Homme olen parem kui olin eile

Mitu päeva oli möödunud läbust ja Jon ei mõelnud sellele ega seal juhtunud sündmustele enam väga. Oli, mis oli. muuta ta seda nagunii enam ei saanud. Ainult päästa, mis veel päästa andis ja siiani oli kõik päästetud. Nüüd oli kutt leidnud aega, et tulla tantsima. Ja seda üksi ja isegi mitte otseselt trenni eesmärgina, nagu ta tavaliselt tantsis vaid rohkem selleks, et end välja elada. Tants oli parim väljendusviis Joni meelest. Üks võimalus oli muidugi ka muusika, aga Zach eelistas tantsimist. Tantsusaali jõudes ei näinud ta sooja tegemisega väga palju vaeva, sest ta tuli siia siiski end pigem välja elama ja kogu emotsioon läheb soojategemisel tühja. Peagi juba Jon tantsiski oma kunagist kava, jalas mustad lühikesed püksid, seljas valge maika ning mingeid tantsususse kui selliseid ta ei kandnud. Paljajalu meeldis Zachile tantsida. Kava, mida ta tantsis oli küll üsna vana, aga siiski üks Zachi lemmikuid. Ta keskendus saali võlutud muusikale ja laskis sellel end läbi meloodia kanda, nautides iga tantsuks tehtavat liigutust.

OT: Smth like that - https://youtu.be/ZWqB4DJN5Ok

Jillian oli lõpuks kaineks ka saanud ja puha. Just kidding. Ega ta nii jõhker joodik ka polnud. Kuigi terve järgmine päev möödus jah rängas pohmellis, aga see oli kõik üle elatud ja nüüd oli neidis uuesti tippvormis ja tavapäraselt energiat täis. Kohe liiga palju energiat oli temas, mis tõttu tee teda ka tantsusaali viis. Mis oleks veel parem moodus energia välja elamiseks? Noh.. She could think of one, agaa.. Jeah. Tantsimine oli siiski eelistatuim variant. Jill tatsas paljajalu mööda koridori, ümisedes endamisi mingit kummitama jäänud viisijuppi. Mingit kotti kui sellist tal kaasas polnud, võlukepp oli vaid käes ning trenniks sobilikud riided - lühikesed mustad retuusid ja erkkollane üsnagi liibuv maika - olid tal ka juba seljas. Ja kui keegi ka peaks koridoris vastu tulema ja teda veidralt vaatama, oli see täitsa nende asi.
Lisbeth kuulis siiski juba mõni samm kaugemalt muusikat, aga no teda see küll ei peatanud. Pigem tekitas just uudishimu ja pani sammu kiirendama. Tantsuklubisse oli ta end kirja pannud - seda ka muide pikema mõttetöö järel, sest ta kippus asjadest tüdinema, aga noh.. klubide mainimine issile kinnitas mehele, et ta tütreke on uues koolis tubli - kuid selle liikmetega polnud ta veel kohtunud. Või noh.. Arvatavasti oli. Seal läbul nimelt. Ja mine tea, ehk tantsis saalis praegu mõni neist kuttidest või tsikkidest, kellega ta strippokkerit mänginud oli. That would be fun.
Aga eks Jill sai kohe teada, sest ta oli eneselegi märkamatult oma kiirendatud sammude mõjul juba ukseni jõudnud ja paotas nüüd seda ettevaatlikult. Noh, ta ei tahtnud tantsijat häirida ju siiski. Natuke tal oli ikka neid kombeid ka. Seetõttu astus ta esialgu vaid pooleldi uksest sisse, tahtes kõigepealt veenduda, kas ta oli juba tantsijat - kelleks oli mingi kena kutt! - nii palju häirinud, et too lõpetas nagunii, mis tähendab, et Jill saaks kogu täiega sisse lennata või ei olnud ta kutti üldse häirinud ja too tantsib rahumeeli edasi, mis tähendab, et.. Noh.. Jill saab kogu täiega sisse lennata.
Makes perfect sense to her.

Eih, Jilli sisse hiilimine ei häirinud Joni, sest ta oli endiselt muusikasse ja oma kavasse niivõrd palju süvenenud, et ei märganud kellegi tulekut. Kava lõpetas ta alles siis, kui see reaalselt lõppes. Jon tegi veel viimase pirueti, ning lõpetas siis tantsu, jäädes end vastasseinas olevast peeglist vaatama. Ta hingeldas, ning higi pärlendas kuti nahal, aga tunne oli hea. Jon sulges silmad ning viskas pea kuklasse, sirutades end lae poole, ta tõusis koguni varvastele ning lasi end siis lõdvaks. Vat nii oli hea. Käsi raputades märkas ta ukse juures Jilli, kes sinna tulnud oli. Eee. Ta polnud tüdrukut näinud varem tegelikult. Vist. Ette nagu ei tulnud. Kena maika. Valjuhäälega Jon seda siiski mainima ei hakanud. Ta astus pikemate sammudega pingi juurde, võttis sealt oma veepudeli ja rüüpas sellest paar suurt sõõmu vett. "Ammu seisad seal juba?" küsis Jon viimaks ning pani pudeli käest. Ta venitas ning lõdvestas oma käsi ja istus siis põrandale maha, et jalgu venitada. Enne soojendust ei teinud, võiks siis vähemalt nüüd korralikult venitada.

Jillian naeratas rahulolevalt, kui kutt edasi tantsis, sest no.. too oli siiski väga hea tantsija ja see oli eelistatum variant kui näiteks see, et kutt kisama pistaks. Mida oli ka juhtunud. Mõned inimesed olid oma tantsukavade ja asjadega väga privaatsed. Veider Jill'i arvates, aga noh.. No judgements. Nüüd julgeski ta korralikult saali astuda ja lükkas ukse enda järel kinni, toetudes mugavalt siis seljaga vastu seal samas olevat seina, pilk kuti liigutusi saatmas. Ilmselgelt oli too ka tehnika koha pealt arenenud, mis tähendas, et tegu oli arvatavasti treenitud tantsijaga. Kadedust tekitav lausa. Ja päris kahju oli, kui kava läbi sai.
Jill tõstis juba käed, et kutile plaksutada, aga too vist polnud ta kohalolekut märganudki, nii et neidis otsustas talle mitte šokiteraapiat teha ja langetas käed koheselt, jälgides siis lõbusa muigega kuti tegevust. Alati oli naljakas vaadata, mida inimesed tegid, kui arvasid, et keegi ei vaata. Viimaks märkas too ka Jilliani kohalolu, mispeale neidis end seina vastast lahti tõukas ja paljaste jalgade tatsudes väheke lähemale sammus, poetades võlukepi veel enne pingile. Nagunii pidi ta ise ka soojendusega alustama. "Piisavalt ammu, et kindlaks teha, et sa oled väga hea tantsija," kiitis Jill, vastates samas ka küsimusele. Neidis potsatas kutist mõne meetrikese kaugusele põrandale, silmitsedes teda hetke. Eip.. Ei tulnud tuttav ette. Jillianil olid muidugi mõnusad mälulüngad ka. "Mina olen Jillian," sõnas neidis siiski väheke kõhklevalt. See oleks nüüd veidike awkward kui kutt umbes teataks, et jaa ma tean, me amelesime läbul. Kuigi no seda ta vast ikka mäletaks. Aga noh.. Beth ei vaevunud väga inimeste ees enda joomaprobleeme siluma. Jeah, talle meeldis end täis juua vahel. Big deal.

Jon võttis kätega oma päkkade ümbert kinni, ning toetas pea vastu põlvi, nautides sedasi venitust. Igasuguse füüsilise tegevuse, isegi jooksu, juures meeldis Jonile alati venitamine. See oli nii mõnus ja lõõgastav tegevus. Olgugi, et ta hea meelega tantsiks edasi, näis, et Jillian, as she said, hakkab siin nüüd tantsima ja Jon ei tahtnud kunagi jalus olla uknow. "Jon," vastas kutt enda nimega, ning tõusis jälle istuma. "Niisiis, kust sa üle tulid?" uuris ta. Ilmselgelt vahetusõpilane või midagi, sest Jon nägi teda ju esimest korda. Then again, tüdruk võis läbul ka olla, aga Jonil oli kõik läbul toimunu endiselt must meri, nii et see teadmine teda ei aitaks. Pealegi neidis tutvustas end. Küllap siis oli normaalne, et nad esimest korda kohtusid siin. "Ja ma tänan selle komplimendi eest," muigas Jon, venitades siis jalad spagaati. Ta viis pilgu enda peegeldusele, sirutas käed üles, kummardus ette ning siis ühele jalale ja teisele jalale. "Kaua sa ise tantsinud oled?" uuris Chevalier. Pärib ta liiga palju? Küll neidis siis ütleb, kui ta liialt pärib. Ja kui ei ütle, siis... well siis on oma mure. Eks ole.

Jillianil väga kiiret polnud selle venitamisega nagu tema mugavast rätsepaistmest, millest ta loobuda ei tahtnud, ka näha oli. Soojendus oli enne tantsimist tüütu, sest no kui temal juba tantsutuju tuli, siis selle soojenduse lõpuks oli suurem tuju ja tahtmine juba läinud ka. Jill muigas lõbusalt otsese küsimuse peale, mis tegelikult oli üsna õigustatud. Uus nägu keset aastat siiski. Või noh.. Kool oli üsna vähe kestnud, aga siiski. "Durmist," vastas neidis, hakkamata mainima, et ta kanti üle, mitte ei tulnud ise. Kuigi noh.. Tema isa jaoks oli see jah vabatahtlik. Aga mis tal muud üle jääb, kui juba ähvardama kukutakse. Ikka teeb kena näo ja kolib ära. Samas polnud see Beaux ka nii hull midagi, nii et vingumiseks polnud põhjust. Saabki papast eemal olles pahandusi korraldada. Neidis kergitas kulme, kui Jon spagaati end sättis - seda juba tihti meeste peal ei näinud. Või siis polnud tema lihtsalt heade tantsijatega kokku puutunud. "Eeh.. Oleneb, mida sa tantsimise all silmas pead. Professionaalselt ma väga polegi tantsinud. Pisikesena käisin ballettis mingi kuus või seitse aastat, aga mingi hetk tulin ikkagi ära sealt ja nüüd tantsin rohkem oma lõbuks," lausus Jill. Loodetavasti ei saa see klubis mingiks takistuseks. Samas ta oli nii kaua balletti siiski õppinud, et põhilised teadmised olemas oleks. Ja prantsuse keelt oskas ta ka, nii et kui liigutus või samm ette öeldakse, siis teeb ära. Nii et kõik peaks ideeliselt okei olema.

Jon noogutas märgiks, et ta kuulis Jilliani. "Kuus või seitse aastat on päris palju, kui sa just mingi 80 aastane pole, et kümme aastat kuudena tundub," mainis Jon. Nii oli ju. Seitse aastat oli ikka päris pikk aeg, et millegagi tegeleda. See oli pea sama palju, kui Joni enda nö tantsija karjäär. Mis siis, et kooli ajal ta nii võrd palju mingite võistlustega ei tegelenud. Aga see polnudki oluline ju. Vähemalt mitte tema jaoks. Ta ei tantsinud au ja kuulsuse nimel vaid ikka enda pärast. Kui ta oma oskuste ja tasemega kekata tahaks, käiks ta igal Pointe kokkusaamisel, aga ta ei käinud, sest enamasti ei teinud nad midagi ja ta teadis, et ta ei jääks seal millestki ilma. Tal oli oma siht ja suund ja sai sellega väga hästi hakkama, siiani.
Ning loomulikult sai ta spagaadiga hakkama, mis baleriin ta oleks, kui sedagi tehtud ei saaks. Jill ikka väga alahindas teda vist.

Asi polnud niivõrd alahindamises - Jill lihtsalt ei puutunud tasemel tantsijatega kokku. Ja kui korralikku tehnilist õpetust pole saanud, siis ei tee üks mees spagaati kuigi kergelt ära küll. Kui ta just mingi kondiväänaja pole. Aga see selleks. Jillian noogutas mõtlikult Jon'i jutu peale, muiates siis selle 80-aastase võrdluse üle. "Noh.. Seda küll, aga ma lõpetasin tantsimise mingi.. Kümneselt vist. Midagi sinna kanti igaljuhul, nii et see tundub üsna kaua aega tagasi olevat. Ja ega mul tehnikat väga meeles pole. En pointé püsin ja positsioone tean, aga ma käisin seal trennis üsna vastumeelselt nii et väga palju külge ei jäänud," selgitas neidis. Ja tema jaoks oli asi pigem selles, et ta polnud pärast seda nüüdseks juba kuus aastat korralikult tantsinud ja see paus oli piisav, et nii mõndagi unustada.

OT: I just HAVE to say. Mu endine klassivend polnud mingi eriline sportlane ega tantsija ja trenni kui sellist ma ka ei mäleta, et ta rängalt teinud oleks ja viskas igal lambil hetkel spagaadi ära kui tahtis.

"No jaa, see on teine asi," sõnas Jon noogutades. Ta venitas end nüüd teistmoodi spagaati, üks jalg ette, teine taha, ning heitis taga olevale jalale selili, venitades end nii. Aga eks tema oli mingi 11 aastat nonstop tantsinud ka ja ei kujutanud mingit pausi ette. Ja olgugi, et hetkel võis jääda mulje, et ta ainult balleti tantsis, siis ei, ta oli iseseisvalt ka muid asju juurde õppima hakanud. Hip-hop oli näiteks üks selline asi, millega inimesed Joni alati seostada ei osanud ja ometi meeldis see talle ka. Igaljuhul, nüüd venitas Jon end esimesele jalale, sirutades käed ette. Venitamine talle meeldis indeed. Seejärel tõusis ta jälle istesse, ning hüppas üldse püsti, tõustes päkkadele. Ta vaatas end peeglist, seejärel tõstis ta parema jala sirgelt enda kõrvale, hoides kätega tasakaalu. Jonile meeldis ballett just selle pärast, et see nõudis nii suurt lihasjõudu ja arendas inimest tegema asju, mida normaalne inimene eluski tehtud ei saaks. Nüüd toetas Jon oma parema jala varbad korraks maha, tõukas endale hoogu ning keerutas end siis viis ringi vasaku jala päkal, parem jalg kõverdatud. Selle piruetti lõpetas ta kenasti, ning silmitses enda peegeldust. Ta tahtis jälle mingit kava kokku panna ja kusagil esineda, selleks treenida ja harjutada. Ta ei tahtnud niisama trenni teha, et vormis püsida, ta tahtis eesmärki.

OT: To get a pic. https://www.youtube.com/watch?v=wszskouGKl8

OT: "Kui ta just mingi kondiväänaja pole" - as in mõni inimene on loomult paindlik.


Üsna irooniline tegelikult, et ta just nüüd uuesti tantsima hakkas, kui ta vanemad juba selles osas alla olid andnud. Samas eks see nii käiski, et seni kuni pead midagi tegema, puudub tahtmine, aga kui enam ei sunnita, siis tahad ise. Jillian alustas nüüd ka lõpuks venitustega, viies jalad sirgelt ette, et päkkadest kinni haarata. Samal ajal muidugi Jon'i jälgides. Vot piruetid olid lahedad asjad. Kui muidugi pea ringi käima ei hakanud. "Mis selles tantsuklubis muidu enamasti toimub?" uuris Jill, viies nüüd jalad küljele, et reielihaseid venitada. Loodetavasti ei olnud kõik seal klubis mingid hullud profid. Siis saab küll raske olema.

"Miks sa arvad, et ma tantsuklubis käin?" küsis Jon viies pilgu Jilli peegeldusele. Ta polnud seda ju öelnud või mis. Kuigi jah, ta nägi Joni tantsimas ja sellest võis nii mõndagi kohe järeldada, aga alati ei olnud järeldused need õiged asjad. Jon kordas oma keerutust, tehes seekord kümme ringi. Seejärel tegi ta paar muud elementi. "Tegelikult olen ma põhimõtteliselt selle liige poole kohaga," sõnas Jon. "Ma käin kohal ainult siis, kui midagi huvitavat toimub. Usually räägitakse tehnikast ja harjutatakse ning proovitakse paariskavasid ja siis me võtame end kambakesi kokku ja teeme midagi kas jõuluteks või kevadeks. Oleneb kui kiiresti me jõuame," selgitas Jon. Kui nad näiteks Luikede järve või midagi muud nii suurt tegema hakkavad, kulub neil ikka kõvasti rohkem aega. Aga vahel nad tegid midagi lihtsamat ka. Mõni improvisatsioonikava või midagi sellist. Midagi, mida oleks kergem vaadata ja mis ei kestaks nii kaua.

"Naiselik intuitsioon," muigas Jillian, vaadates läbi peegli kutti vastu. "No tegelikult oleks see patt kui sinusugune tantsija klubis ei osaleks," arvas neidis, painutades enda ülakeha siis küljele. "Eriti mugav.." pomises ta kuti poole kohaga osaluse peale. Oleks kooliga ka nii lihtne.. Igavad tunnid lased üle lihtsalt. Kuigi Jilli tundes ta arvatavasti lasebki need üle. Nagu näiteks etiketiõpetuse. Mis sest, et seda tal kõige rohkem vast vaja on. "No siis ei tundugi nii hull kui ma arvasin. Ehk saan isegi targemaks seal," sõnas Beth viimaks. Mitte, et ta klubit alahindaks. Ta lihtsalt oli mõelnud, et ehk ei oska ta midagi kaasa teha, ergo ei õpi ta ka miskit.

"Miks sa alati kõige hullemat eeldad?" küsis Jon hetkeks pilku reaalselt neidisele viies, mitte ainult tema peegeldust jälgides. Seejärel astus ta hüplevate sammudega veidi eemale, ning liikus piruettidega üle saali. Ega ta siin ainult oma kava läbi pea tantsima eks. Kasutame aega ja ruumi. Nagu näha, siis Jill hetkel siin veel tervet saali ei hõivanud, aga Jonil polnud enam aimugi, mida neidis siin tegema hakkab, kui ta pole vahepeal kuus aastat tantsinud. Kusjuures see pani teda omakorda mõtlema, et kas nad üldse rääkisid, mida neidis tantsib. Kui balletti, siis vaevalt sa pärast kuueaastast pausi enam pointéd jalga surud. I mean, see nõuab ju julma füüsist, ega baleriinid nalja pärast koguaeg treeninud ja nii vähe kaalunud. "Mida sa tantsid üldse?" küsis Jon viimaks, kui tagasi liikus.

"Alati? Ma ei arva, et sa mind nii hästi tunned, et seda nii kindlalt väita," muigas Jillian, tõustes siis püsti. Endiselt ei pakkunud soojendus tema jaoks huvi nagu näha. "Ma olen lihtsalt ebakindel taolistes asjades. Perfektsionist järelikult või miskit," arvas neidis. Ja ta polnud kuus aastat professionaalset treeningut saanud. Mis ei tähendanud, et ta vabal hetkel kodus mõnd saali ei hõivanud, et seal mõned kavad läbi teha. Aga enamasti oli tants tema jaoks väljendusvahend. "Ma pole kindel.." muigas neidis küsimuse peale. "Balletti kindlasti.. See on ka ainus tants, mida ma reaalselt õppinud olen. Üldiselt ma ei mõtle väga stiilile ja tehnikale kui ma tantsin. Lihtsalt.. Liigun muusikasse. Nii et ma olen vistitsi tantsinud nii hip hop'i kui ka kaasaegset," lausus Beth siiski veidi kõhklevalt. Nojah, tema ju ei teadnud, kas mõni liigutus kuulus hip hop'i või hoopis street'i alla. Ja nüüdseks oli ju nii palju alaliike ja asju. Vähemalt balletis sai ta kindel olla.

See vestlus hakkas ühekülgseks muutuma ja Jonile see ei meeldinud, sestap leppis ta saadud infoga, ning ei küsinud enam midagi. Selle asemel jätkas ta oma tantsimisega. Või pigem erinevate võtete harjutamisega. Ta liikus kergelt ning graatsiliselt tantsupõrandal, jälgides peeglist, et ta liigutused perfektsed oleks. Jeap, ballett Jonile meeldis.

Jillian ei hakanud siis ka rohkem midagi lisama, sest õigupoolest tuligi ta sinna ju tantsima. Neidis katsus jalaga põranda libedust, kuulatades samal ajal muusikat. Lugu polnud tuttav, mis tegi improviseerimise veidike keerulisemaks ning pealegi oli Jon ka seal, mis tekitas teatud pinge, sest tegu oli siiski temast kordades osavama tantsijaga. Siiski suutis Jill end vabaks lasta, alustades siis tantsimist, laenates enamuse elementidest balletist või kaasaegsest tantsust. Just because she can.

OT: -.-

Soo. Kuna seal enam midagi ei toimunud ja Jill ilmselgelt rääkida ei tahtnud ja Jonist mitte mingil viisil huvitatud polnud, sest küsimusi ta ju ei esitanud, lõpetas Jon tantsimise, et Jill saaks kogu saali nautida. Ta kõndis pingi juurde, kus ta asjad olid ning võttis sealt oma veepudeli, mille ta tühjaks jõi. Neidisele veel viimase pilgu heitnud, aga too näis tantsu süvenenud olevat, võttis Jon oma asjad ning lahkus saalist.

OT: Läbi.

OT: Ma ei osanud midagi öelda ega küsida ja ma olen väsinud ka, nii et aju ei co-operate'i. Sorry. Me võime millalgi uue teema teha või miskit.

Jaa Jill jäi sinna tantsima. Fun.

OT: Ma nägin terve teema seda kuidas sa mitte midagi selle arendamiseks ei teinud. Sa ei küsinud minu tegelaselt nt kordagi midagi. Okei, väljaarvatud see klubiküsimus. Ma arvan, et ma ei taha seda uut teemad.

OT: Suit yourself.