'Cause life won't wait

Olivier muigas rahulolevalt kahe suudluse vahepeal, viies enda käed ümber Jon'i, särk kusagil väikese sõrme otsas tolgendamas. Nüüd ei tundunudki enam õues nii külm, nii et enda korralikult riidesse panemisest oli Ollil sügavalt ükskõik. Pealegi oli Jon ka kuum ja seda igas mõttes. Olivier süvendas suudlust õige pisut, liibudes kutile lähemale. I just can't get enough..

Jon vastas suudlusele ahnelt, ning libistas oma käe Olli tagumikule, pigistades ta kannikat. Ta tõmbus suudlusest eemale ning vajutas kuti huultele musi. "Pane riide end nüüd," muigas Zach, kuid ei tõmbunud eemale. Khmm. Aega oli. Ega neil kuskile kiiret küll polnud. Või oli? Väljas oli juba hämaraks kiskunud. Päike oli loojunud. pargis oli jahe ja ehk isegi kõle. Aga Jon ei kartnud pimedust ega pargi kõledust. Kuigi nad olid päris sügaval ja seal liikusid igasugused veidrad ja mitte nii veidrad loomad. Kusagil oli isegi ürghundid uknow.

Olivier muigas kergelt, viies pilgu siis korraks üle enda keha. "Ma olen riides," arvas kutt, võttes siiski üsna vastumeelselt käed Jon'i ümbert ära, et särk selga tirida. Käed õigetest aukudest läbi pistnud, libistas ta need taas ümber kuti ja otsapidi ta teksade tagataskutesse. Nüüd ringi vaadates märkas tema ka jah, et õues oli väheke pimedam ja puha. Kuigi jahe tal veel siiski ei hakanud. "Raudselt tuleb mingi elajas nüüd kallale meile," muigas Oll pilku pargi sügavama osa poole viies.

"Ja sööb meid ära," lisas Jon kavalalt muiates. Ta silmitses hetke Olli ja viis järsku pilgu eemale, nagu oleks seal midagi. "Ou, kuulsid seda?" küsis ta, pilk kauguses. Nooruk kissitas silmi. "Seal on keegi... Või miski," pomises ta, ning libistas käe Olivieri pihku, nagu tahaks kutti eemale tõmmata. Ta pilk oli pingeliselt eemal. "Bööh!" tegi ta järsku, ning kui Oll võpatas, turtsatas kutt naerma. "Sa väike lollike," muigas Zach.

"Mina lähen raudselt esimesena.. Eelroaks," muigas Olivier ja tõsines ikka üsna korralikult, kui Jon järsku miskit kuulis. "Mida?" küsis ta vaikselt, nagu ei tahaks, et puude vahel peituv koletis neid kuuleks. Kutt põrnitses üsnagi hirmunud ilmel puude poole, olles täiesti kindel, et kohe tormab sealt mingi elajas välja. Ja siis pagana Jon ehmatas teda, mispeale Olivier ikka väääga kenasti võpatas. Oleks ta eit, siis oleks kiljunud ka. Kutil läks hetk aega, et taibata, et Jon lihtsalt tegi lolliks teda. "Nähh.. Tobu," sõnas ta pahaselt, kerge muie vargsi huulile ilmumas. Pagan, ta oli ikka tõesti väike lollike, et seda uskuma jäi.

Zach naeris. "Liiga vägevaid sõimusõnu ei kasuta?" küsis ta endiselt naerdes. Nooruk sasis Olli juukseid. "Oh sind väikest küll," lisas ta veel korra nokkivalt, endal endiselt naeratus huulil. Ning siis kostus eemalt vali praksatus, nii, et isegi Jon võpatas ja sekundiga tõsines. Okei, see polnud naljakas enam. "Peaks paleesse tagasi minema," pomises Jon Olli kätt pigistades, ning teda endaga kaasa tõmmates, et lossi poole minna.

"Mkmm.. Ma söön ka selle suuga ju!" teatas Olivier lõbusalt naerdes. Kusjuures üldiselt ta väga ei ropendanud ega vandunud küll. Ja praegu polnud ta ju päriselt pahanegi. "Ma tunnen end tõsiselt pisikesena nüüd," muigas kutt ja siis kuulis ka tema seda praksatust ja võpatas koos Jon'iga. "Sina tegid seda või?" küsis Oll, taibates siis, et Jon poleks saanud meetreid eemal mingit praksatust põhjustada. "Hea mõte," nõustus kutt, kiirustades Zach'iga kaasa. Tal polnud ju võlukeppi ka kaasas. Nii et kui keegi sealt puude vahelt välja peaks tulema, siis jäi üle kiiretele jalgadele loota.

Aga Jonil oli võlukepp kaasas ja ta tõmbas selle välja, valgustades neile igaks juhuks teed. Ehk kardab see, kes iganes selle praksu ka ei põhjustanud valgust. "Miks sa üldse nii sügavale parki ronisid?" küsis Zach, kui sammu aeglustas. Nad olid juba vähe ohutumasse kohta jõudnud ja nüüd polnud enam vaja nii palju muretseda nende jälitaja pärast. Loomad tavaliselt siia ei tulnud.

See rahustas Olivieri maha küll, et vähemalt ühel neist võlukepp kaasas oli. Nii et kui see loom või asi ka ründama peaks, varjub ta mugavalt Jon'i selja taha. Mwhahhaaa. "Ma.. Ei teagi," muigas kutt siis samuti sammu aeglustades. No ta hoidis kuti käest endiselt kinni, nii et ette rutata oleks väga veider. "Ma ei vaadanud väga, kuhu ma lähen," arvas Oll. Teadlikult ta vast nii sügavale ei läheks jah.

"Sa oled ikka täielik lillelaps," muigas Jon. Ta lasi Olivieri käest lahti ja pani enda võlukepi ära. Siiski sai ta selle kohe haarata, kui mingi jama peaks olema. Jon surus käed teksade taskutesse. Nii veider oli mõelda, et alles mõni hetk tagasi keppis ta Olivieri ajusid välja ja nüüd hängivad siin niisama.

"Hipi," sõnas Olivier kergelt naerdes. Jeah, tema pikkade juustega, vikerkaare värvides ja pidevalt laksu all.. Parajalt kaunis kujutluspilt. Kutt heitis veel korraks pilgu üle õla, veendudes, et mingi elajas neid ikka taga ei aja ning hakkas siis taas hajameelselt oma sõrmust keerutama. "Mida sa pargis tegid?" uuris ta mingi hetk. "Ka lillelaps?" lisas ta siis lõbusa naeratusega.

"Ma mängisin suurt kurja hunti ja otsisin punamütsikest, keda keppida," vastas Jon kavalalt muiates. "Ja nüüd ma meelitan ta endaga kaasa ja panen keldrisse luku taha ning saangi seksorja omale," noogutas noormees, nagu oleks tal mingi geniaalne äriplaan. Oligi geniaalne. Aga mitte äriplaan. Kuigi... Äkki saaks Raha Olli keha müümise eest?

"Kuule aga päris täppi läks siis.. Said hoopis punasärgikese," naeris Olivier. Punamütsikese meesversioon näiteks. Igati sobilik. "Ououu.. Kui sa mulle oma kurjad plaanid ette räägid, siis see meelitamine ju väga ei õnnestu," muigas ta siis. "Pealegi ei peaks sa mind selleks üldsegi mitte keldris luku taga hoidma," lisas Oll kerge naeratusega ja punastas sekund hiljem. Jeah, nüüd ta kõlas nagu ta jookseks kohe kui Jon kutsuks. Mis noh.. Jeah. Arvatavasti vähemalt enamuse ajast jookseks küll.

Jon viis hetkeks kahtleva pilgu kuti hallile särgile. "Ee, jah," noogutas ta kahtlevalt. Mida iganes nooruk sellega siis ka silmas ei pidanud. "Oo, sa oleks vabatahtlikult mu seksori?" küsis Jon kavalalt muiates, ning toetas oma selja vastu ühte puud. Ta silmitses Olli hetke, ning kuti naeratus venis laiemaks. "See oleks igati mugav ja kasulik," arvas ta.

Olivier kortsutas kergelt kulme, viies siis justkui kontrolliks pilgu enda särgile. "Eeh.. Pole piisavalt punane? Nojah, punamütsikesel oli vähe erksam," sõnas kutt kergelt muiates, siiski endiselt kahtlev ilme näos. "Eeh.. Noh.. Võib-olla," muigas Olivier, jäädes Jon'i ees seisma. "Eksole.. Ma ka ei kurdaks. Peaks ainult mingi vabanduse siis välja mõtlema, miks mul koguaeg mingid hullud haavad igalpool on," lausus kutt. Mitte, et see kedagi huvitaks samas.

Ja mitte, et Jon neid punetavaid haavu näeks. "Eeeh," kehitas Jon õlgu. Who knows, milline see punamütsikese müts oli ja Jon ei näinud seda ka, mis tooni see Olli särk oli. Aa vahet pole. Loodetavasti kutt ei keskendu sellele nüüd. "Ütled, et su lemmikloom pureb sind," pakkus Jon. See oleks omamoodi vabandus. Samas, siis oleks tal äkki varsti juba marutaud. Mitte, et see haigus inimestele samal kujul leviks, mis kujul see loomadele levis, kuid siiski.

"Ära nüüd ütle, et sa polegi tegelikult punamütsikest lugenud," naeris Olivier. Nojah, mugu teos küll, aga prantsuse muinasjutt siiski ja nad kõik, või vähemalt suur enamus, olid algklassides mugukoolis ka käinud. "Mu lemmikloom on valge kiisu, kes pole pea kunagi kohal," muigas ta siis. Pluss oli kiisu alles väike ja selliseid hambajälgi ta küll põhjustada poleks suutnud. Kuigi idee oli muidugi hea.

"Suva see punamütsike nüüd," muigas Jon. Unusta see mees. Come on. Räägime parem rohemütsikestest ja kollamütsikestest ja värkidest. "Teised ei pea teadma, kes või mis su lemmikloom on," tuletas Jon meelde. Okei, tema puhul teadsid enamus vist, et tal lumivalge tuhkur on, aga ta käis sellega ringi ka ju. Who knew, mis loom Ollil oli. "Ära nüüd mängi oma väimalusi maha," muigas Jon. "Muidu pean uue seksorja otsima," sõnas ta siis.

"Haah.. Ja sa polegi lugenud seda," naeris Olivier. Noh, nüüd oli ta selles üsna kindel. Kuidas muidu kutil aimugi poleks, millest jutt. "Noh.. Seda küll. Ja kuna Onyx igalpool mujal tuiab, siis ega keegi ei teagi, et mul kass on," muigas kutt, naerdes siis kergelt Jon'i lause üle. "Okeiokei.. Mul on mingi loom, kellele meeldib mu kaela närida," nõustus Oll.

Muidugi oli ta seda lugenud, aga as long as selle arvamine Olli punase värvi juurest eemale hoiab, arvaku, mida tahab. "Väga hea," naeratas Jon. "Mida ta veel närib, peale kaela?" küsis kutt, ning haaras Olivieri käest, tõmmates ta endale lähemale. Jon libistas enda mõlemad käed Olli teksade tagataskutesse ning vaatas kutile otsa.

OT: Sa oled siiski Jon. Sa oled ühtlasi ka unine. xD

Olivier muigas lõbusalt ja astus sammukese kutile lähemale, mõtlik ilme näol. "Noo.. Huule kallal näkitseb ka vahel, kas tead," muigas ta siis, viies enda käed Jon'i pihale. Kui üldse meestel selline asi eksisteeris. "Ta on üldse väga.. närimishimuline. Kõik kohad maitseb järgi," sõnas Oll lõbusa naeratusega, kulm siis kergelt kortsumas. "Peaaegu kõik kohad," lisas ta siis tähendusrikkal ilmel. Mõnest kehaosast võiks ikka hammastega eemale hoida.

OT: Ma olen täiesti selge!!

Jon naeris selle peale. "Jeah, see oleks veider, kui su loom su riista närima hakkaks," mainis Jon. "Aga ma pean mainima, et sa maitsed kuradi hästi, nii et raske uskuda, et ta sealt igavesti eemale suudaks hoida," sõnas kutt kavalalt kulme kergitades. Ei, ta ei hakka Olivieri riista närima. See oleks fukken valus ju.

"Nagu see ei oleks veider, et mu koduloomale mu kaela närida meeldib," turtsatas Olivier. Okei, see närimine ehk veel jah, aga et Oll siis midagi selle vastu ette ei võta.. See on juba freaky. "Khmn.. Kas see pidi nüüd mingi vihje su tulevikuplaanidele olema?" küsis kutt üht kulmu vähe küsivalt kergitades. Let's hope not.

"Oojaa," muigas Jon. "Sa veel saad mu hambaid tunda," lubas ta, ning laksatas korra oma kikud Olivieri nina all kokku, nagu tahaks teda kohe hammustada. Tegelikult aimas ta, mida hammastega seal all järgmine kord teeb, aga vaevalt ta Olli hammustab. Aga talle niisama sellist juttu ju ikka võis ajada.

"Okouu.." naeris Olivier, tõmbudes instinktiivselt natuke eemale. Varsti on ta ninast ka ilma ja katsu sa seda siis kodulooma süüks ajada. "Sa oled ise juba nagu mingi elajas, kes seal pargis öösiti kondab. Sellepärast olidki raudselt siin.. Käisid metsas semudel külas," muigas kutt. It all makes sense now!