Les ombres du passé

Oli möödas järjekordne koolipäev, mis möödus osades tundides märkmeid tehes ning ülejäänutes joonistades. Või, nii hästi, kui tal joonistamine õnnestus - inspiratsiooni ei olnud ja nii leidsid paberil endale koha vaid mingisugused sodilad. Ringikesed. Kuubikud. Spiraalid. Heal juhul mõni kärbes. Seda enam oli tundide lõpp vägagi teretulnud ning esimesel võimalusel käis Andre magamistoas ära, et oma noodid tuua, võttes kohe suuna oma "kontori" poole. Muusikaruum. Sinna astudes tundis ta end taas hoopis teise inimesena - siin oli ta autoriteet, alfaisane, jumal! Siin oli klaver. Klaveri poole noormees sammud seadiski, et selle pingile istuda ja nootide seas lappama hakata. Instrument kandis endiselt tema jaoks pisut häbitekitavat märki, mis tuletas kohe meelde Nadine'i ja Joni ja kõik selle, mis praegu toimumas oli. Ta ei tahtnud sellele mõelda. See oli liiga valus ja liiga keeruline. Ja ta ei tahtnud suitsiidseks muutuda, mida tema värdjast aju kindlasti plaanis. Niisiis lasi Rogier pilgul üle nootide liikuda, valides nende seast ühe loo omad, ning sättis noodilehed enda ette hoidjale, tõstes siis klaverikaane üles. Suurt ruumi täitis Mozarti 16. sonaat.

OT: Letty!

Ka Shateene oli tundide lõppu oodanud, aga seda pigem selle pärast, et tundides igav oli, kui et selle pärast, et need teda vangis hoidsid. Ta oli kursis, et Jon ja Andre käivad, aga viimasel ajal olid nad teineteisega veidralt käitnud ja see pani Letty't arvama, lausa lootma, et need kaks on kas lahku läinud, või lahku minemas. Ta hakkas viimasel ajal Joni aina vähem sallima. No wonder ka. Aga nüüd ehk viimaks taipab Andre, et pole paremat tema jaoks, kui Laetitia. Neidis lahkus viimasest tunnist sugugi mitte nii tormakalt, kui Andre. Nüüd, kus tund läbi oli, oli tüdrukul aega küll. Koridoris viitis ta veel aega sõbrannadega, eesotsas Ericaga, lobisedes. Kuid kohe mitte kuidagi ei jäänud neidisele märkamata Andre lipsamine muusikaruumi, sest just sealt läks täna just nüüd Letty tee mööda. Neidis vabandas sõbrannade ees ning astus samuti ruumi, mida juba hetke pärast klaveri muusika täitis. Tüdruk sammus vaikselt klaverini. Ta kandis endiselt koolivormi, tund oli ju siiski suht alles lõppenud. Hetkekski mõtlema jäämata istus Tammy Andre kõrvale ja jälgis silmadega noote, et siis õigel hetkel kuti eest lehte keerata. Vaevalt Andre pahandab, see oli pigem hea kui halb asi, mis. Kui lugu lõppes, siis Laetitia oma pilgu kutile. "Kuidas läheb?" küsis tüdruk sõbralikult naeratades.

Andre ei lasknud end taaskord segada sellest, mis ümbruses toimus - tal oli klaveripala pooleli ja üllataval kombel suutis ta ka praegu, kui pea igasugust putru täis, loole keskenduda. Sellele, et keegi teine muusikaruumi ilmus, ta ei reageerinud, kuigi nootide vahetamine oli vägagi tänuväärne liigutus; lugu katkestamata oli selle liigutuse tegemine pisut keeruline, kuigi tehtav. Süvenenult mängis Andre sonaadi lõpuni ja lasi viimasel akordil hetke heliseda, enne kui pedaali ja seejärel klahvid surve alt vabastas, naastes alles nüüd reaalsesse maailma. Laetitia. Olgugi et tema oli olnud see, kes nende, olgu ausalt öeldud, fantastilise suhte lõpetas, suhtus ta neidu ka nüüd hästi. Miks kohelda kedagi, kellega kunagi väga hästi läbi said, vaenlasena? Sedasama püüdis ta ka Nadine'i puhul rakendada - lepitab neidist, et nad hiljem normaalsel tasandil koos eksisteerida saaksid, mitte ei peaks üksteist vältima või midagi. Ilmselt luhtunult. Aga Letty kohtles teda inimese moodi, nii et vähemalt üks ristiretk oli võiduka lõpuni viidud. Avanud suu, hingas noormees sisse, et vastama hakata, kuid pani siis suu taas kinni, näol vabandav naeratus. "Ütleksin, et "hästi", aga valetada pole ilus..." sõnas ta naervalt nukral häälel. Ta usaldas Lettyt. Neiu teadis temast palju ja vice versa, nii et kui nad ka ei käinud, võttis ta Tamarat kui oma head sõbrannat. "Viimastel päevadel üsna nigelalt."

Blond neidis hoidis oma rohelisi silmi Andrel, ning naeratas talle sõbralikult ja samas ka julgustavalt. "Sa tead ju, et võid mind usaldada," lausus Letty. "Ütle nüüd, mis vaevab sinu südant? Kas Joniga on pahasti?" küsis tüdruk murelikult. Olgugi, et ta selle pärast mures polnud. Ta tõesti lootis, et neil on Joniga pahasti. Olgu see siis nii õel kui tahes. Andrel olekski ilma Jonita parem, see tüüp polnud muud kui trouble ja nüüd liitus Erica veel selle tema astronoomia klubiga ka. Aga Erica oli parim sõbranna ja mine tea, ehk sai Letty seda isegi ära kasutada, et ta sõbranna seal klubis oli. Laetitia hoidis oma käsi mugavalt süles, olles siiski igal hetkel valmis Andre enda kallistusse haarama, kui selleks peaks vajadus tekkima. Nukker oli Andret nukrana näha ju.

Andre ohkas. Laetitia oli oma sõnadega naelapea pihta tabanud. "On jah Joniga pahasti... Ta hakkas järsku nii imelikult käituma ja ma ei saa aru, kas mina tegin midagi valesti või milles asi on..." rääkis ta vaikselt häälel, vaadates neiule otsa. Jälle tuletasid Tamara silmad talle meelde, miks ta neidisega üldse käima hakkas - rohelised silmad. Tal ei saanud kunagi rohelistest silmadest küllalt ja siis oli tal võimalus neid kogu aeg imetleda. Aga seda polnud nüüd küll vaja, et ta taas näitsiku vastu õrnemaid tundeid omama hakkaks - tal oli niigi Joniga probleeme ning ta lootis just sellele, et Joniga kõik korda saab. Oli ju tema olnud see, kes oma eelneva suhte lõpetanud oli, mitte Letty. Korraks pööras noormees oma hallid silmad nootidele, mis unustatult noodihoidjal vedelesid, ning Zachi nägu kajastus taas tema mõtetes - need pruunid silmad, pehmed tumedad juuksed... Maaliline nägu. Kreeka jumala nägu. Sellepärast ta kutti maalida tahtiski - et jäädvustada see nägu lõuendile, juhuks kui tal pole elavat eksemplari võtta, et seda vahtida. Tami juuresolek justkui aitas tal endas rohkem selgusele jõuda - take one heartbroken guy and one ex and everything is shaken into place.

Letty kortsutas kulme, kuigi sisimas oli ta vägagi rahul. "Äkki ta on segaduses lihtsalt," arvas neidis. "Võib-olla on ta hakanud teie suhtes kahtlema," tõi Shateene välja väga tõenäolise võimaluse. "Või on tal keegi teine," süstis neidis uusi kahtluseusse Andresse. "Mis muidugi näitaks siiski seda, et ta on teie suhtes kahtlema hakanud. Kindel on see, et sa peaks temaga rääkima ja valvel olema. Sa ei või teada, mis tal peas toimub. Aga ma usun, et sa tead seda, et Jon on ennegi ringi hooranud. See pole ju kellelegi saladuseks. Minu meelest on ta Olivieriga viimasel ajal üsna lähedane olnud. Just enne seda, kui te ametlikult käima hakkasite. Kord tuli ta temaga koos vetsust välja kui teil minu teada muusikaklubi kohtumine oli olnud," rääkis Tammy. Ja kusjuures ta ei pidanudki asju välja mõtlema. Jon oli tõesti koos Olivieriga vetsust välja tulnud ja viimane oli veel kuidagi veider ning awkward olnud. Aga see ei pruulinud muidugi kohe midagi tähendada. Samas alati jälle võis. Ja lõppude lõpusk polnudki vahed, kas need kaks keppisid, olid keppinud või hakkavad keppima. Oluline oli see, et Andre seda varianti kaaluks. Tegelikult tahtis Letty ju ainult head ja Jon polnud Andrele kohe kindlasti hea. Neidis asetas käed Andre õlgadele ja pani teda endale otsa vaatama. "Kuule, sa oled Andre van Eyck, sa oled muusikajumal ja mingi Jon Chevalier ei vii sinu tuju alla eks," lausus neidis julgustavalt ning naeratas oma endisele kutile. Gaad, Andre nägi iga päevaga aina parem välja. Miks nad ometi lahku olid läinud?

Laetitia sõnade eesmärk täitus iga silbiga, mille neiu talle ette söötis, sest mida rohkem neidis rääkis, seda enam tundus temakese jutt loogilise väljundina. Parim võimalus niigi tasakaalust väljas inimest pikali lükata. Vot seda, et Olivier ja Jon muusikaklubi koosolemise ajal lahkunud ja naasnud olid, ta ei teadnud - aga kui tagasi mõelda, oli ta suurema osa ajast klaverit mänginud ja koos Nadine'iga laulnud. Korraks vilksatas kohale mõte, et peale seda koosolemist olid nad Nadine'iga sellesama klaveri sisse õnnistanud, aga see polnud enam nii eluliselt tähtis teave. Aga koos Olivieriga vetsust välja tulnud... Ja siis läbul oli ta Jonile peale sattunud, kui see Olivieriga midagi asjatas... Pusletükid langesid paika, one by one. Mida see tähendama pidi? Ja siis käitub Jon, nagu ta oleks kutile oda rindu virutanud, kui ta Nadine'i mainib... Kui Laetitia jutt tõele vastab, siis on Jon siin see patune ja tal pole mingit õigust end sitasti tunda. Mis tekitas veel suuremat segadust. Kuigi tal õnnestus end siin ja seal korraks nendest mõtetest eemale saada kas tantsides või klaverit mängides või saltosid tehes, jõudis ta ühel või teisel viisil tagasi sinna, kust alustas - kõige hullemate mõtete juurde. Tamara käsi oma õlgadel tundes tõstis Andre taas pilgu, vaadates neiule silma. Raudselt oli asi valguses, aga neiu oli selle ajaga, mis nad lahus olid, oma lummava kuma taastanud. Idioodi mõtlemine, aga ta oli Tami maha jätnud, sest see taevalik aura, mis temakest ümbritses, oli tuhmuma hakanud ja suhe tavaliseks muutunud. Andre van Eyck, absurdsuse ja ekstsentrilisuse otsinguil! Seleta tohlaka mõtlemist. Julgustavaid sõnu kuuldes lubas noormees endale õige napi naeratuse. Letty ikka teadis, kuidas tal tuju paremaks teha - mitte et ta varem niisugune emotsioonidest pulbitsev plika oli. "Aitäh sulle." Joniga tuleb rääkida... aga praegu võtame sellest hetkest, mis võimalik, sest soe tunne, mis kaasnes hea tujuga, hakkas naasma. Aeglaselt küll - aga ikkagi.

Tamara naeratas, ning kallistas Andre't. Ta oli näinud kuti pilgust, kuidas tema sõnad teda mõjutasid ja paratamatult see meeldis talle. Idee, et Andre Jonis kahtlema hakkas. Nad olid algusest peale väga ebakindel paar siiski. Ja seda neidis isegi ei teadnud, mida Jon Olliga peol korraldanud oli. Oleks ta seda teadnud, mine tea, ehk oleks siis midagi lisanud. Kuid hetkel polnudki vaja midagi lisada. Kahtluse seeme oli külvatud ja see juba idanes. Neidis tõmbus kallistusest eemale. "Mängu nüüd veel midagi ilusat. Geenius," naeratas neidis viies pilgu klaverile. Andre oli parim pianist, keda ta teadis. Üleüldse kõigist kõige parem.

Snap out of it, prince... Kui ta niimoodi Laetitia silmadega õgimist jätkab, hakkab ta iseenda... scrap that, oma vaimse tervise heaolus kahtles ta juba aastaid. "Midagi ilusat?" kordas Andre, justkui kinnitades endale, et kuulis õigesti. See valestikuulmine oli tal veres, kuulis, mida kuulda tahtis. Midagi ilusat... Kõik on ilus, kui seda piisava tundelisusega ette kanda. "Mm..." tegi noormees end taas nootide poole pöörates, et nendes lappama hakata. Lõpuks, uurinud ühte sonaati pikemalt, võttis ta selle noodilehed ja sättis need enda ette. Eks Letty aitab tal jälle noote vahetada, kui vaja. Asetanud sõrmed klahvidele, hakkas Rogier mängima Mozarti "Turkish Marchi", lastes klaverihelidel oma pea täiesti puhtaks pühkida. Nagu Disc Cleanup.

Letty naeratas, ning jälgis Andret ja tema käsi ja seda, kuidas ta klaverit mängis, ning kuidas ta muusikasse süvenes. Püüa siis samal ajal veel noote ka jälgida ja õigel hetkel lehte vahetada, aga Tammy sai sellega täitsa edukalt hakkama. Neidis tõmbas keelega üle oma huulte, neid niisutades, ning jälgis endiselt Andret. Ta hingas sügavalt sisse, tundes kuti lõhna, mis talle nii lähedal oli. Need juuksed, mida ta nii väga sasida tahtis, see keha, mis kunagi ainult tema puudutada oli. Ja klaver polnud ainus, millega Andre jumalikult ümber oskas käia. Ühe naise rahuldas ta ka ikka väga edukalt ära. Mida ta siis mehega ometi tegi? Raudselt nad polnud Joniga kuigi kaugele jõudnud. Tegelikult Shateene kartis, et nad just olid lõpuni välja läinud, aga seda mõtet oli palju toredam eitada, kui endale tunnistada. Neidis vahetas jälle lehte ja jälgis Andre käsi, ta hammustas oma alahuulde. Need jumalikud käed, mis kõigega ideaalselt hakkama said. Ja need sõrmed. Tüdruk naeratas, vahetades peagi taas lehte. Letty hingas jälle sisse Andre lõhna ja vaatas talle otsa, kui lugu läbi sai, pilk vilksatamas Andre huultele.

Jah, klaveriklahve vajutades tundis Andre end pigem kõrvusttõstetuna kui jalge alla trambituna. Vot, nüüd on teada, mida ta teeb järgmine kord, kui mingi sitt talle kaela lendab - omal süül või kellegi teise käe läbi. Istub klaveri taha ja mängib, kuni sõrmed veritsevad. Ja siis mängib edasi. Palu tal oli nii peas kui noodis küllalt, nii et vähemalt ööpäeva peaks ta tegevusega kindlustatud olema. Kui sonaat lõpule jõudis, mängis Andre viimased teravad akordid ära ning tuli sellest omapärasest transist välja, pöörates pilgu Laetitiale, kes teda jälle vaatas. Jah, hea, et tal keegi siin oli, kellega ta rääkida sai. Joniga rääkimine oli, well... ristiretk, sest siis pidi ta kõik oma veel kahjustamata ajurakud kokku korjama, Nadine'iga... Oeh. Ta ei teadnud isegi, mis Nadine'iga saab, kas neiu tahab temaga rääkida või mitte. Ses osas oli Laetitia kui ingel taevast. Ingel nii kuulamise poolest kui ka välimuselt... ja mälestuste äratamise poolest sama palju. Paratamatult hakkasid meenutused nende koosveedetud aastast läbi Rogieri pea jooksma ning scumbag brain andis oma panuse, lisades sinna kübekese igatsust. Viimane, mida tal vaja oli, oli Joni pärast murduda ja Lettyga jantima hakata - see poleks enam Nadine'iga toimunu replay, vaid puhtal kujul petmine. Ja vot siis oleks ta samasugune, nagu Letty sõnade järgi oli Jon Olivieriga. "Ma... parem lähen, palju on veel teha," pomises noormees, silmad endiselt Laetitia omadele kinnitunud, kui ta end pisut vastumeelse aeglusega pingilt üles ajas. No ei taha minna...

Letty see vastu tõusis kiirelt, pilk Andrel. "Ära mine veel," palus ta oma heliseval häälel, ning haaras instinktist Andre käest. See oli soe ja pehme. Muidugi oli Andre käsi soe ja pehme. "Ma igatsen sind," sosistas neidis. Nad võisid ju tundides koos olla ja kooli peal teineteist näha, aga ta siiski igatses kutti. See polnud sama, mis koos olemine. Et Andre üle ei mõtleks ega midagi, lasi Letty kuti käest lahti. "Vabandust," pomises ta, ning võttis ühe käega oma teisest käest kinni, lastes sedasi oma kätel seelikule vajuda. "Sul pole ju kuskile kiiret," lausus neidis. "Mängi veel midagi. Mängime koos midagi," see oleks hea mõte. Taas vilksatasid blondi kaunitari silmad korraks Andre pehmetele huultele, mida ta nii väga suudelda oleks tahtnud. Aga ta ei saanud. Vähemalt mitte veel. Ehk kunagi. Letty ei kaotanud lootust, eriti Andre osas. Seda enam, kui Jon nüüd kutti petab ja seda pole van Eyck kohe kindlasti väärt.

Laetitia käsi oli soe, tundis Andre, kui neiu sõrmed tema kätt puudutasid. Ta teadis seda soojust paremini, kui soovis, ja nüüd maksis see talle kätte, sest piisas sellest napist kontaktist, et kõik veel rohkem sassi läheks. Mida ta teeb nüüd selle peaga? Giljotiini alla, raisk! Rahune maha, Andre, istu maha ja rahune maha. Sul õnnestus see alles mõni aeg tagasi. Ära tee asjast suuremat numbrit, kui vaja on... Üle mõtles ta nii või teisiti viimasel ajal nagu lollakas. Ma igatsen sind? See muutis asja kohe kindlasti paremaks. Ta igatses ka neidu. Nüüd igatses veelgi rohkem kui enne. Aga ta ei saa... Ta siiski lootis, et Jon ei ole selline, nagu Tamara teda kirjeldanud oli, kuigi see kõik võis paras bullshit olla... Pakkumine koos mängida tundus hetkel päris muheda mõttena, sest esiteks oli klaverimäng suurem võlukunst kui see, mis nad siin õppisid, ja teiseks oskas Letty suurepäraselt klaverit mängida - üks põhjus, miks ta neiuga üldse käima hakanud oli. Alati on - oli - varnast võtta keegi, kellega koos musitseerida. "Tõsi, kiiret ei ole..." möönis noormees silmi nootidele pöörates. Kuskil oli tal siin vist mingeid neljakäelugusid küll, mille oli teiste sekka torganud igaks juhuks, kui keegi virtuoos peaks välja ilmuma. No vot. Üsna kiirelt võlus Rogier patakast välja Brahmsi "Hungarian Dance no 5'i", mille noodid hoidjale sättis. "Mängi sa ülemist partiid, ma võtan alumise," lausus ta pingil istet võttes, ootas, kuni neiu oli sama teinud ja nootidega tutvuda jõudnud, ning koos alustasid nad teose ettekandmist. Juba paari esimese akordiga suutis ta jälle pea muudest mõtetest tühjendada. Nagu väga tugev uinuti. Või korralik mäluloits.

Letty naeratas, ning võttis istet, kui Andre oli nõus mängima. Seejärel otsiti juba välja noodid ja Letty silmitses neid hetke, asetades oma peenikesed sõrmed klahvidele. Ta viis viivuks pilgu Andre näole ja hakka siis mängima kutiga koos. Käsi Andre käele kohati nii lähedal ja siis jälle eemal. Neidise sõrmed pea lendasid üle klahvide, kui ka tema end muusikasse lasi kanda ja lugu mängis. Talle oli alati meeldinud Andrega koos mängida. Üldse kõike Andrega koos teha tegelikult. Tammy naeratas, muusikat nautides. Läks juba meelest, et nad Andrega ainult sõbrad olid ja võisid vaid koos mängida nagu sõbrad ja mitte midagi enamat. Lugu oli ilus ja täitsa sobis neile. Pealegi meenutas see Letty'le seda Andret, kellega ta käis. Olgugi, et nad siis alles nii lapsed näisid olevat. Letty ei tahtnud uskuda, et nüüd vanemate ja targematena pole neil koos tulevikku. Kui lugu viimaks lõppes viis neidis lõbusa pilgu Andrele. "See oli vahva," sõnas ta. "Mulle meeldib sinuga koos mängida," kinnitas neidis.

Kui klaverimängust on võimalik orgasmi saada, siis oli ta selle piiri peal - tuju muutus paremaks - ei, lausa ülevaks, rohmakalt väljendudes. Andre mängis oma partiid elavalt ja rütmikalt, vajutades pedaali, mis noodid kajama pani, õigel ajal. Jällegi tulid talle meelde need kümned ja kümned korrad, kui nad Lettyga midagi koos mängisid ja oi, kui palju neile plaksutati ja k u i hea harmoonia neil oli, mängigu mažooris või minooris... Pala lõppes särtsakalt ning vaevalt olid noodid pisut heliseda saanud, kui ta oma sõrmed klahvidelt tõstis. Nagu oleks maratoni jooksnud - süda peksles ja ta pidi paar korda sügavalt sisse-välja hingama. Aga see oli hea tunne. Laetitia sõnu kuuldes tekkis noormehe näole kerge naeratus. "Vice versa," sõnas ta sõrmi laiali ajades ja neid rusikasse pigistades, et liigesed painduvamaks saada. Mitte et nad juba soojaks mängitud poleks... Kuna ta end veel selle "muusikalaksu" all tundis, võis ju jälle happy happy joy joy olla, sestap pööras Rogier end pisut Tamara poole. "Kuidas sul läinud on? Me pole tükk aega rääkinud ja nüüd läks ka jutt minule," päris ta.

Tamara silmitses Andre silmi, nii ilusad. Tahaks ta põske puudutada ja teda suudelda. Ometi hoidis Tammy end tagasi. Küsimust kuuldes viis neidis oma rohelised silmad klaveri klahvidele. "Ah, mis minust," muigas ta vastuseks. "Mul läheb ikka vanaviisi," arvas ta. "Teen trenni, käin klaverit mängimas, õpin. Ega miskit suurt uudist pole mida jagada," arvas tüdruk. "Vend on ka endiselt USA's," lisas Letty. Andre teadis ta venna kohta. Aasta on piisavalt pikk aeg, et kaks inimest teineteist ja oma perekondi tundma jõuaks õppida. Andre oli amazing inimene. Shateene hammustas oma alahuulde, ning tõstis pilgu klahvidelt. "Sind igatsen," lisas ta. "Seda kuidas me varem ilma probleemideta väljas saime käidud. Mul on tunne, et pärast Joni pole sul oma sõprade jaoks enam aega," lausus neidis nukralt. Ikka oli Jon kõiges süüdi. Ja tegelikult oligi ju. Ta röövis iga Andre hetke koguaeg endale. Koguaeg! Vaevalt sai keegi Andrega paar sõna rääkida, kui tuli see tüütu Chevalier ja vedas Andre endaga kaasa. Või amelesid nad seal samas ja teised inimesed läksid ära, sest kaua sa mingi paarikese amelemist vaatad. "Üldse ma kardan, et sa liigud valesse seltskonda," lisas tüdruk. Nadine ja Jon nüüd küll need inimesed polnud, keda oma parimateks sõpradeks haarata.

Aga milline oleks see õige seltskond? Kui ta, hüpoteetiliselt rääkides, peakski Lettyga uuesti käima hakkama, siis oleksid tema ja neiu ja Erica, kes oleks forever alone ja sunnitud pealt vaatama, kuidas n e m a d amelevad. Nii lahe ju. Andre kuulas Laetititat vaikides, silmitsedes neidu, kui see kõneles. Kui jutt jälle isiklikuma ja temale suunatud pöörde võttis, muutus noormees pisut ebakindlamaks. Sa ei aita kohe üldse kaasa, Letty... Sa peaksid toeks olema, mitte andma mõista, kui väga sa mind tagasi tahad ja kui vähe Joni sallid... Samas oli neidise sõnadel pisku tõde taga. Tal tõesti polnud enam eriti muuks aega kui söömiseks, magamiseks ja Joniga olemiseks - ja oli hetki, mil esimene ja viimane või teine ja viimane kattusid. "Asjad on muutunud," oli ainus, mida Rogier selle peale öelda oskas. Esimese hooga. "Me võime ju ikkagi väljas käia - koos..." Ja see oli koht, kus tema hääl omandas mõru noodi. Koos. Kuidas ta praegu seda sõna vihkas. Ta soovis, et Jon tuleks kohe praegu ja ütleks talle, et tahab seda idiooti just sellisena, nagu see idioot on - siis ei peaks ta Letty poole vaatama ja meelde tuletama, mis neil oli ning kuidas ta neiu maha jättis. Siis ei peaks ta võitlema kuskil südamepõhjas pakitseva küsimusega - aga mis siis, kui? Aga mis siis, kui Jon ongi valelik hoor, kes semmib Olivieriga? Aga mis siis, kui Jon ei tahagi temaga suhtes olla, aga kas ei viitsi talle näkku öelda või ei taha haiget teha? Aga mis siis, kui Tamara ongi see, kellega ta tegelikult koos olema peaks - see, mis neil oli olnud, oli imeline - ja ta teeb praegu iseend lolliks, püüdes end valele sagedusele häälestada? M i k s oli ta sellesse puntrasse mässitud? Või, m i k s oli ta i s e end sellesse puntrasse mässinud?

Tammy niisutas keeleotsaga harjumusest oma huuli, kui Andret kuulas. "Et lähme kõik koos välja? Sina ja Jon ja mina ja... Erica," pomises Letty ning viis pilgu taas mujale. Oo, see oleks fun. "Andre, ma ei taha, et sa haiget saaks," sõnas Tammy, tema rohelised silmad liikusid Andre hallidele silmadele. Loodetavasti saab Andre aru, et ta ei taha neid Joniga lahku ajada. Vähemalt mitte õelusest. Jon oli hoor. Kõik teadsid seda, et tal püsisuhteid väga ei eksisteerinud. Miks ta peaks nüüd Andresse paremini suhtuma hakkama? Või teda mitte petma? Tamara võttis Andre käe enda käte vahele. "Ma tahan, et sa õnnelik oleks," naeratas neidis. "Ja sa oled õnnelik siin. Klaveri taga," mainis ta. Kas Jon teeb Andret nii õnnelikuks? Kas Jon üldse mõistis muusikat ja selle olemust? Kas ta üldse klaverit oskas mängida? Prsh! Letty ohkas tasa, ta vaatas endiselt Andre silma ja endiselt hoidis kuti käest. Neidise üks käsi liikus siiski Andre juustesse ja ta sasis neid, ise naeratades. "Räägi parem, kas sa mõne hea loo ka kirjutnaud oled viimasel ajal?" uuris neidis. "Meie ajal sa ikka kirjutasid neid," naeratas Letty.

Sest Andre lootis. Lootus on lollide lohutus ja Andre van Eyck oli idioot, mis võrdub loll korda lõpmatus. Kõrgema taseme humanitaarmatemaatika, raisk. Ta lootis, et olgugi Jon missuguse mainega tahes - see pilk, mille ta sai, see, kuidas Jon teda kui kristallkuju kohtles -, ta lootis ikkagi, et need jutud on ümberlükatavad. Kui talt küsitaks praegu, kas ta armastab Joni, oleks tal üsna kindel vastus olemas. Ehk läks selleks vaja ainult ühte eksi, kes tuletaks talle meelde, mis on armastus, et ta silmaklapid eest rebiks. Tamara puudutus, kui neiu taas tema käe võttis, üksnes kinnitas seda teooriat. "Siis peaksin ma selle klaveriga abielluma," tegi Andre üsna mannetu katse nalja teha. Mis nali see on, kui ta ise selle üle naerda ei taha? See selleks, aga kui Laetitia juba tema juustega mängima hakkas, tundis Rogier, et aitab küll. Küsimusse ta ei süvenenud; sellega oli nagu ajakirjanikega - ühelegi küsimusele ei tohtinud vastata, sest kui vastasid, tuli uus küsimus, ja sellele järgnes veel üks ja nii see lumepall veerema lükatigi. Meie ajal, tabasid nooruki kõrvad fraasi. Meie ajal. Seda oli veider niimoodi nimetada, sest mõttes kandis ta selle kohe oma elu ajateljele. Meie aeg. Laetitia ja Andre aeg. Nüüd oli alanud Joni ja Andre aeg. Ja sealsamas olid lahingud. Chevalieri lahing. Dubois' lahing. Kirsiks tordil Deneuve'i piiramine. Vot, kogu elu ajalooliste terminitega üles joonistatud. Tõstnud käe, puudutas noormees neiu rannet ning tema sõrmed sulgusid selle ümber, et käsi oma juustest ära võtta. "Anna andeks, Letty, aga..." saatel ajas van Eyck end klaveripingilt püsti, "ma tõesti pean minema." Ei hakka mingit nõmedat vabandust välja mõtlema. Ta lihtsalt läheb. Pea püsti. Küll pärast tümitab end jälle omaenda peas selle eest, kui Lettyl oli õigus ja Jon oli üks suur vale ja ta mõlemast ilma jääb. "Kui sa tahad, võime millalgi Belléviesse minna, aga ma pean praegu minema," lisas ta noote kokku pühkides, süvenemata nende järjestamisse. Minema, ära siit! Snap out of it, you stupid fucking idiot!

"Pead? Kuhu?" küsis Letty end püsti ajades. Ta silmitses Andret. Talle ei meeldinud see, kuidas kutt oli ta käe oma juustest ära tõmmanud. Pagan! Ta tõsiselt lootis, et neil on juba midagi. "Ja rohkem ei mängi?" küsis neidis endiselt kaheldes. Ehk tal siiski õnnestub meelitada Andret jääma. Ükskõik kuidas. Kuidagigi! "Andre, anna andeks," palus tüdruk. "Aga sa ei pea sedasi jooksma ju. Ma võin ise minna," arvas Tammy ning astus klaveripingist eemale. Et Andre jumala eest nüüd tema sõnades kahtlema ei hakkaks ja et ta neidisest oma vaenlast ei teeks. Eks ole! Jon oli see paha, mitte Letty.

Vaevalt et Lettyst tema jaoks vaenlane saab - miks muidu püüdis ta Nadine'i lepitada? Et neiust tema vaenlast ei kujuneks. Miks põdes ta Joni pärast? Ta suhtus ka oma eksidesse nagu sõpradesse, isegi kui see tuli täiesti iseenesest. Andre võttis noodid kaenlasse, sättides need paremini, et midagi käest ei pudeneks. "Ära," vastas ta napilt. "Anna m u l l e andeks, Letty, aga ma lähen parem ise." Sest talle ei meeldiks mõte, et neiu peab minema - siis jääks talle jälle mulje, et ta ajas temakese ära. Pigem läheb ise - siia saab alati tagasi tulla. Ja läkski. Mitte nii väga rahulikul sammul kõndis noormees muusikaruumi ukseni, avas selle ja lahkus tagasi vaatamata ruumist.