Will You Show To Me You'll Be There For Me And Care Enough To Bear Me

"Oioi, kus nüüd väike ähvardab," muigas Jon ja astus mitu sammu tagasi nii et Olivier ei saanud oma käsi talle ümber panna. "Nii lihtsalt see sul ka ei õnnestu," muigas Jon ja tõmbas pudeli seljatagant välja. "Kui sa lähemale astud siis ma pritsin sind!" ähvardas Jon naerdes. Oo, see oli lõbus.

"Ise sa oled väike," turtsatas Olivier, kortsutades siis kulme, kui Jon nii kergelt temalt eest lipsas. Pagan, see oli raskem kui ta arvata oleks osanud. Ja siis oli pudel jälle tema poole sihitud. "Anna nüüd armu ka natuke poolalasti mehele," nurus kutt sammukese lähemale hiilides. Mida ta tegelikult tegi ainult suitsukatteks, et enda maika kätte saada ja see kenasti pudelikese peale visata, nii et Jon oleks pritsides lihtsalt maika veelgi märjemaks kastnud. Ja seni kuni Jon selle riideesemega tegeles, oli Olivieril aega teda niiöelda rünnata ja püüda uuesti pudelit enda kätte saada, hoides samas ise siis juba maikat seal peal ka, et kutt teda pritsida ei saaks. Mwhahhaaa.

"Mina? Väike? Sa tead väga hästi, kui suur ma olen," muigas Jon kavalalt ning astus pool sammu tagasi. "Armu? Arm on viimane asi, mida sa minult saad," muigas Jon ähvardavalt, aga siis juba viskas Olivier enda maika pudelile ja vaevalt sai Jon seda ära hakata võtma kui Oll tal juba kallal oli. "Ou ou!" protesteeris Jon ja lõi Olivieril jalad alt, aga nii õnnetult, et nad mõlemad põrandale lendasid ja Jon krahmas pudeli ruttu enda kätte, aga et neil selle pärast jälle rüseluseks ei läheks, viskas ta pudeli eemale. Nüüd jäi Jon Olivieri alla lamama. Kiirelt haaras ta kuti kätest, et too minema ei saaks joosta ja pudelit enda valdusesse haarata. Küll see oli lõbus ja lõputu peeglite pesu.

Olivier turtsatas selle lause kahemõttelisuse peale lõbusalt naerma. Jeah.. Suur ja osav ja puha. Khmn. Pudelit ei õnnestunudki tal enda kätte haarata, aga vähemalt ei jäänud see neist kummagi kätte, nii et mingis mõttes oli olukord ohutum. Ja aina paremaks läks kui nad täpselt sobivalt pikali lendasid ja Olivier kõige võimukama rolli endale sai. Noh.. Kuniks Jon ta käed oma raudsesse haardesse lukustas. Siis polnud enam väga miskit teha. Hell, need põrandad saavad sedasi palju puhtamaks kui peeglid, kui nad seal kaua nühivad. Tõktõk. Ja see aitas ka muidugi Olivieri fantaasiatele kaasa, et kutt bokserite väel oli. "Ja mis nüüd?" küsis Oll lõbusa muigega. Pudel oli kaugel, nii et mille üle võitlus nüüd siis käis?

OT: Khmm, mina olin sinu all.

OT: Ma olen unine..

"Nüüd ma ootan, kuni sa siin oimetuks vajud," muigas Jon. Oleks ta ise peal olnud, oleks ta Olli käed lahti lasknud ja pudeli poole sööstnud. Aga kuna olukord veidi teine oli, olid nad justkui tupikus. "Nüüd sa suudled mind," muigas Jon kavalalt. Las Olivier näitab ka initsiatiivi veidi. Mitte, et see nüüd suur näitamine oleks, sest Jon ju siiski ise küsis suudlust põhimõtteliselt.

"Seda pead sa küll väga kaua ootama. Ma olen siiski treenitud ja puha," muigas Olivier. Pilk liikus täitsa tahtmatult Jon'i huultele, aga kutt hoidis end siiski tagasi, sest noh.. Ennist Jon ju ütles, et ta peab ainult musiga piirduma. Aga siis pani Jon tema mõtted ise sõnadesse, pannes Olli kergelt kulme kortsutama, kui too aru püüdis saada, kas see oli nüüd mingi mõtete lugemise värk või väljakutse. Noh.. Kui ka oli esimene variant, siis vahet polnud.. Jon oli seda ise öelnud, nii et Olivier kummardus lähemale, et kutti pehmelt suudelda.

Jon suudles Olivieri pehmelt vastu. Mõne hetke pärast lasi ta kuti ühest käest lahti ning libistas oma käe Olivieri kuklale. Tema sõrmed kaevusid Olli juustesse, suudlus muutus ahnemaks. Olivier oli lihtsalt liiga nunnu, et talle vastu panna ja teda mitte suudelda. Kuidas ta enne üldse suutis vastu panna? Oh right, siis hakkas ta Andrest mõtlema. Nagu ka praegu. Jon lõpetas suudluse ja pööras pea eemale, libistades sõrmed Olli juustest.

Woohoo, Jon ei piirdunudki seekord ainult õrritava musiga! Oll toetas oma vabanenud käe - one down, two to go - põrandale, saades selle vastleitud toe abil Jon'ile lähemale liibuda ja tema suudluse ahnusele täielikult alluda. And boy, did that feel good. Aga kutt oli nähtavasti oma mõtetega miskit ära sõnunud, sest Jon tõmbus kuidagi väga järsku eemale, pannes Olivieri kulme kortsutama. Aga pahameel oli tal küll Andre poole suunatud, sest noh.. Polnud just geeniust tarvis, et mõista, miks Jon eemaldus. "Ära ole kurb.." sõnas Oll vaikselt, vajutades musi Jon'i põsele.

"Ma polegi kurb, ma olen lihtsalt katki," pomises Jon ning pööras näo tagasi Olivieri poole, sasides ta juukseid. "Sa oled nii armas," sosistas ta ning naeratas. Oll oli armas. Oli alati olnud ja ilmselt on ka edaspidi. Lihtsalt Jon oli katki ja kuidas sa parandad midagi, mis on lootusetult puruks? Jon ohkas vaikselt ning niisutas siis oma huuli. Ta oleks tahtnud Olivieri suudelda ja kõik unustada, aga millegi pärast ei suutnud ta kõike unustada.

"Ma tahaks nii väga sind terveks teha," sõnas Olivier nukralt ja ohkas siis. Ta ei saanud ju. Jon'i lause peale ilmus siiski ka Olli huulile naeratus. Või õigupoolest kuti naeratust nähes. Oll ronis pooleldi Jon'i pealt maha, heites ta kõrvale pikali ja toetades pea Jon'i rinnale, pilk siiski kuti näol. Vat sedasi oli küll päris mõnsa. Ja tema teisest käest polnud Jon siiani lahti lasknud. Aww!

Jon naeratas ning lausus: "ma tahaks, et sa saaks seda teha." Ta tõesti tahtis. Kes tahaks katki olla eks ole? Kui Olivier asendit muutis, võttis Jon paremini kuti käest ja põimis nende sõrmed omavahel. Ta viskas pea kuklasse, et peegleid silmitseda. "Kas me saime kõik puhtaks või see üks seal on täpselt nii triibuline kui mulle tundub?" küsis Jon Ollilt. Ta vaatas taas Olivieri poole. Jeah, kutt oli nii armas.

Olivier naeratas selle lause peale, silmitedes siis hetke nende käsi kuni Jon selle küsimuse esitas. "Ee.." pomises Olivier enda asendit väheke muutes, et peegleid silmitseda. "Jeap.. Täpselt nii triibuline," vastas kutt kergelt naerdes. See oli nagu lõbustusparkides need.. moonutavad peeglid. "Aga seda puhastusvedeliku pudelit ma ka sulle enam ei anna," muigas Olivier pead tagasi Jon'i rinnale toetades. Tahaks oma ainsa seljasoleva riideeseme ikka hästi lõhnavaks jätta, jap.

Jon naeris vaikselt. "Ja kuidas sa magamistuppa lähed pärast? Sedasi? Ilma püksata ja särgita?" küsis kutt kavalalt. Ta libistas teise käe Olivieri juustesse, et nendega mängida. "Sa oled sedasi väga seksikas," ei kartnud Jon öelda. Kuidas see oli nii, et ta unustas sedasi kõik ja nii pea kui nad suudlesid, tuletas Andre end nagu vaim talle jälle meelde ja süda tagus nii valusalt nagu oleks keegi sellesse klaasikilde visanud?

"Joostes," naeris Olivier. Kahju, et koolisiseselt ilmuda ei saanud. Mitte, et ta seda nii või teisiti oskaks. Aga siiski. Ta mõtles oma kaasõpilaste peale ka. "Poolalasti inimesed kipuvad ikka seksikad olema, jap," muigas kutt, viies pilgu taas Jon'ile. Räägib kutt, kellel pole isegi riideid vaja ära võtta selleks, et tapvalt kuum välja näha. Prsh. Geneetiline ebavõrdsus. Nii ilusad inimesed peaksid keelatud olema.