Kuhu küll kõik fukkid said?

Jon tuias läbul teistest eemale, nagu juba mainitud, vihasena ja kõike vastutulevat sõimates. Nagu oleks puud ja kivid ja isegi see teerada süüdi selles, mis Nadine talle öelnud oli ja kuidas Andre käitus. Kutt küttis end võimalikult üles, et... et... ta isegi ei teadnud, et mida selle vihaga siis peale hakata lõpuks. Aga see polnudki oluline. Oluline oli hoopis hetkel vihane olla, aga see neetud põhjus hakkas meelest minema. Egas midagi, tuli uus põhjus välja mõelda ja Jon jõudis järeldusele, et pidu oli vihale ajavalt igav olnud, sestap jõudis ta oma ohtlikult tuikuval sammul üsna pea Pattes de Chat Heureuxi (OT: Kes kurat see geenius oli, kes selle nime välja mõtles? Oh, wait.... *facepalm*), kus Jon endale joogipoolist juurde tellis ja üsna pea teise korruse magamiskambris lõpetas. Õnneks!

Hommikul ärgates oli oi kui paha olla. Pea lõhkus, süda läikis ja suu kuivas. Talle pakuti mingit pohmellirohuna mõeldud jooki, mis maitses ja lõhnas kohutavalt, aga tegi olemise paremaks küll. Ja nüüd oli see rõve süütunne, mille peale kohe võtta tahaks, aga kuna täitsa hea veel olla polnud, ei hakanud Jon endale midagi joodavat rohkem ka tellima. Ta tasus oma arve, näe võlukeppki veel taskus alles, ning hakkas koolimaja poole astuma. Veskist võiks ju läbi põigata ja vaadata, kuidas seal olukord on, aga parem siiski mitte. Ja kuhu ta Andre jätnud oli? Või kuhu Andre tema jätnud oli. Eilne oli üks suur must meri, millel üksikud jääpangad hulpisid. Terve tee paleesse püüdis Jon neid jäätükke omavahel sobitada ja uusi meelde tuletada. Niisiis, ta oli peole läinud, koos Andrega, peo algus ja käik oli enam-vähem selge, mingi hetk oli ta istunud koos Rémy'ga vanal veskikivil ja midagi laulnud ja siis tantsis ta kellegagi. Jälle mustad augud. Ta oli Olivieriga rääkinud ja teda.. kallistanud? Andre tuli sinna. Siis oli jälle kõik segane, mingi hetk ta vist karjus Nadine'i peale, wonder miks ja pärast seda ei mäletanud Jon enam mitte midagi. Seda müstilisem oli see, et ta pubis ärkas ja ilma Andreta. Aga õnneks polnud tema kõrval ka kedagi teist.

Lossi jõudes kooserdas Jon kohe oma magamistuppa, mis oli tühi. Tore, kelleltki midagi küsida ka ei saanud. Nooruk heitis pilgu oma voodile ning siis Andre voodile. Hetke muianud, keeras Jon end Andre voodisse külili, tõstes oma kaabu, mis veel alles oli, öökapile. Heei, peole minnes olid tal päikseprillid ka veel ees. Kuhu kuramus ta need veel kaotanud oli? Jon tõmbas Andre padja endale pooleldi kaissu, ning hingas sisse kuti lõhna. Ta naeratas ning sulges silmad. Andrel oli hea lõhn. Joni tennised seisis Andre voodi ees maas nagu bossid, üks tagurpidi, valge t-särk Joni seljas kandis uhkusega rohuplekke, ilmselt polnud ta pubisse siis nii sirgelt siiski jõudnud ja tume pintsak oli kortsus. Ka helesinised kulutatud välimusega lõhkised teksad olid rohuplekilised. Vähemalt polnud Jon oma nägu või käsi või midagi ära kriipinud ega lõhkunud.

Sedasi kõveras ta seal siis nüüd tukkus, Andre voodil, Andre padi kaisus. Loodetavasti tuleb nende omanik peagi, ning Jon ei pea kaua üksi tukkuma.

Päris naljakas, kui pikk võib üks lühike vahemaa tunduda, kui on palju mõelda ja samm selle tõttu aeglustub... Poolel teel oli ta raamatu, mille lugemine Nadine'i ilmumise peale katkes, taas avanud, leides õige koha peagi üles, ning lause - ei, terve lõigu, ja siis terve peatüki - lõpuni lugenud, et mõte poolikuks ei jääks ning tal oleks magamistuppa jõudes võimalik kinni hakata uuest mõttest, mitte olla sunnitud kogu eelnevat peatükki uuesti lugema. The tips of smart reading. Ninapidi raamatus ta mööda koridore kõndis, jõudes lõpuks poiste magamistuppa, ning tõstis pilgu teosest alles siis, kui varvas vaikselt vastu uksepiita kopsas. Sellest piisas, et Andre märkaks isikut, kellele ta nii palju mõelnud oli juba ainuüksi selle hommiku jooksul - Jon. Jon, kes oli end väga mõnusalt tema voodisse sisse sättinud ja magas, tema padi kaenlas. Nii et ka tema ei mäleta midagi? Oeh... Kas ta peab kogu selle 'aa, sa olid purjus, ma teen näo, et kõik on faking täiuslik' näitemängu uuesti ette kandma? Aga ta ei mäletanud oma repliike... Ah jaa, 'Sa näed väsinud välja'... ütleb ta inimesele, kes tema silme all m a g a b. Fuck yeah. Win of the wins. Sõrme taas raamatu vahele torganud, astus Rogier vaiksel sammul oma voodi juurde ning puudutas sõrmedega Joni põske. Oskab ta jee inimesi äratada. Tema äratusviis oli "Maast lahti, sa väike troll!" ja kirsiks tordil ka mingi pang või asi, mida kulbiga taguda.

Aga sellest piisas, et Jon oma silmad avaks. Ta polnud ju sügavasse unne vajunud. Jon tõstis oma pilgu, ning tunnistas hetke Andret, seejärel haaras ta kuti käest, ning tõmbas ta endale kaissu, kaua sa ikka seda patja nuusutad, kui omanik sul siin samas lõhnab. Jon vajutas musi Andre põsele, ning toetas küünarnuki voodile, et pea käele toetada. Zach vedas sõrmedega üle Andre põse, ning vaatas talle naeratades otsa, viimaks jõudsid ta sõrmed Andre juustesse, ning sasisid neid. Jon liibus kutile lähemale, ning vajutas musi tema huultele. "Sa oled armas," sosistas Jon naeratades ja tõmbus eemale. "Ma ei mäleta paljut eilsest, anna andeks, mida iganes ma ka korda ei saatnud," vabandas Jon. Ta viis enda vaba käe ümber Andre piha, ning hoidis kutti enda embuses. "Palun vabandust, et ma selline mölakas olen," vabandas Jon. Ta isegi ei hoolinud, mida ta eile teinud oli, raudselt oli mingi jamaga hakkama saanud, miks muidu ta hommikul üksi kuskil pubis ärkas. Zach vaatas piinatul ilmel Andrele silma, oodates tõesti andestust. Ta võis vaid aimata, mille eest tal kõik andeks on paluda. Ta teadis umbes, kui halvasti ta purjuspeaga käituda oskas ja ometi ta jõi. No jah, ega nii lihtsalt inimest joomast takistada saa.

Järgmine armsuse nina alla hõõrumine. Kas Nadine ja Jon näevad tema asemel mingit faking tuusti kutsikat, et neil 'nii armas, nii nunnu' üle pea kokku lööb? Andre pillas raamatud käest, kui Jon ta enda kaissu tõmbas - vaesed köited, need on täna juba piisavalt solgutamist saanud - ja teda musitama hakkas. Igal teisel hetkel oleks ta seda kõike jube nunnuks pidanud ja samaga vastanud, aga praegu trügis Nadine'i poolt üleskeerutatud üledramatiseerimine taas pinnale (ja ta arvas, et sai sellest üle? Phäh, troll brain is troll), nii et noormees kõik õrnusavaldused üsna tuimalt vastu võttis. Pealegi tulid Zachi häält kuuldes talle meelde kõik repliigid, millega kutt teda eile visanud oli. Hoor. Yeah. Üsna sapine maik oli suus, kui Rogier, silmis pisut süüdistav pilk, Joni vabandused ära kuulas ja siis aeglaselt vastas: "Ma ei saa aru, miks sa jood, kui sa isegi aru saad, et midagi korraldasid." Jah, see oli umbes nagu ilustatult ütlemine, et Jon sittus täiega kogu eilse õhtu ära. Well, he kind of d i d. Kui juurde panna monsieur van Eycki võrratult võimendav aju, mis asjast kümme korda hullema mulje jättis, siis tuli sellest üks korralik herkulopuder välja küll.

Jon lasi oma pea norgu, ning ohkas. "Ma ei tea," sõnas ta haledalt. "Ma ju ei tea, ma tahan ainult head, aga välja kukub ikka jama," pomises Jon. Mitte, et ta juues mõtleks, et ta head tahab. Aga ega ta halba ka ei tahtnud. "Palun anna mulle andeks," vabandas Jon uuesti. Ta kaisutas Andret. "Ükskõik, mida ma tegin, mul on kahju ja ma ei teeks seda kaine peaga uuesti. Kas ma üritasin sind sundida millekski?" küsis Jon. Kes teab, kuidas ta reageerinud oleks, kui oleks teadnud nüüd, kainena, mida Nadine ütles, mis teda endast välja viis ja karjuma pani. Ta ju isegi ei mäletanud, et oli Andre peale karjunud. Ta mäletas ainult, et oli Nadine'i peale karjunud. Ja isegi seda ei suutnud Jon meenutada, mida ta siis Nadine'i peale karjunud oli või miks. "Sa meeldid mulle väga, ma ei taha, et sa pahane oleks, Andre," anus Jon. Too vihane ja vägivaldne Jon eilsest oli täiesti kadunud. Pigem oli ta hetkel alandlik. Ta oli oma pilgu tõstnud, ning vaatas nüüd haledate ning anuvate silmadega Andrele otsa. How can you say no to him?

Call an honest man a whore and that "no" is really easy to come. Andre kuulas Joni vaikides, kulm õige pisut kortsus - jah, vähemalt praegu jäi küll mulje, et Jon teadis, mida kõike ta purjus peaga korda saatnud on, sest miks muidu ta niimoodi lömitama hakkas, vabandades juba ettegi? Mis oleks, kui tegelikult polekski midagi juhtunud, aga ta ikka vabandab? No jah, see näitas südametunnistuse olemasolu... või siis mäletas Zach ikkagi midagi. Samamoodi nagu Nadine'ile tundus ühel hetkel kõik meenuvat. "Sa ei sundinud mind millekski," sõnas noormees, kui Jon oli lõpetanud. "Sa nimetasid mind hooraks. Mitu korda. Karjusid seda mulle näkku." Ta võis seda küll vaoshoitult ja neutraalselt öelda, kuid tegelikult oli tema sõnade taga kibedus - miks peaks ta üldse tahtma suhelda kellegagi, kes joob end täis, vihastab siis kõige tühisemate asjade peale ja ei kuula taustalugu - näiteks seda, et Andre-Nadine oli e n n e seda, kui nad käima hakkasid. Aga keda see tol hetkel huvitas, eks.

Jon ohkas. "Anna mulle andeks. Sa pole hoor. Mina olen lollpea. Lollpea ja jobu. Kui keegi siin hoor on, siis olen see mina. Anna mulle andeks. Ma ei teadnud, mida ma suust välja ajan," jätkas Jon vabanduste laviiniga. Ta tõesti kahetses juhtunud ja kohe eriti valus oli mõelda, et ta Andret hooraks oli sõimanud. Mis kurat ta ajus toimus. Ja miks ta siis veel Nadine'i sõimas? Oh Merlin küll, mida ta eile korda oli saatnud? "Sa meeldid mulle ju, kohutavalt meeldid, ma ei taha, et sa pahane või kurb oleks. Ma ei arva, et sa hoor oled Andre, sa pole hoor," seletas Zach. Nüüd kainena oli ta loomulikult palju ratsionaalsem. Vaene Andre, purjus inimesed keeravad mingi jama kokku ja tema peab hommikul nendega mälumängu mängima. Aga Jon polnud teinud seda meelega, ta ei teinud midagi meelega. Ega ta sinna peole ka läinud selle mõttega, et nüüd ta joob end täiesti maani täis ja siis hakkab korraldama. Ei, ta läks sinna lõbutsema, võtab ehk paar lõuatäit ja ongi kõik. Ta lihtsalt ei osanud piiri pidada.

Paratamatult trügis esile mõte - Joni toimimisviisis on rütm: ta joob end täis ja teeb midagi tobedat, ta magab pea selgeks ja vabandab, joob end uuesti täis ja vabandab jälle. Kuidas sai ta olla kindel, et tal esiteks õnnestub kutt alkoholist lahku tõmmata, mis tundus praegu atlasliku katsena maakera kindlalt turjal hoida, ja teiseks garanteerida selle, et kui tal ei õnnestugi Joni ja alkoholi lahku ajada, siis ei ütle Zach talle jälle midagi sellist, mis haiget teeb? Sellist garantiid polnud, ta polnud sugugi kindel, otsustades kahe viimase korra põhjal, oma võimes Joni vägijookidest eemal hoida. Kas polnud ta mitte veskis endale lubanud, et ei lase Zachil pudelit tagasi saada, ja klassivend sai selle ikka kätte? Kas polnud ta mitte läbul lubanud endale, et otsib Joni üles ja veab ta sealt ära, et see rohkem juua ei saaks? Mõlemad katsed olid ebaõnnestumise tähe all sündinud. Andre silmitses Joni, kui see rääkis. "Ma pakun, et sind võib huvitada, m i k s sa mu peale karjusid," sõnas noormees lõpuks, lasknud enne vaikusel nende vahele vajuda. Mida ta enam keerutab? Kas lasta Jonil praadida ja ise meelde tuletada või öelda talle otse, et hiljem oleks lihtsam? No nii tohutult raske valik, hear the sarcasm in my thoughts. "Ja ma ütlen sulle," tuli sissejuhatav lause, et Jon ette valmistada. "Ma magasin Nadine'iga - enne sinuga käima hakkamist. Ja Nadine vististi ei teadnud, et me käime, ning pidas vajalikuks meie vahel toimunut läbul mainida. Ja sa pöörasid ära," rääkis Rogier nii lühidalt, kui võimalik, aga nii pikalt, kui vajalik. Sellest peaks piisama, et Joni mälu värskendada - ja kui see mäluke värskendatud saab, siis saab Chevalier ehk ära otsustatud, kas tema (endine?) kutt on hoor või mitte.

Muidugi tahtis Jon teada, miks ta karjus, aga osa temast arvas, et ta oli seda ilma põhjuseta teinud. Kuid kuuldes, et Andre oli Nadine'iga maganud ohkas Jon. "Ma olen nii loll," pomises ta. "Anna mulle palun andeks," anus kutt. Kainena suhtus ta sellesse hoopis teisiti. No ehk oli asi ka selles, et eile oli ta enne selle info avalikustamist juba pisut tujust ära ja lisaks ka see, et siis ei pidanud keegi vajalikuks mainida, et see asi enne tema ja Andre käimahakkamist toimunud oli. Jon tõmbas Andre endale rohkem kaissu. "Sa pole hoor, sest sa magasid Nadine'iga," kinnitas Jon, et Andre jumala eest seda mõtet endale pähe pole võtnud. Nüüd ta sai aru, miks ta ilmselt Pisi Nette peale ka karjunud oli. Su parim sõbranna magab su kutiga. Üldse fakt, et nad Nadine'iga ühte meest taga ajasid. Kuid Jon eeldas, et tüdruk oligi vaid seksi peal väljas ja ta teadis, et Andrele ei tähendanud see midagi, sest vaata, temaga Andre ju ei maganud. Mis kainele Jonile tähendas, et Andre ei karanud temaga kohe voodisse ega olnud tema pärast ainult ta riista tõttu koos vaid tahtis, et nende suhtes oleks midagi enamat ja alguses see kergelt häiris Joni, aga nüüd oli ta seda mõistma hakanud ja hindas kuti otsust. Aga Nadine'iga oligi see lihtsalt fun. Hell, ta ise magas tüdrukuga pargis, mis oli natuke nõme kui nüüd tagasi mõelda, sest tegu oli ta parima sõbrannaga, aga ilmselgelt polnud see esimene loll tegu Zachil purjuspäi teha.
Jon vajutas musi Andre põsele. "Palun ära ole kuri enam," anus ta ning surus uue musi nooruki huultele. Ja siis veel ühe. "Ma tahan sinuga olla, ma tõesti tahan. Ma püüan end parandada, ma teen kõike, lihtsalt palun ära ole kuri. Ma ei mõelnud neid sõnu tõsiselt. Ma ei mõelnud üldse. Ma olen loll. Ma olen kõige lollim kogu maa peale, aga palun anna mulle andeks," anus Jon nagu anuks oma elu eest.

Aga mida Jon ütleks siis, kui teaks, et tema parim sõbranna pole a i n u l t seksi peal väljas, vaid see vahejuhtum oli kui boonus? Mida teeks Jon siis, kui teaks, et tema BFF ihkab tema kutti endale samadel põhjustel, mis ta ise? Sellest tuleks sajandi armukolmnurk ja, well, tema, Andre, jääks nende mõõkade vahele, mis välkuma hakkaksid, kui need kaks tulekera mõõtu võtta püüaksid. Win. Pealegi Nadine - kerge süütundelaine uhas üle Andre, kui ta tabas end mõtlemast, et võttis Nadine'ilt ära ainsa inimese, kellele temake ilmselt südant puistada saaks. Kuidas neiu läheb Jonile rääkima, et temakesel on tema kuti vastu õrnemad tunded kui niisama rough sex ja fun-fun? Pealegi oleks see eriti imelik, kui ta hakkaks mingisugust Lokit mängima ja oleks Joniga, kätte ei anna, ainult musi-kalli-musi-kalli sambarütmis, aga magataks Nadine'i... See oleks topeltmäng ja ta armastas oma elu endiselt piisavalt, et sellist nõmedust vähemalt hetkel mitte riskifaktoriks teha. "Sa ei ole loll, sa oled lihtsalt..." alustas noormees, kaotades mõtte seal kohas, kus see just särama oleks pidanud. Otsi nüüd õiget sõna, kenake, otsi-otsi. "Segaduses? Tahtejõuetu?" pakkus ta. Hetke lubas Rogier endale taas vaikust, et mõelda, hääle kõla sättida ja mida kõike veel teha, ning pööras siis taas silmad Zachile. "Sa saad andeks. Aga ma luban sulle üht - veel üks kord näen ma sind maani täis, olgu situatsioon milline tahes, ja kõik on läbi," lausus nooruk tõsiselt ning pilk tema silmis ütles täpselt sama - korralda samasugune nali ja sa ei näe seda 'armsat' enam kunagi. Loodetavasti sai Jon aru, kui vähe ta joodikuid sallis ja kui vähe alkoholi. Maniakaalselt, halval eesmärgil kaanitavat alkoholi. Ja seda, mis mõju see inimestele avaldas. Et mitte midagi rohkemat öelda, vajutas van Eyck oma huuled Zachi omadele, lubades ka enda pisut pingule tõmbunud närvidel end lõdvaks lasta. Rahu maha nüüd, tohlakas.

Seda ei saa teada enne, kui tema parim sõbranna talle seda ütleks. Sest Jon ju ei teadnud ega vaevanud oma pead väga palju Nadine'ile mõtlemisega. Ilmselt otsib ta hiljem üles ja vabandab, et ta peale karjus või midagi. Aga hetkel oli kõige olulisem Andre, kes teda suudles, ning Jon vastas suudlusele pehmelt. Ta libistas käe kuti seljale, ning tõmbas teda enda keha vastu, et suudlust veelgi enam nautida. Ta sai andeks ja oli kuradima õnnelik selle üle, muretsemata vähemalt hetkel selle pärast, et ta enam põhimõtteliselt üldse juua ei tohi. Sest kui ta võtab ühe, siis ta võtab teise ja kolmanda ja sealst see lumepall veerema hakkab. Jon embas ning suudles Andret kirglikult. Hetkel oli ju kõik hea ja seni kuni kõik hea oli, ei tasunud halbadest asjadest üldse mõeldagi.

Kui ta näeb! Kui ei näe - mida ei näe, seda ei tea. Niisiis, Jonil oli vaba voli minna ja lakkuda end nii segi, kui vähegi soovi oli, kuni oli garantii, et monsieur van Eyck seda nägema ei juhtu. Sellest, k u i väga Jon kahetses, sai Andre mingis mõttes aru alles siis, kui kutt teda põhimõtteliselt surnuks suudelda üritas - võimendatult väljendudes; ta oli alati tegusid sõnadest usutavamateks pidanud. After all, ega ilusad sõnad klaverit mänginud või tantsu ette kandnud. Võtnud kätega Joni näost, süvendas noormees suudlust omalt poolt. Jah, las see stseen praegu kestab, äkki ta ei peagi oma mõtete rahustamiseks nurka istuma või midagi.

Jon keeras neid pisut ja kummardus nüüd Andre kohale, suudledes teda endiselt kirglikult. Zachi käsi libises Andre särgi alla nooruki paljale kõhule, ning jäi sinna seisma. Talle polnud oluline hetkel kutti alasti koorida ja teda ennastunustavalt panna. Ta tahtis lihtsalt tunda Andre kuuma nahka enda käe all ning seda nautida. Zach liikus suudlustega Andre kaelale, lastes tal ehk veidi hingata, kui kutt peaks seda vajama. Hetkeks surus Jon oma hambad vastu Andre kaela, harjumus, mis muud, kuid tõmbas need eemale enne kui ta tõesti hammustada oleks jõudnud, ning vajutas sellele kohale hoopis musi, suudeldes järgmisel hetkel juba jälle ahnelt Andre kaela. Seejärel liikus ta suudlustega tagasi kuti huultele, ning käsi libises veidi ülespoole, et kuuma nahka enda all silitada. Andre lõhnas ja maitses hästi. Jon ei jõudnud ära oodata, millal ta saab kutilt suhu võtta. No okei, ta jõudis oodata, aga see näis iga päevaga aina magusam.

Sest keelatud vili on magus. Täitsa narr lugu, mida oma kätega teha, kui neid kuhugi panna pole. Sestap, kui Jon nende asendit muutis, liikusid Andre käed oma - jah, oma, bitches! - kuti pihale, jäädes sinna püsima. Joni nahka tajuma või mida kuradit kutt alati tema särgi alt leidis, ta järele tegema ei hakanud, vaid leppis ka suudlustega ning sulges silmad, kui Zachi huuled mööda tema kaela liikusid. Jep, see mees siin teadis, kuidas teda halvata, isegi kui ta seda p ä r i s e l t endale ei teadvustanud. Korraks lipsas peast läbi mõte, kas ta peabki siin niimoodi nagu crash test dummy uhkes idiootsuses lebotama ja laskma Zachil olla see aktiivne pool või eeldab kutt, et ka tema midagi teeb... Aga savipäts, hetkel sobis talle väga hästi, kui Chevalier askeldas. Peaasi, et mees rahul on.

Jon suudles Andret ahnemalt, lükates oma keele rohkem kutile suhu. Talle nii meeldis Andret suudelda ja käperdada. Oleks imelik ka, kui ei meeldiks. Sestap libises Joni käsi veelgi rohkem Andre särgi alla, nagu uuriks vaikselt tundmatuid alasit. Zach oli õppinud, et kiirustada ei tasunud, tuli tegutseda tasa ja targu. Mida rohkem ta keerutas, seda kiiremini Andre pidurid põhja tõmbas ja siis ei saanud nad jälle mitte midagi teha ja pidid lakke vahtima. Kuigi, tegelikult, Jon pidi oma riided vahetama ja pessu minema, sest särgil ja teksadel olid siiski muruplekid ja need tuli kaotada. Aga hetkel polnud see oluline. Jon keskendus suudluse, mis aina kirglikumaks muutus, ning pani Zachi kogu oma kehaga Andre vastu liibuma ja oh man kui raske oli nüüd erekat tagasi hoida. Jon tõmbus suudlusest ise eemale ning toetas lauba vastu Andre laupa, sulgedes oma silmad. Sügavad hingetõmbed nüüd ja rahustame end maha eks.

Kes kannatab, see kaua elab, ja ootaja tasu on magusam kui mesi. Pealegi polnud tal selle riidest lahti koorimisega nii kiire - pigem laseme ajal mingis koguses kuhjuda, et oleks väärikas hulk päevi ja nädalaid koos oldud, ning ehk siis... Kui Jon mingi aja möödudes end oma paremast ja kainemast küljest näidata suudab, võib talle ju võimaluse anda. Meanwhile... Saades lõpuks võimaluse hingata, avas Andre silmad, vaadates Zachi, kes vististi mingi Tiibeti munkade hingamisharjutusega tegeles. Vaikselt noormees turtsatas. "Kui sa mu voodisse oma muru-couture riietega mingi batsillipesa tekitasid ja ma selle tõttu haigeks peaksin jääma, siis sina põetad mind," sõnas ta vaikselt, hääles lõbususenoot.

Jon avas naerdes silmad. "Muidugi ma põetan sind," muigas Jon. "Ma olen maailma parim põetaja," lubas ta. "Ja sina oled maailma kõige seksikam haige," muigas Jon taaskord, ning suudles Andret. No üldse ei suuda eemale hoida eks ole. Siiski eemaldus ta pisukese aja pärast. "Ma üldse ei tea, kus ma aelesin eile," mossitas Jon nagu väike laps. Sest ega ta ei teadnud, kelle või millega ta mõõtu võttis, et nii rohuplekiliseks sai. "Sa peaks mu särki veel seljatagant nägema," lausus ta ning noogutas sinna juurde. Selja tagant oli see veel hullem, kui eest. Äkki ta kukkus ja ei saanud püsti ja siis püherdas maas. Merlin! Sellele mõelda oli nii halb et jäta või tõesti joomine päevapealt maha. "Mmh, kas sa tahad midagi?" küsis Jon Andrele silma vaadates. "Midagi süüa?" pakkus ta. Kutile meenus, et tema enda veepudel oli voodi kõrval maas, sest enne oli tal ilge janu olnud, aga nüüd enam mitte, millegi pärast.
Järsku sisenes magamistuppa üks nende klassivendadest, kes oma voodi juurest öökapilt midagi võttis, saates korraks pilgu Jonnile ja Andrele. Nooruk raputas endamisi pead, ning pomises: "jänesed." Seejärel lahkus ta toast.
Zach naeris vaikselt selle peale. "Jänesed," kordas ta naeratades.

"Haigena ma küll nii seksikas ei ole," vaidles Andre mitte eriti raevukalt vastu - pigem nentis fakti või püüdis Joni arvamust kõigutada... Läbule tagasi mõelda oli endiselt pisut ebamugav, aga kui nad suudavad selle sündmuse naljaks pöörata ja tulevikus toimunut heatujuliselt meenutada, siis no kõik korras... eks? "Võta ära oma bakterivabrik," hurjutas noormees, kui Jon oma särgi olukorraga praalima hakkas. "Sa oled siin nagu mingi mätas. Roheline. Vean kihla, et sul on kõrvas või taskus või kuskil sammalt ka." Küsimusele, kas ta midagi tahab, ta vastata ei jõudnud, sest üks nende klassivendadest tuli, poetades oma möödamineva märkuse. Jänesed. See tundus hetkeolukorras nii naljakas, et Rogier ei suutnud end kontrolli all hoida ning, turtsatanud valjult, hakkas südamest naerma, surudes käe suule. Mida Jon nüüd tunda võib, kui ta siin niimoodi ennastunustavalt naerda vappus. Natuke läks aega, et maha rahuneda, kuid lõpuks see siiski õnnestus ning, hinganud paar korda sügavalt sisse ja välja, avas nooruk suu. Millele järgnes kõhukorin. "Ee, jah... Süüa tahaks midagi küll," möönis van Eyck muiates - tema kõht oli tema eest kõnelenud.

Joni ajas naerma see, kuidas Andre selle märkuse peale naerda vappus, ning ta jälgis kutti naeratades, nagu mingi pooletoobine. Nagu näeks midagi säravat ega suuda sellelt pilku pöörata. Kui Andre juba rahunes, kummardus Jon talle lähemale, ning suudles teda. Söögiga peab kannatama, sest Jonil tuli hellusehoog. See suudlus oli nii õrn ja ettevaatlik, nagu kardaks Zach Andret puruks suudelda. Õrnalt puudutas ta käega kuti põske. Ja olgugi, et üldjoontes meeldis Jonile rapsida ja hammustada ja küünistada ning mida kõike veel, siis see õrnus meeldis talle hetkel vaata, et rohkemgi. Andre tema huulte all oli nii armas ja väike ning see tekitas mingi eriti mõnusa tunde. Et Andre ongi väike ja väeti ja tema saab see suur ja kaitsev olla. Midagi sellist. Ühesõnaga tundis Jon, et Andre justkui sõltuks temast ja see oli talle parimaks paiks kui nii öelda. Jon muutis suudluse kirglikumaks, aga ainult õige pisut. Üldjoontes jäi see siiski hellaks ja pehmeks.

Jaa, see õrnus üllatas pisut - võttes arvesse neid kordi, mil Jon tema hammustanud oli, oli talle jäänud mulje, et Jon likes it rough throughout life. Boo hoo, mis. Aga praegu käitus kutt, nagu ta võiks paljalt ühe natuke raevukama suudluse tulemusel kildudeks puruneda. And that was kind of cute... and a turn-on. Sedasama leidsid tema käed, mis aeglaselt mööda Joni külgi allapoole liikusid ja Joni kunagi valge T-särgi servast kinni said, et seda ülespoole tõmbama hakata. Seda, kas ta kohe praegu lõpuni minna tahaks või midagi, ei osanud ta hetkel kohe kuidagi öelda, aga nagu ta just enne mainis - see särk tuli ära võtta juba selle kaunite muruste plekkide pärast.

Jonil oli ju veel pintsak ka seljas, mis asja natuke raskemaks tegi. Aga talle meeldis, et Andre sedasi edasi hakkas liikuma. So Jon suudles Andret veel mõne hetke, ning tõmbus siis eemale, tõmmates ka kuti käed enda särgi serva juurest ära. Ta tõstis hoiatavalt oma nimetissõrme, ning liigutas seda küljelt küljele ise samal ajal pead raputades: "mkmm." Ometi oli Joni huulil muie. Ta tõusis voodilt, ning libistas pintsaku seljast, heites sellele siis kerge pilgu. Ilmselgelt oli ka see plekiline, lihtsalt musta pealt ei paistnud see nii väga välja. "Ma siis lähen käin pesus ja ei vaeva sind enam oma bakteripesadega," naeris Jon ning saatis Andre poole ühe kavala pilgu, võttes kuti öökapilt oma kaabu, seda hetke silmitsenud, asetas ta kaabu Andrele pähe. "Sobib sulle," mainis Jon. Ta viskas pintsaku enda voodile, kui oli selle juurde astunud. Tema ja Andre voodi vahel oli veel Rémy voodi ja ühe nende klassivennavoodi. Kahju. Samas oli see mõnus õrritus. Jon tõmbas oma t-särgi seljast ning ka see lendas voodile. Nende riiete kõrval maandusid teksad ja sokid. Nüüd võttis Jon oma võlukepi ning puhastas sellega riided plekkidest. Seejärel haaras ta puhtad riided ja pesu asjad, kaasa arvatud rätiku, et siis pessu minna. "Ma olen kohe tagasi," lubas Jon Andrele silma tehes ning kadus magamistoast pesuruumi.

Aih. Nüüd sai tema bloki. Ja kaabu! Yay! Muheledes toetas Andre end küünarnukkidele, kohendades peakatet pisut, silmad Joni ja selle toimetamisi jälgimas. "Do not make me wait," tegi noormees hoiatavat häält, nägu muigvel, kui tema kutt peagi tagasi olla lubas. Déjà vu much, aga seekord oli ta oma voodis. Samamoodi nagu too kord, kui nad tantsusaalist tulnud olid, sättis Rogier end mugavamalt selili, pani käed pea alla ja lükkas kaabu pooleli näole, sulgedes silmad. Surprise sex on no-no, aga näis, kas teadmatus ümbruskonna ja Joni kohaloleku suhtes (sest kaabu varjas tema vaadet ka avatud silmade korral) toimib ka meeli kõditavalt. Väike eksperiment iseendaga - ta polnud seda kunagi proovinud.

Jonil ei läinudki kaua, kui ta juba magamistuppa tagasi astus. Jalas mustad kulutatud teksad ja seljas pikkade varrukatega pluus. Ta kuivatas veel oma märgi juukseid, kui nägi, kuidas Andre oma voodil lebotab. Jon viskas rätiku enda voodile, ning astus vaikselt Andre juurde. Ta libistas käega mööda Andre jalga üles, kuni kuti jalgevahele ning võttis siis oma käe ära. Nüüd toetas ta põlved teine-teisele poole Andre puusi, ning kummardus kuti kohale, libistades käega mööda ta kõhtu ja rinda üles kuni nooruki kaelani, sealt näole, libistades nüüd kaabu Andre näolt. Jon liibus kutile lähemale, kuid ei suudelnud teda, selle asemel sosistas ta Andrele kõrva. "Sa tahtsid süüa," Jon tõmbus naeratades eemale. Oo, ta avastas, et sedasi lähedal olla, ent samas siiski mitte, oli nii mõnus ja samas õrritav. Igal juhul talle meeldis see. Talle meeldis näha Andret teda tahtmas, sest siiani jäi kohati mulje, nagu Andre ei tahaks teda sedasi. Aga talle meeldis näha, et Andrel pole ka kerge talle ära öelda. Suur Andre, kes Väiksel mängida ei luba. Jon muigas endiselt, üks suu nurk kõrgemal kui teine, kui ta emotsioone noormehe näos jälgis. Ta oli nii armas. Zach võisk vist tunde lihtsalt olla seal ja vaadata Andrele silma ning mõelda suvalisi mõtteid. Näiteks seda, kui ilusad on Andre silmad ja kui palju need rääkisid. Talle meeldis kuulata ja vaadata kuidas Andre hingas. Kuidas ta rindkere tõusis, kui õhk mööda hingetoru kopsudesse voolas ja sealt jälle välja. Talle meeldis jälgida, kuidas kutt keele otsaga oma huuli niisutas. Kuidas ta oma käsi kasutas - see kuidas Andre joonistas või klaverit mängis või Joni puudutas. Talle meeldis seda kõike vaadata. Nagu praegugi. Vaatas Andrele otsa, ning naeratas õrnalt, silmad peas säramas. Järsku tõmbus Jon eemale, ning peaaegu hüppas püsti. Mida ta teeb?! Mida?! Ta libistas sõrmedega läbi oma juuste, kõndides Andrest eemale. Tõsiselt, mida ta just tegi? Vaatas kuidas Andre hingab? Loll on peast? Ära hakkab armuma, vaat mis. Jon ei heitnud klassivenna poole enam ühtki pilku, ning hakkas oma riideid, mille ta ära oli puhastanud, voodilt kokku lappama.

Joni naasmist Andre ei kuulnud, aga see lisaski põnevust - oli ju huvitav, kui teadsid, kes ruumi tulla võib, aga samas ei teadnud ka, ja see keegi võis teha m i d a i g a n e s... Sestap ei võpatanud ta, kui kellegi kätt mööda oma jalga libisemas tundis. Teadmine, et ainult Jon teeks midagi sellist, erutas teda rohkemgi kui see vaatevälja vähesus ja sellest tingitud õnnis teadmatus ümbritsevast. Voodi vajumine kahel pool teda andis tunnistust, et (saladuslikkuse säilitamiseks) kes iganes ka seal oli, ronis tema kohale, ning kui kaabu tema suletud laugudelt oma varju kaotas, avas noormees silmad, nähes Joni enda kohale kummardumas. Rawr! Kuti hääl oli vägagi teretulnud - just, süüa! Midagi, mis toidab... Suudluseid tahaks ta veel ja veel, aga need ei tekita isegi petlikku täiskõhutunnet... ainult võtavad peavalu ära. Nagu Zach talle mõni aeg tagasi öelnud oli. Vastama hakata tundus praegu kohatumast kohatu, sest Jon vaatas teda sellise pilguga, nagu näeks mingit heldimapanevat kutsikat või midagi, aga hetkel ei tundunud selline võrdlus isegi mitte tobe (nagu enne, kui ta otsustas, et Nadine ja Jon mõlemad näevad tema asemel tuusti kutsut, mitte täieõiguslikku homo sapiens stupidust). Huvitav, mida Chevalier mõtles... Ta ise mõtleks sellist näoilmet kandes ilmselt ükssarvikutest. Joni ootamatu eemalepõrkumine tuli aga üllatusena, mille peale Rogier kulme kergitas, endine rahumeelne ilme asendunud kergelt üllatunud ilmega. Toetanud end taas küünarnukkidele, saatis ta Zachariet pilguga. Mis lahti? Kas ta tegi midagi? "Mis viga?" küsis noormees end istukile ajades.

Aah ja siis tuli see küsimus, millele Jon vastata ei tahtnud. Mis moodi ta ütleb, et ta kardab Andresse ära armuda. Tegelikult tahaks üldse minema joosta praegu. Saata see kõik siin kukele, Andrele head isu soovida ja jalga lasta. Otsida mingi vaba ruum ja tantsida end hingetuks. Või jooma minna, aga ta oli alles kinda lubanud, et püüab vähemalt joomisest hoiduda. And then again polnud Jon nii nõrk, et ta tõesti minema jookseks, aga Andret jälle vaadata ja endale kinnitada, et ta ei armu ära oli ka vale. "Midagi," valestas Jon külma rahuga. Midagi pidi ta ju vastama. "Mul tuli meelde, et need riided tuleb ära panna," lausus kutt, tõstes nüüdseks puhtad riided kappi. "Ja see rätik tuleb ära kuivatada," lisas nooruk edasi sahmerdades, Andre poole pilku heitmata. Ta võttis oma võlukepi, ning suunas selle rätikule. Tema ja Nadine'i erinevus oli see, et Andre oli Joni jaoks järgmine võit. Oli siiani olnud. Või oli endiselt. Enam Jon ei teadnud. Kurat, nüüd on ta liiga sees juba. Fakk, mida ta teeb?! Selle kuhjuva pudru ja kaspaste peale keskendudes süütas ta oma rätiku kuivatamise asemel põlema. "Fakk!" vandus Jon valjuhäälselt ja kustutas rätiku, saates selle siis prügikasti. Muidugi oli ta armunud. Nad ei keppinud ju. Kallistasid ja kaisutasid koguaeg. See inimesi armuma panebki. See kaisutamine. Jon vajus enda voodile istuma, ning tõmbas mõlema käe sõrmedega läbi oma niiskete ning juba lokki tõmbuvate juuste. Fakk, fakk, fakk! Okei, ta ei saa lasta sel kõigel välja paista. So, Jon naeratas Andrele. "Lähme siis sööma," ajas kutt end voodilt püsti, lükkas poiste magamistoa ukse lahti ja noogutas Andrele, et too tuleks ja tema ees välja läheks. Lähevad linna või sööklasse? Ta peaks seda küsima Andrelt tegelikult. Ilmselt ikka linna, samas Jonil endal küll kõht tühi polnud, aga eks tema vaevles pohmellis siin ka alles ju. "Linna siis," lausus ta vaikselt. Miks ta seda kõike enda peas keerutas? Miks ta sellest lahti ei saanud? Miks ta ei võinud lihtsalt olla ja lasta asjadel minna, miks ta kurat pidi ära armuma? Jon mõtles, kuidas ta tahaks nüüd Nadine'i üles otsida, et oma sõbrannale südant puistada.