Tupsunupsu

Mees, kes märkab detaile - me gusta! "Jooksin, mis muud," vastas Gwen naeratades, paljastades oma valgete hammaste rea. Seda oli ka tema välimusest aru saada, et ta jooksis - hobusesabasse seatud juuksed, helesinine maika, mustad põlvpüksid, sama tooni säärised, mille ta oli pooleldi põlvedele tõmmanud... "Hommikusest mahvist jäi väheks ilmselgelt."

Detaile, aga mitte üldsust. Kuigi, noh, ega see päris tõsi ka ei olnud. Kuuldes neidise vastust, ilmus Rémy näole naeratus, kui ta siis arusaadavalt noogutas. "Sportlik neiu," mainis ta. Jeah - eriti veel tema laiskvorsti kõrval. Samas tegeles ta ju siiski lendluudpalliga.. See oli ka sport ju! "Käid sa iga hommik jooksmas?" tundis ta huvi.

Kuule, laiskvorst - jää ka millestki ilma ja küll sa seda kaotust hindama hakkad. Küsimuse peale Gwenaelle noogutas. "Sadagu või pussnuge, ikka lähen ja jooksen," lausus ta, rõhutades, k u i väga ta jooksmist armastas. "Sa ei taha jooksma tulla? Sa ei kujuta ette, kui selgeks pea saab!" esitas neiu siis pakkumise, seletades õhinal, nagu reklaamiks uut toodet, silmad suured ja säravad.

Pussnugadega ei oleks just kuigi tore joosta olnud.. Aga seda Rémy muidugi ei maininud, sest ta sai metafoorile pihta ja ei hakanud hetkel lolli mängima. "Mul ei ole õiged riided selle jaoks," lausus ta kõhklevalt, kui pilgu siis enda teksadele viis. Kuna tunnid olid läbi, oli ta koolivormi ära vahetanud, sest ei viitsinud sellega tegeleda, kui see peaks mustaks minema. Ja üldse ei meeldinud talle pidevalt ühtede ja samade riietega käia.

"Aga mine vaheta ära," pakkus Gwen. Talle hakkas see mõte järsku meeldima - koos oli alati parem joosta, eriti neil, kes tegelikult nii väga joosta ei armastanud. "Ma ootan seni."

Hakka nüüd või vinguma - Gwen tõepoolest tahtis ta jooksma ajada! "Aga mu Monsieur," tuli Rémy järgmise argumendi peale, mainides enda hamstrit tema uue hüüdnimega. Noh, muidugi oli tal tema toas puur olemas, kuigi ta ei olnud just eriti õnnelik mõtte üle, et ta seal, koos nende hullumeelsete klassivendadega, olema peaks. Kes teab, mis neile pähe võib tulla.

Hamstri mainimise peale liikusid Gwenaelle'i halli-pruunisegused silmad loomakesele Rémy süles. "Ta on ju Lõvihiir," mainis neiu, uus naeratus suule venimas, "küll ta hakkama saab, ka ilma sinuta." Väike vapper Lõvihiir.

Ühesõnaga ei olnud tal mingit võimalust jooksmisest pääseda. Rémy ohkas alistunult. "Olgu peale siis, aga ring tuleb väike!" Sellisel juhul ta isegi viitsis ehk joosta. Muul korral - mitte mingil juhul. Ta tõusis pingilt püsti, sirutades end seejärel pisut. Damn, ta oli tõepoolest kaua seal istunud. "Ma olen kohe tagasi," lubas ta tüdrukule ning võttis seejärel suuna koolimajja, oma toa poole.

Kuuldes Rémy vastust, lubas Gwenaelle endale võiduka turtsatuse ja noogutas. "Väike." Lahe lugu, et tema jaoks tähendas "väike ring" suurest ringist nii kahe meetri jagu väiksemat vahemaad. Aga olgu. Rémy jaoks võtab ta hoogu maha. Noormeest oodates nihutas neiu end taas paremini pingile istuma ja tõusis mingi hetk püsti, et jalgu liigutama hakata - liigesed vaja taas soojaks teha, enne kui jooksmiseks läheb. Või sörgiks, eks vaatab seda.

Samal ajal jõudis Rémy tema tuppa, kus paar koolikaaslast lihtsalt magasid. Okeei.. Nojah, eks koolipäev oli vahest tõepoolest väsitav. Ja tema pidas veel ennast selleks laisaks.. Kõige pealt asetas ta enda väikese Monsieuri tema puurikesse, kus loom siblides koheselt enda niiöelda magamisasemesse läks. Ups, ta oli vist tolle ära väsitanud. Seejärel otsis ta üles enda hallid dressipüksid, mille ta teksade vastu vahetas. Peale selle veel mingi valge maika ja sinna peale hall dressikas. Nojah, käib vist kah. Sobivad jalanõud veel jalga ja ta nägi juba täitsa spordipoiss välja. Peale seda läks ta koolimajast välja, leides kiirelt ka tee tagasi Gweni juurde. "Nii," sõnas ta, kui siis lõpuks kohal oli.

Nähes, et Rémy juba tagasi tuleb, naeratas Gwen säravalt, kohendades oma hobusesabasse seatud juukseid. "Teeme tiiru sealt ja sealt, ja siis pöörame sealt ära, ja jõuame siia tagasi," kirjeldas neiu valmismõeldud marsruuti täpsemalt kui mina praegu siin kirjutasin XD. "Sobib?"

Kuulates Gweni tulevase trajektoori ära, kibrutas Rémy pisut kulme. "See on pikk ju," torises ta. Oli ju kokkulepe, et väike ring. Jah, ta oli tegelikult füüsiliselt vastupidav ja sellise maa maha jooksmine ei valmistanud talle mingeid probleeme, aga asi oli põhimõttes. Tema jaoks oli igav lihtsalt tölts-tölts ringi joosta.

"See on lühike!" väitis Gwenaelle kindlalt. "Usu mind, ma jooksen kordi pikemaid ringe." Lause lõppu lisas ta kerge silmapilgutuse ja hakkas väikeste sammudega sörkima - selg ees. Sest ta on fearless bastard. Kui Rémy arvas, et koos joosta on igav, siis polnud kutil õrna aimugi, kui igav oli üksi joosta. Kui selle igavaks teha, muidugi - Gwenil oli kombeks näiteks endale midagi natuke ümiseda, kuni see viis meeltesse helisema jäi, ja siis selle rütmis joosta.

Blah. Nojah, eks ta talub selle veidi aega jooksmist siis ära. Kui Gwen tagurpidi sörkima hakkas, alustas seda Rémygi, tehes seda muidugi õigetpidi, võttes ka mingi normaalse tempo ülesse. Ta ei olnud päris kindel, kuidas neidis tavaliselt jookseb, nii et ta ei teadnud, kui kiirelt ta seda tegema peaks. "Kas sa lühikesi maid ka jooksed?" küsis ta. Noh, nagu sprinti või nii..

Kui Rémy temani jõudis, pööras Gwen sujuvalt ümber, nagu tantsiks, ja jätkas sörkivat jooksu noormehe kõrval. "Ikka - mitte ainult sprinti, vaid pikemaid ka," vastas neiu. "Maratonil olen osalenud ja erinevatel krossijooksudel ja tõkkejooksu olen proovinud ja... et mitte öelda kõike." Tema jutt oli kiire, aga inimkõrvale tajutav, ja mingit väsimusemärki sellest rääkimisest veel ei paistnud. No jah, ega ta eriti üksi joostes endaga ei rääkinud ka. "Ja sina?"

Ühesõnaga oli ta vist baseerunud täielikult jooksmisele. Nojah, eks iga ühel ole oma eriala.. "Mulle ei meeldi väga jooksmine," vastas Rémy. Kas see juba ei olnud ilmselge? "Mulle meeldivad rohkem sellised sportlikud tegevused, kus on näiteks palju tiimitööd või sellist aktiivsemat tegevust." Lendluudpall täiesti sobiv näide.

Sest nende, ehm, jalgadega ei teinud väga muud... Tantsida polnud kõige mugavam, jalgpallis olid ka omad riskid keset mängu näiteks protees kaotada, ja... Pealegi oli jooksmine miski, mida ta oli väiksest peale harrastanud. Olgu, näiteks võrkpalli ja tennist mängis ta edukalt, aga väga rahmeldada ka ei saanud. "Õigus," lasi Gwen kuuldavale vabandava naeru. Totu. Rémy sõnu kuuldes noogutas neiu kergelt. "Mis seletab ka vahipositsiooni," sõnas ta, nagu see poleks siililegi selge. "Tiimitööd eeldavad spordialad on ka toredad."

"Just," noogutas Rémy, naeratus jälle näole ilmunud. Vahipositsioon! Just sellel kohal ta oligi. "Aga ma ei mõtle ainult lendluudpalli," lausus ta seejärel, "need enamasti mugusporidalad on ka väga head vahelduseks poistega mängimisel. Jalgpall, korvpall, pesapall ja nii edasi." Kas ta liialdaks, kui ütleks, et on nendes hea? Eip, ilmselt mitte, aga pole vaja nüüd ennast kiitlema ka hakata.

"Korvpall on lahe," kiitis Gwenaelle. Parema tahtmise juures mängis ta ikka ja jälle oma kodukandis elavate kuttidega kossu. No muidugi, n e e d tüübid olid temaga juba lapsest koos mänginud ja tema olukorraga harjunud, mis siis, et vanemad vanemate poistega suhtlemist lubada ei tahtnud. "Mu kodukandis on üks noortele loodud plats, kus saab kossu mängida, ja meil on naabruskonna peale täitsa tiim koos." Info, millega Rémy ilmselt mitte kui midagi peale ei hakka, kuid mida on ikka tore teada.