La musique!

Kui Rémy seisma jäi, tegi seda ka Erica, saamata hetkeks aru, miks noormees peatunud oli. Kas midagi oli korrast ära? - oli tema esimene küsimus. Ei - kõik oli suurepärane, tundus vähemalt, ning neiu suured sinised silmad püsisid Rémyl, kui see tema juuksed kõva taha lükkas, et... teda suudelda? Woah! Automaatselt sulges ta silmad, vastates suudlusele õrnalt - ja juba oli see läbi. Kohe teadis neidis, et on näost veel punasem kui enne, kui ta silmad avas, avaldades kuti sõrmedele, mis endiselt tema omadega põimitud olid, õige pisut survet. Üks pilk ütleb rohkem kui... ah, lõpmatu arv sõna.

Kõrvakiil? Ei. Sõimu? Ei. Tundus, et Rémy päris hullu teoga siiski hakkama ei saanud, sest ei tema põsk ega kõrvad valutanud. Vastupidi. Kõik oli täiesti vaikne ja mingi hetke nad lihtsalt seisid seal, silmad üksteisel. Kas ta peaks midagi ütlema? Ta küll ei tahtnud, ta tahtis pigem uuesti teda suudelda, sest esiteks oli neidis teda vastu suudelnud - see "pisiasi" tuli talle alles praegu uuesti meelde - ning teiseks, nüüd, kui ta niiöelda maitse kätte oli saanud, oli raske eemale hoida. Kuid ta ei saanud ju väga palju ka riskida. "Seda et," sõnas ta aegamisi ning hammustas huulde. Mis tal viga oli? Ta ei olnud ju muidu nii tagasihoidlik! "Sorry, kui ma tegin midagi, mida sa ei tahtnud. Ma ausõna ei mõelnud üldse ja kui sa nüüd mulle kõrvakiilu lüüa tahad, siis lase käia, ma ei ütle midagi. Ma tean, et me tegelikult ei teagi üksteist ja nii edasi, aga ma suutnud lihtsalt vastu panna ja," vuristas ta, kui äkiline sõnadevool peale tuli. Jää vait juba, Rémy!

Erica silmad püsisid kogu aja Rémyl ja noormehe käest ta lahti ei lasknud. Peaks ja samas ei peaks. Kui Chevalier rääkima hakkas, kuulas neiu vaikides, turtsatades kõrvakiilu-jutu peale. Ta ei löönud kõrvakiile. Mingis paralleelmaailmas lõi, aga praegu mitte. Vurr-vurr-vurr, lasi Antonia Rémyl oma selgitused kuuldavale tuua, pani käe, mis ennist kuti õlal olnud oli, selle kuklale ja läks nüüd ise uut suudlust võtma. I mean - miks mitte? Kui mokad mesised, siis tahaks ikka lisa.

Ookei, järgnev tuli talle küll üllatusena. Meeldiva üllatusena ilmselgelt. Oma vaba käe - teine käsi oli endiselt seotud Ericaga ja ta ei kavatsenudki sellest lahti lasta.. niipea - asetas ta tüdruku pihale, et too endale lähemale tõmmata ja suudlusele vastata. Vägagi happy-happy-joy-joy moment oli praegu, kuigi väike kahtlus oli siiski sees. Isegi fakt, et neidis ise suudlust alustas, ei kaotanud ta peast seda "ega sa mulle kõrvakiilu anda ei taha?" mõtet.

Aga kui Rémy kõrvakiilu saab, kas ta siis lõpetab selle soovimise? Sa saad neiu algatusel suudluse ja mõtled ikka veel, kas saad bitchslapi, sest suudlesid teda? D'oh! Suudluse ajal libistas Erica oma käe ümber Rémy kaela, et käsivars talle ette ei jääks - selle jaoks jäi järsku ruumi liiga väheseks, kui kutt teda endale lähemale tõmbas - ning pidi mingi hetk suudlusest eemale tõmbuma, et õhku hingata. Nii kahju kui sellest kontaktikaotusest ka polnud, ilma hapnikuta lihtsalt ei saanud. Hingates paar korda sügavalt sisse välja, ei pööranud neiu pilku noormehe silmadelt. On ju nagu muinasjutt!

Võib-olla kuluks talle tõesti üks selline ära; saaks ehk niiöelda maa peale tagasi. Kui Erica hetkeks temast eemale tõmbus, kortsutas Rémy küll kulme, kuid seda vaid hästi korraks, asendades selle koheselt ka kerge naeratusega. "Tundub, et mul läks seekord hästi," pomises ta, kui pilku tüdrukul hoidis. Hästi seepärast, et ta bitchslap'i ei saanud. Hästi seepärast, et üldse Erica otsa koperdas..

Rémy sõnu kuuldes turtsatas Erica lustlikult. "Seekord, jah?" nokkis ta, kohendades kätt Rémy kaela ümber. "Kas sa siis suudled väga palju tüdrukuid, kellega täiesti juhuslikult esimest korda elus rääkima juhtud?" Mitte et ta peaks olema a) armukade b) pahane c) solvatud, sest esiteks polnud see üldse tema koht, olemaks ükski neist variantidest - mis see tema asi oli, kas Rémy käis ja suudles tüdrukuid niiviisi või mitte - ja teiseks ei osanud ta sellise asja pärast eriti pahane ollagi. Pealegi oli tegemist vaid naljatamisega.

"Nojah, eks ma pean ka ju kuidagi oma printsessi leida. Nagu nemad otsivad oma printsi, suudeldes ettejuhtuvaid konne," muigas Rémy vastuseks, mõeldes seejärel korra järele. Hm. See ei kõlanud hästi. Nagu oleksid kõik tüdrukud konnad. "Ainult konnade asemel suudlen mina ilusad tüdrukud veel ilusamaks," tuli ta lahendusele, "kui see üldse võimalik on." Ilmselgelt tähendas mitmus tema lauses siiski ainsust. Ei käinud ta miskit põhimõtteliselt võõraid tüdrukuid lihtsalt suudlemas. Ta ei tahtnud teadagi, mis temast sellisel juhul järgi oleks.

Rémy jutt oli tobe, samas täiesti loogiline temale, kes ta oli üles kasvanud, kuulates muinasjutte kingakesi kaotavatest vaeslastest ja konnadest, kes muutusid printsideks, ja... Erica muheles kogu aja, mil noormees oma selgitustega lagedale tuli, hakates ilusamaks suudlemise juures naerma. "See on kohe kindlasti võimalik... Armunud tüdrukud on ilusamad kui need, kes pole kordagi armunud olnud..." vastas neiu naeratades. See võis tegelikult puhta lora olla, aga kõlas kenasti.

"No näedsa, ei pannudki niiväga mööda," lausus Rémy võidukalt naeratades. Käis ringi ja pani tüdrukuid endasse armuma.. Kõlas nagu Nipernaadi. Tema käis ju linnast linna, sulatades iga neidise südame ning.. noh, lõpuks siiski põhimõtteliselt põgenes nende juurest, sest kippus pisut mässu seal tekitama.. Tore eluke.