venda endale omase kavala muigega. Ta oli üsna kindel, et lõpetab siin veel vähemalt selle ühe õlle joomisega, kui mitte täiesti lääpas, aga ise tahaks ju ka näha, kui kaua ta suudab vastu panna. Kas temas on piisavalt tahet, et viinakuradile vastu astuda.

Erinevalt Jonist tegi Rémy koheselt õllepudeli lahti ning võttis sealt ka ühe lonksu. Küll on hea mitte olla karsklane, kuigi see kuluks tervisele täitsa ära ju. "Et mõnusalt aega veeta, nagu vennad kunagi," vastas kutt, korrates sama lauset juba kes teab, mitmendat korda. Tegelikult oli tal muidugi põhjuseks hoopis see, et ta üldse pidi põhjuse välja otsima. See oli tema jaoks absurdne! Kui ta tahtis reede õhtul juua, siis seda ta läks tegemagi, olgu siis üksi või mitte. Ta oleks võinud küll vabalt ka kellegi teise, mitte Joni, kutsuda, kuid see blokkiv inimene oli ju kõige parem kaaslane. "Õlu liiga lahja su jaoks?" küsis ta muiates.

Jon silmitses venda, nagu ei usuks teda, aga hei. Nad veetsid päris tihti väga suvaliselt vennaaega koos. See oligi neil juba kuidagi nii kujunenud, et nad vahel mitu nädalad järjest teineteisele suuremat tähelepanu ei pööra ja siis järsku tuli mõlemal suur vennaarmastus peale, mida muud moodi välja näidata ei saanud, kui pidi minema kuskile jooma või niisama hängima, mis lõppes sügavate vestluste ja isegi kallistamistega. Ning siis võisid nad jälle nädalaid rahulikult olla. Mitte, et nad siis üldse ei suhtleks. Muidugi suhtlesid ja hängisid. Lihtsalt need vennaajad olid hoopis teistlaadi hängimised. Siiski tundus Jonile, nagu see siin täna nüüd ja praegu oleks mingi tagamõttega olnud. Äkki mõtles ta endale välja selle lihtsalt. "Just, mis selle lahja jamaga ikka aega raisata," naeris Jon ning viis pilgu pudelile. "Ma ütlesin sulle, et ma ei tohiks juua," kordas nooruk siiski. Andrele see ei meeldiks. Andre koguni ei luba. Ning Jon tahtis kutile tõestada, et ta ei vajagi seda alkoholi selleks, et elada või olla. Et ta tõepoolest saab ilma ka hakkama.

Kui lahja ei kõlba, siis ei jää muud üle kui kangem võtta! Aga seda vist siiski mitte, sest Jon kordas enda lauset selle kohta, et ta ei tohtinud juua. "Ja mina ei saa aru, miks," lausus Rémy, viies kerge kulmukortsutusega pilgu vennale. Jah, too oli seda öelnud, kuid jätnud põhjendamata ja uudishimulik ning kohati ka mures kasuvend, nagu ta oli, tahtis ta seda teada. "Kas sa oled karsklaseks hakanud? Kas sa liitusid mõne usuühinguga? On sul tervis korrast ära?" päris ta, tuues lagedale mitu võimalikku vastusevarianti. Okei, karsklane kõlas way too weird for Jon, usuühing võis olla talle ilmselt ainult selleks, et sealseid naisi(/mehi) lantida või midagi ning kui tal peaks tervist korras ära olema.. Siis annab Rem tappa selle eest, et ta koheselt sellest teada ei saanud!

Jon võttis sõrmedega oma õllepudeli alumisest servast kinni, ja keerutas seda laual veidi. Ta muigas Rémy pakkumiste peale. "Ei, ma pole haige," mainis nooruk. "Ega karsklane ega mingi ususektiga liitunud. Kuigi see viimane kõlab täitsa huvitavalt," arvas ta. Täiesti korraldatav asi ju. Aga Jon poleks sellise asja jaoks piisavalt püsiv. "Andre ei taha, et ma end täis kaaniks ja sa tead, kui kiiresti mul ühest napsist kaks saab ja kahest kolm ja sealt edasi," lausus Jon viimaks, tõstes pilgu vennale. Kasuvend või mitte, Joni jaoks oli Rémy päris vend. Oma vanemat venda, kes hukkus, mäletas Jon nüüdseks vaid ähmaselt. Nagu kõik see, mis oli enne Rémy vanemate juurde kolimist, oleks olnud unenägu, mitte reaalsus.

Nii et ta pani oma pakkumistega mööda? Damn. Rémy kuulas Joni ära, kortsutades seejärel kulme. Oota, oota nüüd veidi.. Milles kurat ta veel ilma oli jäänud? Jah, seda ta muidugi teadis, et vend kutti taga ajab ja värki, aga mis ajast neil nii tõsine suhe oli, et Andre Jonile lausa sõnu peale on lugema hakanud? Või üldse - mis ajast neil suhe oli? Nagu, nagu.. Vennas pidi temast küll ikka eriti sisse võetud olema sellisel juhul. "Sa käid Andrega?" küsis ta. "Mis ajast? Miks ma sellest alles praegu kuulen?"

Jon silmitses oma venda hetke täiesti emotsioonitult. "Kus kurat te kõik elate?" küsis ta siis. "Mis ma pean mingi kuulutuse koolimajja seina peale panema. "Jon ja Andre käivad, back off!"?" küsis Jon elavnedes. Kõik järgnev juhtus ilma midagi mõtlemata. Jon avas oma ammu õpitud trikiga õllepudeli ja rüüpas sealt lonksu, mõistes alles siis, et ta just murdus. Jon silmitses hetke pudelit, asetades selle lauale. "Sinna siis läks see," muigas ta. Ja ta nii uskus, et on tugev ning suudab vastu panna. "Me oleme alles mingi poolteist kuni kaks nädalat käinud ka," sõnas Jon. "Aga ma nühin ju koolis koguaeg tema vastu, me aeleme meie magamistoas. Omaasi, et sa igal pool mujal oled kooserdanud ja kõigest ilma jäänud," sõnas Jon muiates, ning rüüpas uue sõõmu. Okei, mida Andre ei näe, seda Andre ei tea ja mida Andre ei tea, see Andrele haiget ei tee eks. "Või on su mõtted hoopis kellelgi teisel pidevalt, et sa ei märka," muigas Jon kavalalt ning silmitses venda.

Rémy pilgutas vaid silmi Joni esimeste sõnade peale, samal ajal õllest lonksu võttes. Well.. sorry for being activist! Ilmselgelt märkas ta, kuidas vend järgmisel hetkel õlle lahti tegi ning sealt lonksu jõi, viies näole selle peale muige. That's his bro! No bitches can stop him! Olgugi, et tegu oli siis mehega.. "Sorry, et ma sinuga selle pooleteise nädala jooksul eriti tihti kokku pole sattunud," vastas Pierré muiates. Jah, tal oli tõepoolest palju tegemist olnud ning ainsad korrad, mil ta oma venda nägi, olid kas tunnid - kus too Andre seljas ei aelenud - ning õhtuti magamistuba. Kuid sinna jõudis ta ka ju sellisel ajal, mil juba öörahu oli, vahest peale sedagi. "Pole mul kedagi mõttes," lausus ta, "sa ju tead, kuidas ma millelegi keskendudes põhimõtteliselt midagi muud ei märkagi. Sina kaasaarvatud, kusjuures."

Jon kergitas kulme. "Mina kaasaarvatud, as in mina olen samasugune või sul pole isegi minu märkamiseks aega? Suur president nagu sa meil oled," muigas Zacharie ning rüüpas suure sõõmu õllest. Oeh, kuidas ta seda jooki armastas, ning seda aina enam ja enam juua tahtis. Täna öösel nad vist kooli ei jõua. "Mida sa korraldad seal üldse koguaeg? Ühtegi koosolekut sa meile ka teinud pole," märkis Jon mõtlikult. Tea kas peaks mingi hetk Rémy'le klubi tegevuste aruande ka andma või. Eelmisele preskule pidigi igakord midagi kokku luuletama, sest vaadakem, üldsus ei teadnud, mida nad seal klubis õigupoolest tegid. Teised õpilased reaalselt arvasid, et nad käivad tähti vaatamas. Nii palju Jon sellest värgist jagas, et kui mingit planeeti näha oli või tähtede sadu lubati, korraldas ta alati istumise, et astronoomia klubist veider mulje ei jääks, kui nad sellistel puhkudel kokku ei saa. Aga Rémy teadis ju kuidas neil need asjad seal astronoomiaklubis tegelikult on. Come on, ta teadis, et Jon mingi astronoom nüüd küll pole. Ehk leppis Rémy sellega ka, et Jon talle mingeid aruandeid kokku valetama ei hakka klubitegevusest ja nad lihtsalt kujutavad ette kõik, et need on olemas.
Jon keerutas taaskord pudelit käes. "Mitte kedagi ega midagi ei märka siis? Isegi mingeid üheöö asju pole olnud? Come on Rémy, ma tean ju sind, sa ei suuda nii kaua ilma olla," muigas Jon kavalalt.

"Mul ei ole sinu märkamiseks aega," vastas Rémy muiates. Nojah, ta võis ju samasugune ka olla, kui tahtis. Tema aga mõtles hetkel midagi muud. "Ma pean pidevalt mingeid nõmedaid üritusi korraldama. Kõik need väikesed asjad, kuhu teatud huvilisi kutsutakse pannakse alati minu õlgadele. Need on nii tüütud," ohkas ta, võttes joogist ka lonksu, nagu oleks see põhjus joomiseks olnud, "ja mis mõttes ei korralda? Korraldan ju! Sind pole kohal kunagi." Nüüd siis on teada, miks ei ole! Aga need on siiamaani tegelikult väga harva olnud ning põhimõtteliselt tühised. Varsti vist peaks ühe korralikuma kokku ajama, sest on ju vaja vaikselt tantsupidu korraldama hakata. Klubide kohta ta aruandeid tõepoolest väga ei vajanud. Kui tal väga vaja oli, siis läks ta kellegi käest ka asja uurima, välja arvatud siis Joni käest, sest sel oli teadagi, mis seal toimub. Üldiselt luuletas ta selle kohta ise midagi kokku. "No sorry sulle pettumust valmistada, aga mul pole isegi üheööasju vahepeal olnud," naeris Rémy, kuid mõtles siis korra. "Või tegelikult.. Ma ei teagi, siin on vahepeal need peod olnud, millest ma suurt ei mäleta." Viimasest oli tal küll igatahes tore mälestus - peksasaamine!

Jon kortsutas kulmu. Miks tema siis midagi ei teadnud. Et midagi korraldatakse? "Miks sa mulle ei räägi siis?" küsis ta vaata, et natukene solvunultki. Pidude mainimise peale Jon muigas kergelt. "Viimasel said sa küll peksa, mitte keppi," lausus ta pudelit enda huultele tõstes ning sellest rüübates. "Kusjuures," mainis ta siis. "Ma pole ka keppi saanud. Andre ei anna kätte," muigas Jon. See oli päris naljakas, kui seda välja öelda. Andre ei anna kätte. Aga nii oli. Alguses arvas Jon küll, te seda mängu ta kaua ei mängi, aga nüüd on juba täitsa harjunud selle mõttega, et ükskõik kellele taha panna ei saa ja oma kutt ka kätte ei anna.

Rémy pööritas silmi. No loomulikult.. Ei anna teada! "Ja mida need "koosolek kell 6" veel sinu arust tähendama peaksid?" küsis ta, üks kulm pisut kõrgemal kui teine. Mainiminud peksa saamist, liikus kuti käsi automaatselt enda kulmu juurde, mis oli küll nüüdseks terve ja tegelikult ei olnud sugugi ainuke kohta, mis viga sai. Naera jah ta vaesekese üle! Ta isegi ei mäletanud, miks ta peksa sai. Juusiis sai millegi kehvaga hakkama. Joni viimane lause pani Rémy aga küll üllatuma. "Vau! Mis sa tahad öelda, et sina oled kannatlik?" küsis ta muiates. "Mis juhtunud on? Poiss-sõber keelab juua, poiss-sõber ei anna kätte.. Ma ei tunne sind lausa äragi."

OT: Nüüd on see koht, kus eile tehtud teemad selle teema siin naljakaks teevad ja ma seda nüüd fixima asun.

Jon kortsutas kulme. "Aah need tähendavad, et ÕE koosolek on?" küsis Jon mõistes järsku, et ta oli täiesti valesti aru saanud millestki kui neid teateid nägi või kuulis. Mida ta siis mõelnud oli üldse? Hah, ilmselt Andrest ja sellest piisas, et sassis olla. Jon tõsines veidi. "Vaata," pomises kutt, ning rüüpas õlut. Ei, ta vist ikka ei suuda seda välja öelda. "Ma ei tea ise ka, mis mul viga on," lõpetas Jon oma lause ning muigas kergelt. Aga lisaks kõigele mis ta peas juba tiirles, hakkas ta nüüd mõtlema ka sellele, et Andre kamandab teda. Ja see mõte ei meeldinud Jonile. Teda ei kamandata. Mitte keegi ei kamanda teda, ta tantsib enda rütmi järgi ja kui see kedagi häirib, pole see Joni mure. Enne tantsivad inimesed tema pilliga kaasa, kui see, et tema teiste järgi tantsib. Ja ta mässis end justkui aina rohkem sisse, sest kahtlused närisid ja ta tundis end jälle nii lolline. Jon tõstis pudelilt pilgu ja vaatas R'emy't. "Ükskõik, mida sa ka ette ei võtaks, vaata, et sa ära ei armu," hoiatas Jon kergelt naeratades. Armumine oli üks jõle loll asi. Mis siis veel saab, kui ta Andret armastama hakkab. Aga kes ütles, et ta juba nii kaugel pole? Ta peaks aja maha võtma või midagi. Tõsiselt.

Kus nüüd tuli Captain Obvious välja! Kui Jon tõsines ja nagu midagi ütlema hakkas, viis Rémy uudishimuliku pilgu talle, olles valmis juba pikka juttu kuulama hakata. Selleasemel sai ta aga hoopis ühe lause. Ta ei tea mis tal viga oli? Nii..? Edasi? Seda aga ei tulnud, vaid hoopis mingisugune hoiatus tuleviku eest. Mis mõttes ära kunagi armu? Ilmselgelt ei kavatsenud kutt seda kunagi pidada, aga las see praegu olla. "Mis viga, Jon?" küsis Rémy, enam mitte nii muigvel olles, kui enne. Võiks isegi öelda, et ta oli täitsa mures. "Su suhe Andrega ei saa ju nii hull ka olla, et see sind lausa armastusest eemale sunnib hoidma," lisas ta. Või saab? Ta ei saanud enam midagi aru. Oota nüüd.. "Kas sa oled Andresse armunud?" küsis ta igaksjuhuks.

Jon turtsatas ning rüüpas vastamise asemel õlut. Mis tal viga on? Sassis on omadega, vaat mis. Järgnev lause kõlaks, nagu Andre peksaks teda või midagi. Jon neelas juba mitmendat lonksu alla, enne kui pudeli taas lauale pani ja oma sõrmed juuksetukka surus, et neid tirida. "Mhmh," mõmises ta vastuseks. Ta vend teadis teda nii hästi. "Ja Nadine on ka seal vahel," lisas Jon. "See asi on nii keeruliseks kiskunud, ma ei tea enam keda uskuda või mida uskuda. Andre väidab, et tahab minuga olla ja et ma meeldin talle, aga samas ta seletas midagi, et Nadine ütles talle ära. Ma olen mingi lohutusauhind põhimõtteliselt," ei hoidnud nüüd Jon midagi tagasi. "Ja ma tunnen end nii lollina," pomises Jon ohates, tõstes õllepudeli huultele, ning jõi selle tühjaks. Mmh, ta viipas käega, tühi pudel koristati ja toodi uus.

Ongi armunu! See Jon, kes isegi ei viitsinud kedagi taga ajada, on tõepoolest armunud. See oli midagi uut. Nadine mainimise peale kortsutas ta aga kulme. Oot, kuidas tema venna parim sõbranna sinna vahele segatud on? Mingisugune armukolmnurk? Kes kellele meeldib ainult, eksole. Rémy kuulas venna jutu ära, ise samal ajal kaasa mõeldes. Kõlas päris karmilt. Ja keeruliselt. "Kas Andre ütles niiviisi?" küsis ta. "Et sa tema teine valik oled?" Üsna ebamugav tunne võis see olla küll, kuid samas ei olnud ju see päriselt asi, mille pärast nii läbi olla.. Või siiski? Ega tema ka sellest ju midagi ei teadnud! See on see, kui ei oma just kuigi tõsiseid suhteid. Ta vaatas, kuidas Joni vana pudeli asemel uus toodi, peale seda enda pudelile pilku viies. Ja tema oli veel alles poole peal.. Nojah, mis seal ikka.

"Põhimõtteliselt jah," sõnas Jon. "No ta ei öelnud seda otse välja," pomises kutt. "Aga päris selgelt siiski. Ta kartis, et ma tõukan ta ka eemale. Nii ta ütleski, et Nadine tõukas ta juba eemale. Mida ma sellest arvama peaks siis? Aa ja me käisime väljas söömas ja ta flirtis ettekandjaga," rääkis Jon ja rüüpas suure sõõmu oma uuest õllest. Päris karm värk ju. "Ja ma tunnen end nii lollina nüüd," nooruk turtsatas rõõmutult: "ma suudan ära armuda kutti, kel minust täiesti kama on, peaasi, et tema üksi olema ei pea, sest tema esimene valik tõukas ta eemale ja ma ei suuda seda asja ära ka lõpetada," Jon ohkas raskelt. "Ma vihkan seda tunnet, ma ei taha seda tunda enam," pomises ta õllepudelit käes keerutades. Kes tahaks midagi sellist tunda eks ole. Mitte keegi ilmselt. See oli vastik ja valus ja lõikas igale poole sisse ja ta ei osanud midagi teha ka, sest ta ei tahtnud Andret üksi jätta. Oli see loogiline üldse? Pluss, ta ei tahtnud ise ilma Andreta olla.

Nojah, väga muud moodi see tõepoolest ei paistnud. Muidugi, kui väga otsida, võib sealt ju isegi mingisuguse teistmoodi vaatevinkli leida, aga Rémy igatahes seda teha ei viitsinud ja ausaltöeldes ei tahtnud ka. Kui ta midagi tõepoolest teisiti mõtles, siis oleks pidanud seda kohe ütlema! Kuti kulmud kerkisid kergest üllatusest kõrgemale, kui seda flirtimise asja ka kuulis. Päris.. ee.. laheda mehe on tema vend siis omale leidnud. Tegelt ka, kes teeb oma poiss-sõbra ees nii? "Ma ütleksin selle kohta vaid, et unusta ta ja leia uus, aga mul on piisavalt mõistust peas, et teada, kui raske see olla võib. Eriti veel, nagu näha, sinu jaoks," lausus ta ning ohkas siis korra. Nõme oli näha, kuidas su vend end nii sandisti tunneb ning suutmata midagi selle heaks teha. Minna ja anda Andrele peksa? Vaevalt, et see midagi aitaks. Ta jõi enda õllapudeli tühjaks ning asetas selle seejärel lauale.

Jon noogutas kui ta jälle uusi sõõme rüüpas. "Ma olen ise ka sellele mõelnud. Oi kui palju kordi juba," tunnistas nooruk. "Aga ma ei suuda ju. Miski minus loodab, et ta siiski, ma ei tea, et ta siiski tunneb midagi samaväärset minu vastu. Sa oleks pidanud teda nägema, kui ta peaaegu, et nuttis, et ma teda ei jätaks. Ma ei saa ju lihtsalt minema kõndida, aga mõistus ütleb mulle, et ta teeb seda vaid iseenda isekusest, sest ta ei taha üksi olla või midagi," seletas Jon. Täpselt nii ta end tundis. Sundseisus. Ja ta ei teadnud, mida teha. Ta ei suutnud ette kujutada, et ta ei saa enam vaadata Andrele minuteid järjest silma ja kuulata tema häält ja jälgida ta käsi. Jon ei tahtnud leppida sellega, et ta seda kõike enam ei saa, selle pärast ei suutnudki ta kutti maha ka jätta. Seda enam kui Andre teda anus ka veel. Mismoodi ta siis jätab kellegi, kelle vastu tal tugevad tunded on ja kes ise anub, et teda ei jäetaks. See, et Andre teisiti tunneb, tundus liiga tühisena sellistel hetkedel. Ja samas igal muul ajal, kui Jon Andrega koos ei olnud, tundis ta kuidas see temasse lõikas, et ta ei saa vastu seda, mida annab. "Mida ma teen Rémy," küsis Jon pilku vennale viies. Lakub end täis ja siis on hea olla? Zacharie neelatas, tõstis pudeli huultele ja kaanis sealt jälle mitu suurt sõõmu. Vat, joobki täis end!

Samal ajal, kui Rémy Joni kuulas, tellis ta omale uue õlle, mis kohe ka lauda toodi. Peaks vist hoopis kangemale üle minema. Ei, ei peaks ka. Sest kui ta viskipudeli lauda laseb tuua, joob Jon selle liiga ruttu ära ning ta ei tahtnud, et vend end mäluauku praegu jooks. Või tahtis? See on nüüd see hetk, kus oleks ju hea, kui ta enda muresid uputada saab, aga samas mis lahendus see ka oleks? Ah, fuck that. Kui tuleb siiski tuju, tellib ta selle viski siia ja lihtsalt vaatab, et ise väga täis end ei joo, et venda hiljem kuhugi talutada suudaks. "Nagu ma aru saan, siis ei ole sa veel päris kindel, mida ta tegelikult sinu vastu tunneb," lausus ta, kui Jon talt nõu küsis. Nagu ta oleks mingi eriti hea nõu andja. Hah! "Võib-olla peaksid sa temaga rääkima? Pikalt ja avameelselt. Ma muidugi ei tea, mis tulemuse see toob, aga parem ju siiski kui pidevalt kahelda."

Jon ohkas. "Jeap, sul on õigus, aga ma ei taha seda ka. Ma nagu tean, et see oleks õige, aga vaata teadmatuses oleks ikka kergem elada, kui kindla teadmisega, et ta mind nii ei taha, nagu mina teda. Pealegi ma ei oska oma tunnetest rääkida. See on naiste teema. Mismoodi ma räägin talle sellest, mida ma tunnen?" küsis Jon õlgu väristades ja jõi jälle oma õlut. Vennaga oli kuidagi lihtne. Ta ei pidanud Rémy'le pikalt laialt seletama, milliseid tundeid miski temas tekitab. Rem sai üldjuhul ise aru. Aga nad olid nii kokku kasvanud ka, et veider, kui Rémy teda ei teaks ega mõistaks. Ja kui Andre ütlekski näkku talle, et ei taha teda nii, nagu Jon, siis ehk oleks tal lihtsam kutt maha jätta ja sedasi enda piinad lõpetada. Meres on ju hulgaliselt kalu, ta saab üle sellest. Aga hetkel tundus see maailma kõige suurema katastroofina üldse. Jon ohkas. Äkki nad peaks millestki muust rääkima. Rémy ei pea siin tema muredega tegelema ja samas peaks ka, sest nad on vennad.

"Samas kui sa kindlalt tead, mida ta sinu vastu tunneb, on sul ehk kergem jõuda otsusele, mida teha. Üritada suhet siis parandada või jätta maha," lausus Rémy. Jah, tunnetest rääkimine võis üks paras tüütus olla küll, kuid mis seal muud ikka teha! Jon ei saa ju lihtsalt mök-mök istuma ka jääda. Või ka sai, ega tema ka ei teadnud. Ühel päeval nii palju üllatusi tema jaoks, et miski ei pane enam imestama. Ta tegi enda teise õllepudeli lahti ning jõi sealt piisavas koguses. Äkki peaksid nad kusagile mujale minema. Pariisi tahaks minna, aga ta ei olnud kindel, kui hea mõte see siiski oleks. Siinses linnas ka suurt teha ei olnud peale selle pubi.

Jon kehitas õlgu ja samas ka noogutas. Rémy'l oli õigus, see võis nõme olla, aga talle oli endale kasulikum nendest tunnetest rääkida. Et asjad selgeks saada. Olgugi, et oletamine oli safe, oli see samal ajal ka piinavalt valus. Igal juhul ei tahtnud Jon sellele enam väga mõelda. Sestap kaanis ta jälle mitu suurt sõõmu oma õllest ja juba tõesti tahtis kangema peale üle minna. "Räägiks parem millestki muust," arvas Jon. Ta asetas õllepudeli lauale, ning keerutas seda veidi. "Kuidas siis on presku olla? Ongi ainult jõle tüütu ja väsitav?" küsis Jon. Vahet pole, kui nad sel teemal juba rääkinud on, räägivad veel.

Kui Jon ettepaneku millestki muust rääkida tõi, noogutas Rémy selle peale nõustuvalt. Mitte, et temale see vajalik oleks olnud, kuid kuna tundus, et vennale oli, siis ei olnud tal selle vastu mitte kui midagi. "Tead, nii jõle tüütu see isegi ei ole," vastas ta, "vahest on isegi üsna lahe vaadata, kuidas minu möödudes osad õpilased kohe selliste aukartlike pilkudega mind saadavad. Nagu ma oleksin mingi kooli boss või miskit." Jah, see oli tõepoolest miski, millega võis ära harjuda. Nagu mingisugune egoboost iga päev.