La voix des sentiments

Ei pidanud. Aga võiks. "Võime," nõustus Andre muiet säilitades ning nihutas end paremasse asendisse, toetades pea Joni rinnale. "Jääme magama," mõmises noormees silmi sulgedes. Oleks ta kass, lööks nurru. Nii oli mõnus olla.

Jon nihutas end voodile rohkem lamama, ning sättis patja endale pea alla. "Jääme," muigas kutt. Miks ka mitte. Mitte, et tal jalutamise vastu midagi oleks, aga ta oli täna kuidagi unelev. Raudselt oli selles süüdi see voodi ja Andre soe keha tema vastas. Jon sulges oma silmad, ning hoidis haigutust tagasi.

Andre seevastu haigutas täie auga, kattes käe suuga. Joni kehasoojus muutis ta uniseks, aga pikk päev oli ka ju seljataga, nii et ta oli selle une ära teeninud. "Bonne nuit..." mõmises noormees korraks silmi avades, et Joni huultele õrn suudlus vajutada, ning sättis end siis uuesti kuti rinnale, et sinna juba mõne aja möödudes magama jääda. Jah, ei lähe sa kuhugi, oled siin!

Jon vajutas musi Andre juustesse, ning peagi jäi ka tema magama. Ha! Kui ta vend nüüd tuleks ja näeks, kes tal kaisus magab! Epic winning. Ja teised klassivennad on suva.

OT: Läbi.