Mad world

Oli laupäevane päev ja Adam oli enda vabaajariietes. Tegelikult oli ta juba väsinud sellest tööst. Mitte keegi ei tulnud talle ühegi asjaga vastu, mis tähendas ainult pikemat viibimist. Stewart oli end õhtusöögil tutvustanud ja paistis, et kõik õpilased olid sama negatiivselt meelestatud kui direktriss. Mees istus ühel metallmustritega pingil ja nautis, et keegi ei saanud teda vihaselt hetkel jõllitada.

Laupäev tähendas vaid seda, et Gwenaelle tegi oma hommikujooksu ära, nagu kord ja kohus, käis pesus ja luges siis pool tundi või tund mõnda ajakirja, mille tema vanemad talle aeg-ajalt saatsid; viimase aja lemmikuteks olid kergejõustikuajakirjad, kus oli rohelise markeriga olulisemad (ehk talle huvipakkuvamad kohad) ära märgitud... Kaua sa aga ikka trükisõna loed, ajakiri sai otsa ning neiu pakkis jälle oma kraami kokku, pani selga helesinise maika, mustad põlvpüksid, sättis jooksuproteesid jalga ja mustad säärised osaliselt nende peale, sidus juuksed üles ning läks jooksma - tema narkootikum oli füüsiline koormus... Mingi hetk jõudis Gwen talveaiani, võttis hoo maha ja astus aeda, minnes üle rahulikule sörgile. Miks? Ei tea, aga tormata ka enam ei viitsinud. Üsna pea märkas ta kedagi ühel pingil istumas ning liikus nii muuseas lähemale. Liiga hilja märkas näitsik, et tegemist oli selle briti pärdikuga, kes neid luurama tulnud oli. Aga ta ei osanud olla ei vihane ega kurb (enamiku ajast), nii et mingeid negatiivseid emotsioone üles ei kiskunud. "Mis norutate siin?" päris Becs pingi juures peatudes, liigutades jalgu ühtlases rütmis, et mitte pikali kukkuda - nende kaadervärkide peal polnud seismine eriti mõeldav.

Mees kuulis kuskilt vaikset sahinat. Nagu keegi jookseks või midagi. Siiski ei viitsinud mees hetkel heli tekitajale tähelepanu pöörata. "Ei noruta, lihtsalt mõtlen," vastas mees ja naeratas õrnalt. Kas nüüd tuli solvangute laviin? Adamile tundus, et noortele oleks justkui käsk antud käituda ebameeldivalt, seetõttu ootas Stewart mõnda monoloogi Beauuxbatoni kohta.

Kui sa mingeid solvanguid ootasid, siis kthnxbai, aga Gwen oli oma rõõmsameelsuse poolest (kuri)kuulus ja tema ei vaevunud asju nende varjupoolelt vaatama. Asju ja inimesi. Sestap, tasakaalustanud end paar korda, istus neiu otsustavalt pingile mehe kõrvale ja pani ühe jala üle teise, asudes säärist kohendama. See oli justkui otsene väljakutse - kas tuleb mingi kommentaar tema seisundi kohta või mitte? Seda nägu polnud ta siin koolis õieti näinudki, teised olid juba ära harjunud. "Millest te mõtlete, kui küsida tohib?" päris Becs, pöörates oma halli-pruunisegused silmad mehele.

Adami üks sõber oli nooremana hull mootorratta trikkide järele. Õnnetus võttis sõbra kõndimisvõime, aga ega ratastool semu ei takistanud. Nüüdseks oli ta võitnud auhindu ratastooli võistlustel ja ka nood trikid olid võimsad. Stewaet ei pidanud ühtegi kommentaari vajalikuks, ta arvas, et neiu on sitke. "Ma mõtlesin selle kooli peale," vastas Stewart. Täiesti aus vastus, kuid ei avaldanud midagi erilist.

The toughest bitch on the coast. "Meeldib siin?" ei jätnud Gwen pärimist. Kui ta juba hoogu sattus, oli ta hullem kui teadmishimuline lasteaiapõnn - kes ta mingil määral hingelt oligi; lihtsakoeline ja kergesti rõõmustatav... "Või, sõnastan küsimuse ümber - millised on esmamuljed?"

Adam oli kergelt üllatunud, et neiu teda kuradile ei tulnud saatma. "Mulle on alati Prantsusmaa meeldinud, kuigi ma olen väga vihmalembene inimene. Esmamuljed olid...Ettearvatavad. Ma täidan ainult enda töökohustusi," vastas mees. Ta oli tegelikult täiesti teistsugune, kuid üks asi, mis ta oli pikkade tööaastate jooksul õppinud, oli see, et tõelost olemust hoia lähedaste jaoks.

Võis arvata jah, et ettearvatavad. Sama hästi oleks Little võinud tulla siia Prantsusmaa lippu põletama ja oleks siit verbaalsete hangude ja rehade asemel reaalseid selga saanud... Praegu aga piirduti viisakalt solvangutega. "Te olete varemgi Prantsusmaal olnud?" uuris Gwenaelle.

Viisakalt solvangutega. Viisakust vist ei eksisteerinudki siin. "Ma õppisin ja elasin Prantsusmaal paar aastat enne ministeeriumisse minekut," lausus mees. Ta ei uskunud, et õpilased siin nii... Arrogantsed on. Millegipärast lootis Adam just siit väljapeetud suhtumist vanemate inimeste vastu.

Ikka eksisteeris. Tuli lihtsalt... olla selline, kelle vastu tahetakse viisakas olla. T e m a ei läinud arvesse - ta oli kõigiga viisakas. Aga vahel oligi just seda ühte inimest vaja, et end pisut kodusemalt tunda. "Teie prantsuse keel on päris hea," kiitis Gwen. Hakata lisama, et brittide puhul on see pisut üllatav, polnud mõtet. See oli stereotüüpidesse sukeldumine. Sama hästi võiks öelda, et temakese kui prantslanna inglise keel on kohutav, sest prantslased on nii enesekesksed, aga tema inglise keel oli üsna hea.

"Aitäh, ma õppisin seda peale Prantsusmaalt lahkumist edasi," vastas mees. Ta oli õppinud ka saksa ja hispaania keelt, need tundusid paeluvad. "Kuidas teile siin koolis meeldib?" küsis Adam seejärel. Maagiakool oli võrreldes tavalisega täiesti...Täiesti imeline. Stewartil oli mõni sõber, kes oli mugumaailmast, kooliaeg tundus nende jaoks üpris tavaline ja kiirelt ununev.

"Siin on tore," vastas Gwen, noogutades oma sõnadele kaasa. "Huvitavad inimesed ja meeldivad professorid ja ilus ümbruskond ja..." tolerantne seltskond. I mean, kui ta õpiks kuskil mugukoolis, peaks ta iga päev uute ja uute inimeste silme all olema, inimestele aga ei meeldi väga sandid. Mitte et ta end sandiks peaks - samasugune tüdruk, nagu kõik teised, aga ikkagi. "Kõik on täitsa super."

"Siis on hea," vastas mees noogutusega. Aastad Sigatüükas olid ühed toredaimad. Ilmselt kehtis see sama ka Beauxbatonsi kohta. Stewart tundis järvest puudus, ta oli Sigatüükas sellega hajunud, ja ka Inglismaal oli tal kodu lähedal järv. Ta jumaldas üleüldse vett.

"Te õppisite Sigatüükas?" päris Gwenaelle, pakkudes tegelikult täiesti umbropsu. Ilmselgelt polnud Little siin koolis käinud ja ministeeriumi inimesed Durmstrangist ka üldiselt ei tulnud... kuigi leidus erandeid.

"Jah," sõnas mees noogutusega. Ravenclaw. Talle meeldis seal majas olla, nad olid...Neutraalsed. Kolme Luua istumised olid ka väga meeldejäävad. Eriti viimane, siis, kui lahkuti Sigatüükast.

Huffid olid veel neutraalsemad, aga okei. "Kas Sigatüügas on Beauxbatonsist väga erinev?" Gwen sättis käed istumise alla, tõmmates pea kergelt õlgade vahele. Cute and innocent. "Inimeste ja õhkkonna poolest."