Je peux le faire maintenant backflips!

Läbu oli möödas, Nadine'iga vähemalt mingil määral ära lepitud (kuigi ta polnud selles eriti kindel) ja Joniga... oeh, see ooper oli endiselt segane... Sestap oli Andre otsustanud olla närvidelekäib ja rabelev ja püüda füüsilise tegevusega mõtteid mujale saada. Eile sai ta kirja ühelt sõbralt, keda tundis mugude algklassidest saati - võlur, kuid kahe jalaga maa peal, sarnase huumorimeele ja suhtumisega nagu ta isegi. Ja see sõber oli talle kunagi saltode tegemist õpetada püüdnud, kuna ta siis veel minimaalselt balletiga tegeles. Nüüd tuli kaelamurdvate trikkide tegemise soov tagasi. Kas poleks lahe, kui ta näiteks Joni ees tagurpidisalto ära teeks? Ehk avaldaks see muljet... Niisiis viibis Rogier parasjagu pargis, ronides jalgupidi ühele pingile, et selle seljatuge hüppelauana kasutada. Ja flip! Edukalt maandus noormees jalgadele, astudes sammu tagasi, et tasakaal täielikult taastada. Sealsamas pingi juures vedeles tema üleõlakott, kus olid joonistusplokk ja mõned grafiidipulgad - juhuks kui ta end inspireeritult tundma peaks. Hetkeks hinge tõmmanud, sooritas van Eyck veel ühe tagurpidisalto, nüüd juba murul, tehes enne seda viivuks kätelseisu.

OT: Le Rémy!

For no particular reason, jalutas Rémy mööda koolimaja tagust parki, samm loiv ja käed taskutes. Tal olid ees päikeseprillid, kuigi päikest ei paistnud, mis kenasti tema läbult saadud sinise silma - ainus asi, mis tal paranenud/parandatud ei olnud - ära varjas. Jah, mis sa teed, kui kamp nolke sulle peksa annavad. Ja ta isegi ei mäletanud, mis see põhjus õigupoolest oli. Karm elu, mis muud. Igatahes kõndis ta seal, kuni märkas eemal musaklubi presidenti, ronimas pingi otsas. Kutt aeglustas oma kõnnakut, jäädes viivuks üldse seisma, kui siis vaatas, kuidas kutt eriti puhtalt tagurpidi salto ära tegi. No seda ei oleks osanud ta küll oodata. Äärmiselt üllatunult, ei kõndinud ta lausa lähemalegi, vaid vaatas, kuidas järjekordne kuti poolt tuli - seekord murul. Okei, väike ülesärkamine ning nooruk kõndis Andre poole, poolel teel juba piisavalt valjult sõnades: "Vau, see oli lahe." Paistab, et muusikapoisil oli varjatud anne! Või noh, tema jaoks vähemalt varjatud..

Kõigi jaoks*, sest ega ta isegi arvanud, et mitu aastat tagasi omandatud põhitõed veel niimoodi meeles on, et ta esimeste katsetuste ajal tagumikule, mitte kaelale ei maandunud. Võib vist enda üle uhke olla, kuna ta nii multitalent on, eks. Andre Rogier van Eyck - laulab, tantsib, maalib, keedab ja küpsetab! Ja kerib lõnga ka, kui vaja. Milline tiitel! Joni venda märgates ajas Andre end sirgu, näol rahulolev muie. Oo jaa, ta oli endaga kõige täiega rahul. Esiteks juba sellepärast, et ta endal midagi ära ei nikastanud! Egolaks pliks plaks, aga sitaks lahe, et ta tantsimisega tegeles ja piisavalt hästi paindus. "Ma tean, eks," nõustus noormees väitega, tegi kaks kiiremat sammu edasi, pisikese hüppe ja siis korraliku salto, maandudes natuke raskemalt kui plaanis oli. "Merde" oli siinkohal täiesti kohustuslik arvamus ning seda Rogier ka ütles.

Rémy muigas, kui Andre tagasihoidlikkuse - mis oli ülimalt populaarne suurem osa inimeste seas - asemel temaga rahumeeli nõustus. Ta vaatas hetkeks, kuidas kutt järjekordse trikiga hakkama sai ning seejärel ennast ka kehva sõnaga kommenteeris. No olgu, ta oli tõepoolest ülimalt palju ja ülimalt häid tantsijaid näinud, kuid see siin oli ka ju täitsa proff! "Parem kui mina igatahes," lausus ta, kui siis pingile läks ning selle seljatoele istus. Show me more, what you got!

Andre sirutas end täies pikkuses välja, painutades end tahapoole, nagu hakkaks silda tegema, kuid ei teinud - boohoo! -, vaid astus hoopis reipal sammul pingi juurde, et selle kõrval vedelev kott üles tõsta ja seal sobrada. Lisaks joonistustarvetele oli ta kotti pistnud ka ühe veepudeli ning just seda ta parasjagu ot- pardon, leidis juba! Kiire lonks, kott sama valuga tagasi murule ja jälle ronis noormees pingile, toetades ühe tennises jala istme seljatoele, et hetkeks Rémy poole muigvel pilk saata. "Oled sa üldse proovinud?" küsis Rogier kulme kergitades, pööras end sujuvalt ringi, astus ka teise jalaga seljatoele - kiire tasakaalustamine ja järgmine hetk seisis ta kenasti murul, olles sooritanud vindiga tagurpidisalto üle parema õla. Nice! Tema sõber oleks praegu tema üle uhke. Seda enam on põhjust vaheajal koju minna, mitte koolis derpida.

No on show off! Aga lahe oli sellegipoolest vaadata, kuidas Andre iga kord tema jaoks uue trikiga lagedale tuli. Ta lihtsalt ei saanud üle, et see muusikapoiss samal ajal ka selline tantsija/trikitaja/mis iganes oli. Ta peaks hakkama reide tegema igale poole erinevatesse klubidesse, toodes lihtsalt põhjuseks, et ta on president ja peab ju üle tsekkima, kas kõik on okei. Samal ajal on tore talente avastada. "Oh, ma parema meelega ei proovikski. Mu veel püsti püsiv kael on liiga kallis mulle," vastas Rémy. Ta võis ju osata lihtsaid show- ja peotantse, kuid ausalt öeldes ei olnud ta sugugi painduv ega midagi, nii et sellised tema jaoks hulljulged trikid olid too much.

You haven't seen anything yet... Tal on v e e l lollusi varnast võtta. Andre toetas käed pingi seljatoele, et Rémy vastust kuulata, ning turtsatas. "Tore kuulda, et maailmas on veel normaalseid inimesi alles, kes suitsiidseid idiootsusi ei tee..." avaldas ta arvamust, lõbus irve näol, ja lasi siis seljatoest lahti, astudes mõned sammud tahapoole. "Let me try something," sõnas noormees, silmis hulljulge säde, kui ta vahemaad enda ja pingi vahet mõõtis, püüdes ära rehkendada, kust ta peaks äratõuke andma, et ta kõige täiega pingile otsa ei tormaks - või pead ära ei lööks. Mitte et tal seal kupli all üldse mingit suuremat kahju teha saab. Hoovõtt, väike hüpe ühelt jalalt ja äratõuge mõlema jalaga, ning van Eyck tegi üle pingi seljatoe salto, maandudes pingil, nii et see värises. Sujuvalt sättis noormees ühe jala üle teise, toetas parema küünarnuki vasakule käele ja saatis Rémyle "Fuck yeah" pilgu. Seda, et kokkupõrge pingiga tal hetkeks pildi lainetama lõi ja ta veel keelde hammustas, nii et suu veremaitsega täitus, Rogier välja ei näidanud, vaid neelas vere vapralt alla. Väljus lahingust haavatult, aga võitis!

Jah, ilmselgelt oli elu liiga kallis tema jaoks, et sellest lahti lasta. Või siis käia seal vigasena. Tundus aga, et Andre nii ohutu isik ei olnud, sest tema sõnad ja pilk andsid märku, et nüüd tuleb sealt midagi veel julgemat, kui need paar saltot, mis enne olid. Rémy viis huvitunud pilgu kutile, jälgides mida too teeb. Pisut segadust tekitas asjaolu, et tüüp reaalselt pingi suunas jooksis ning hetkeks kahtles Chevalier isegi tema mõistuses, kuid too paistis endaga kindel olevat ning.. Tõsiselt? Järgmisel hetkel oli Andre pingil, Rémy ise enda istumise all olevast seljatoest kinni haarates, kartes, et ta lendab selgees sealt alla kohe. Wow.. "See oli.. võimas," lausus ta vaimustunult, hüpates enda lõpuks värisemisemist taandunud pinnaselt alla, viies kohe ka pilgu van Eyckile. Praegu oleks see hetk olnud, kus ta rõõmsalt "tee veel! tee veel!" hüüdma oleks pidanud, kuid ta ei olnud päris kindel, kas ta tahaks koolivenda midagi veel hullemat korda saatma panna.

Ja Andre polnud päris kindel, kas tal praegu niimoodi lennult veel midagi hulljulgemat pähe tuleks. Aga eks idioodi ohutaju on ka omaette ooper, või mis. Nüüd pole Rémyle vist suurem asi üllatus, kui Jon peaks mingi hetk tema juurde tulema teatega, et Andre on haiglas või juba sussid püsti ajanud - raudselt tegi jälle midagi napakat. Aga need hetked täiesti ajuvaba käitumist olidki tema viis auru välja lasta ning end proovile panna - muusikaruumis oli ta kui kuningas, siin aga kõige madalam külanarr, kelle üle inimesed naersid. Ja talle sobis selline positsioon. Noormees muheles, hingeldades õige pisut, sest see rahmeldamine oli tema hingamise natuke paigast lükanud. "Ma tänan, aplausi pole vaja," tegi Rogier ülakehaga nappe kummardusi kolme suunda.

"Väga tore, käed ongi sellised hellad ja värki," lausus Rémy selle peale, mänguliselt veel oma käsi silmates, nagu need oleksid tema kõige suurem vara. Jah. Nali naljaks. Sättinud korra päikeseprille enda ees - kippusid pisut lohakalt minema - liikus ta ringiga tagasi pingi ette, istudes seekord käetoele. Ilmselgelt õige istekoht oli liiga mainstream tema jaoks. "Niisiis Andre," alustas ta, viies pilgu ka kutile, "kas sul on veel mõni varjatud anne, mida sa minuga sheerida tahaksid?"

Etteaste on edukalt läbi ja nüüd on aeg intervjuuks. Tõstnud jalad pingile, sättis Andre end mingisse veidrasse asendisse istuma ja toetas selja osaliselt vastu käetuge, et Rémyt korralikult vaadata. Ei sobi mehele traditsioonilised istumiskohad, nagu näha. Nice! Küsimust kuuldes muutus muhelev ilme noormehe näol muigeks. "Tead, ma arvan, et kõik mu varjatud anded on nüüd päevavalgele toodud..." möönis ta tehtult kurva häälega, nägu endiselt muigvel. "Multitalendil on ka piirid, kas tead." Hull multitalent ka. Oskas lihtsalt ühte ja teist hästi teha. Süüa teha ei osanud - kui hommikuhelbed ja võileivad välja arvata. Tema toit nägi kunstiliselt väga... intrigeeriv välja. Nagu kunstnikuhingega inimesele kohane. "Aga kui mingi anne jälle päevavalgele tuleb, siis sina oled esimene, kes teada saab," lubas noormees nokkival häälel.

Rémy tegi kohe ka teeseldud kurva näo pähe, kui Andre teatas, et rohkem ei olegi ühtegi annet tema poolt välja tuua. Ning tema juba lootis rohkem kui ühele saladuse jälile saada. Ühel päeval kaks tükki - see juba oleks midagi! Aga tundus, et siiski mitte. "Ma loodan väga," sõnas ta viimase lause peale, muutes oma näo sõnade kinnituseks kohe ka tõsiseks - kõik puhas näitemäng, loomulikult -, "sest vastasel juhul tuleb karmid meetmed minu petmise eest karistamiseks välja tuua! Mul on võimu, kas tead.." Jeaah, väikestviisi president, nagu ta oli. Saadab õpilasesinduse liikmed kallale? Hah! Need seal raudselt ei kavatsenuks lillegi liigutada. Mitte, et tal ka reaalselt see mõte peas oleks olnud.

Andre ei osanud normaalselt reageerida. Millal oskaski? Tema nägi asja koomiku moodi, läbi huumorispektri, ja andis sellele omad värvid, millest tihtipeale (ei, how am I kidding - kunagi) aru ei saadud. Õnneks inimesed naersid tihti, mis oli jälle hea... Ja Rémy sõnade peale tõmbus noormees kohe kägarasse, vedades näole ahastava ilme ja tõstes käed näo ette. "Please don't spank me! At least not hard!" anus ta, nagu oleks ta juba piitsa saanud. See võis väga geilt kõlada... aga Rémy peaks teadma, et ta on bi, nii et pole hullu. Pealegi on ka Chevalieril kindlasti huumorisoon olemas. "I'll- I'll tell you e v e r y t h i n g!" Kui tore temast stseen mingisuguseks piinakambriks muuta.

Rémy lausa raksutas kordamööda oma rusikad ära - vahest tuli isegi selline veider komme kasuks -, nagu oleks valmis kohe peksa andma. Kaks parajat koomikut kokku saanud. Peaksid vist näiteringi korraldama hakkama. "Everything?" küsis ta kavalalt muiates. Okei, okei, ta ei hakka siin nüüd igasuguste küsimustega ka lagedale tulema, aga huvitav, kui avameelne Andre üldse rääkimises oli? Ta ei olnud varem just kuigi palju kutiga suhelnud, nii et ta ei teadnud tegelikult praktiliselt mitte kui midagi temast.

Näitering oleks lahe küll. "Everything," noogutas Andre hirmunult pead ning ajas end siis taas sirgu, näol taas mittemidagiütlev ilme, nagu poleks eelnevat stseeni olnudki. Aitab ka sellest komejandist, varsti läheb ta jälle hüperaktiivseks kätte ja hakkab ringi rahmeldama. Kõlab päris hästi, mis. "Tulista, kui midagi teada tahad," sõnas noormees end taas mugavamalt istuma sättides. Kõike ta kohe kindlasti ei räägi, aga kui Rémy midagi teada tahab, siis seda teada saada võib küll.

Rémy hoidis pilku Andrel, mõeldes korra, mida ta küsima peaks. Ja kas peaks. Talle tuli meelde viimane jutt, mis tal oli Joniga, pubis ning hetkeks jõudis talle päris suur hulk küsimusi pähe. Kuid ta ei tahtnud ka väga kõike uurima hakata. Ta ei saanud ju end teiste suhtesse segada, olgugi, et üks osapool tema vend oli. Aga kui ta natuke uuriks.. Ta isegi ei peaks midagi edasi ju ütlema, vaid lihtsalt, et pisut rohkem teada saada. "Kas sa armastad Joni?" küsis ta lõpuks sellegipoolest.

Aih. Esiteks, et selline küsimus tuli ja teiseks, et sellise küsimuse küsis Rémy, kes täiesti juhuslikult on Joni vend. Mitte miski ei takista ju Rémyl tema sõnu Jonile edastamast, nii et ta pidi hoolega valima, mida ütles... Eelnev hüperaktiivsus hakkas kiirelt hajuma. Kogu tehtud töö, mille ta selle saltotamise ja enda füüsilise tervisega riskimisega saavutas, oli vastu taevast. Oh my god Rémy you can't just ask people if they love a certain someone! Chevalieri poole vaatamine tundus praegu nii vale, et Andre heitis klassivennale vaid ühe pilgu ning pööras selle siis oma tennistele. Ise ta ju andis loa, et Rémy võib teda küsimustega pommitada. Tulistada. W/e. Söö nüüd seda putru, van Eyck. "Jah... Ei... Ma ei tea..." tuli noormehelt ebamäärane vastus. Make up your fucking mind, bitch! "Pigem jah..." Ta tuli ju siia neid kaelamurdvaid trikke tegema lihtsalt sellepärast, et a) mõtteid Jonilt ja sellelt, et kutt temaga ilmselt enam tegemist teha ei taha, ära saada ning b) Jonile muljet avaldada, lootes lapsikult, et midagi sellist kutti talle andestama paneb. Selleks läheb kõvasti rohkemat vaja, et Zach talle andeks annaks kõik selle, mida ta reaalselt tegi, ja kõik selle, mis ta ise endale omaenda peas juurde pani ja mida Jon tegelikult üldse ei teadnud.

Rémy ootas täitsa kannatlikult, kuni Andre ilmselt omas peas välja mõtles, mida vastata. Ta viivitas. Ja ta kõhkles. Ja enam ei teadnud kutt, kas ta peaks uskuma või mitte. Ta võis vabalt lõppu selle "pigem jah"-i öelda ka vaid seepärast, et ta on Joni vend ja see tähendas ilmselgelt seda, et nad räägivad. Ta küll ei plaaninud midagi öelda, aga seda van Eyck ju ei teadnud. Ja siis tuli hoolikas olla, sest pole vaja, et valed sõnad üle huulte lipsavad. "Olgu peale," sõnas ta vaid, ütlemata mitte kui midagi rohkemat selle kohta. Jah, ta ei kommenteeri seda, ei küsi rohkem selle kohta mitte kui midagi. See "jah, ei, ma ei tea" oli piisav. Eriti veel võrreldes sellega, kuidas Jon talle vastas. "Kaua sa muusikaga tegelenud oled?" küsis ta täiesti out of blue, sest esiteks oli talle ju luba antud lihstalt küsimusi tulistada ning teiseks tahtis ta tähelepanu mujale juhtida.

Mitte et see tähelepanu kõrvale juhtida aitaks. Ta oli nagu kiirrong - kihutab täie ajuga mööda oma kindlat rada. Väga lihtne on väiksema tõukega teda rööbastelt lüüa, aga hoopis keerulisem on teda rajavahetust sooritama panna, kui tal on hoog sees. Sujuva rajavahetuse asemel oli tõenäolisem see, et ta põrutab radade ühinemiskohas täpselt kahe raja vahele ja ongi kõik. Jälle üks segane võrdlus, aga just nii Andre end praegu tundis. Küsimus, kas ta armastab Joni, oli müks. Küsimus, kaua ta muusikaga tegelenud on, oli kõrvalrada. Pealegi, mida Rémy Jonile öelda võib? Kindlasti jäi temast nüüd jälle vale mulje ja siis ei räägi Rémy ka temaga... või räägib, aga ainult nii palju, kui muusikaklubi või koolielu nõuab. "Nii kaua, kui ma mäletan," vastas noormees, häälest see reibas noot kadunud. Nagu ta seletaks mingit igavat matemaatilist lahenduskäiku, mitte ei jutustaks mõne seiklusromaani tegevust. Ehk peaks ta ära minema... muidu peab Rémy temast vastuseid välja pigistama hakkama ja see oleks ka eriliselt nõme.

Rémyl õnneks nii suuri probleeme ei olnud. Talle ei tekitanud probleemi juhatada enda mõte kusagile mujale, teha nägu, nagu poleks mitte kui midagi olnud. Selline wave-and-smile olukord. Kuid eelmine mõte jõuab põhimõtteliselt alati kas suure või väikese kaarega tagasi ja siis ei ole miskit muud, kui analüüsi seda. Või otsi omale muu tegevus ja alusta ringiga uuesti. "See on kaua," sõnas ta vastuse peale, kergelt muiates. Ilmselgelt ei jäänud see töll hääletoon talle märkamata. Cheer up, emokid! Fakt, et ta üldse selle küsimuse pärast ära vajus, oli eriti veider. Kas ta kartis, et Rémy läheb midagi edasi ütlema ja rikub veelgi rohkem tema ja Joni suhet? Hästi arvad siis, mees! "Ja tantsimisega?" küsis ta sinna otsa.

Veider on tema kolmas nimi - sest teine on Rogier ja mingi kõnekäänu pärast ta seda ära ei anna. Ja Rémy võis ju rõõmsalt tujusid nagu maske vahetada, aga kui asi puudutas midagi sellist nagu armumine ja armastus ja sügavamad tunded, siis oli Andre üks kuradi äärmusest-äärmusse-inimene. See polnud nii lihtne. Näitleja või mitte, praegune olukord oli tema jaoks üle pea kasvama hakanud ning selle juures lihtsalt happy face'i ei teinud. Ta võis p r o o v i d a, aga head nahka siit ei tule. Kergelt käe üle näo tõmmanud, ajas noormees end rohkem sirgu. Take 1. Kui muu ei aita, saab ta alati püsti tulla ja veel paar korda seda üle pingi seljatoe saltot proovida. Kägaras istumisel oli üks väga halb omadus - see tekitas kaitsetu, väikse ja saamatu tunde, nii et enese sirutamine osutus õigeks liigutuseks. "Ee..." tegi Rogier Rémy küsimust kuuldes. "Mind pandi kuskil viieaastaselt balletti, nii et... 12 aastat?" arvutas ta sõrmedel. Mitte et seda vaja oleks. Aga et oleks kindlam tunne - tema mate ei vea teda jälle alt.

Ballett! Nojah, oleks vist pidanud arvama, et see siin oma tantsuõppimises samuti ballettiga alustas, täpselt nagu Rémy vend ja õde ja.. üldse kõik. Väljaarvatud siis tema ise, kes oli algusest peale selline pirts-pärts poiss olnud ja kohe täiesti kindlalt sellele tantsustiilile vastu, kuigi vanemad tahtsid õudsalt, et temast mingisugust baleriin saaks. Jah. Muusika oli talle siiski rohkem südamelähedane ning tantsimist oli ta õppinud ainult selleks, et paremat rühti hoida. "Nii et kui sa millegagi tegeled, siis algusest peale," järeldas kutt sellest, pilku Andrel hoides. Too paistis end nii ebamugavalt tundvalt. Ilmselt sellepräast, mida ta enne küsis.

Eks püüa kõigi nende mõtetega maid jagada. Hulludes nähakse geeniuseid alles peale nende surma, või mis. Kergelt kehitas Andre õlgu. "Mitte päris... Ma lõpetasin balleti üsna kiirelt ära, sest see pole päris minu ala," sõnas ta. Keerutamine ja asi tal südant läikima ei ajanud - mingi probleem polnud tükk aega päkal keerutada, ka peotants eeldas raudset sisikonda -, aga ta ei leidnud, et suudaks balleti õrnust edukalt edastada. "Olen algusest peale tegelenud vist ainult joonistamise ja klaverimänguga."