Tantsupidu!!!

Nagu sealt mingit kismat tulla saakski. Andre naeraks Anique'i nokkimiste peale või veaks moka kaheks sekundiks vingu ja laseks samas vaimus edasi. Tüüpilised aasimised, mis vahel kisaga lõppesid, kuid üldiselt sujuvalt lahenesid - ja kuna ta hakkas jälle oma ülevat tuju saavutama (nüüd piisas selleks vaid õe ilmumisest), siis annaks ta lihtsalt järele. Very simple. "Ei noh, oleneb, mida sa teed," kehitas noormees naerdes õlgu. Lugemine on ka hõivatus ja lõõgastumine, jah, nõus. Ja magamine oli ka hõivatus. Hõivatus puhkamisega. Parajalt juhtmesseajav mõte. Taas Anique'ilt pilku tõstes märkas Rogier nüüd ka Lettyt, kelle pilku tabades viipas neiule. "Kui Letty lubab, ehk saad järgmise tantsu," sõnas van Eyck taas õe poole pöördudes. Mis pidu see on, kus kaks siblingut mõlemad ringi siiberdavad, aga ei näita, kuidas van Eyckid tantsivad?

Anique pilk liikus samas suunas. Ta saatis Lettyle oma kõige laiema naeratuse. See oli tõeliselt lai. "Vennake, mulle ei ütle küll keegi ära," sõnas tüdruk. Ta oli ju see pere karismaatiline võsuke. Kõndides võis neiu ju kohmakas olla, kuid seda et ta tantsides näoli lendaks küll ei juhtunud. Vahel liikus Ann ju lausa tantsiskledes ringi. Pentsik võis see ju paista, kuid päästis tüdruku jalad nii mitmestki verevalumist.

Ja oligi parem. Ilusad jalad olid naise vooruseks. Eriti kui oldi harjunud just jalgu vaatama. Mitte just Andre fetiš, aga ta teadis treenereid, kes ei tundnud oma tantsijaid mitte nägu-, vaid jalgupidi. Anique'i enesekindlat väidet kuuldes noormees muigas. "Selles ma ei kahtlegi," sõnas ta taas silmi Lettyle pöörates. Letty, Letty, Letty... Oeh. Jumala õnnistus, et see inglike siia peole tulla oli otsustanud. Palju lihtsam oli unustada, kui Laetitia lummavad rohelised silmad tema meeli täitsid ja selle tuttava rahuloluga kui pika pai tegid. Nagu oleks nad alles eile lahku läinud. Jon Joniks, ta oli olnud valmis kutile oma tundeid tunnistama ja ütlema, et ka sellel konkreetsel mündil oli kaks täiesti võrdväärset poolt, aga kuna talle ära öeldi, siis - oli see rebound või mis iganes - Tamara tundus selle võrra armsam.

Jon Chevalier wrote:

"Ikka võib ühineda," noogutas Jon Olivierile. Ta ohkas ja kummardus, et laua jala juurest plasku võtta. Nii, et keegi teine saalis olevatest inimestest midagi ei märkaks, kallas Jon plaskust midagi endale topsi. Seejärel pani ta plasku ära ja tõstis topsi suule. Vaat nüüd oli see hea, kui seal polnud tilkagi seda punši, mis alkoholi lahjendaks."Kuidas pidu on siis?" küsis Jon peale paari sõõmu kanget jooki. Väike hapu nägu, aga ei midagi ületamatut.

Olivier naeratas rõõmsalt ja võttis vabal toolil istet, pilk hetkeks üle laual laiali olevate nootide libisedes. Siis haaras ta pataka enda kätte ja sättis need korralikku virna, pilk vilksamisi plasku poole liikumas. Aiaiai. Kuigi ta oli isegi sellele ennist mõelnud, et keegi oleks võinud punši natuke.. maitsestada. "Parem kui sinul vist," sõnas kutt kergelt kulme kortsutades, pannes noodid korralikult lauale tagasi. "Laval on chill, saalis.. Mitte nii chill."

Venna nägu oli väga unistavaks muutunud. "Kuule, elevant," sõnas Anique, "minul igatahes on kohutav janu, mine lõbusta oma preilinnat." Millele või kellele muule Andre ikka mõelda sai kui ta just sellise näoga oli. Oijah. Neiu turtsatas ja pöördus siis minekule. Eks ta jälgib kaugusest, kuidas vennakesel asjad sujuvad. Seda on varemgi tehtud. Tantsida tahaks kah. Neitsik naeratas ühele nägusale kuuendikule. Ei, ta ei näe piisavalt osav välja. Järgmine hammaste välgatus läks klassikaaslasele. Anique teadis, et temast saab asja.

Michel Lachance wrote:

Michel muigas, kui Nicot mööda tantsupõrandat juhtis. "Mina ja närvis? Ära kujuta ette," lausus ta: "mul on seal trummide taga väga okei olla, et sa teaks. Pole nagu väga põhjust närvitseda." Ta oli üldse väga chill tüüp. Esinemist Michel ei kartnud. Kui lugu läbi sai, palus kutt Nicot veel üheks tantsuks. Vaevalt jõudis ta tüdrukut loo esimeste taktide järgi juhtida, kui märkas Andret oma eksiga saalist väljumas. See ajas kutti muigama. Üldse kogu see suur armudraama, mis neil poppidel lastel oli, oli nii naljakas.

Nikki muigas "Whatever you say". Ta ei uskunud, et see üldse võimalik oli, et keegi läheb esinema ja väikest kartusepojakestki pole. How is that possible?! Ja heameelega võttis Nico kutse teiseks tantsuks vastu. Ballroom dancing was fuuuuuuuun. Micheli muiet nähes, pööras ta enda pead sinnapoole, kuhu kutt vaatas, kuid ei näinud enam midagi. Andre ja Latitia olid juba kadunud. Ühe keerutuse ajal langes tüdruku pilk hoopis Jillile, kes seal kusagil istus ja jäi sinna veidike kauemaks pidama, enne kui ta enda tähelepanu taas Michelile pööras. "Mida sa muigad siin?" küsis tüdruk siis enda kaaslaselt smamoodi muiates, olgugi, et ta ei teadnud isegi, mille peale.