Time is money..

"Jaa.. Ma ei saagi äge olla nagu sina," sõnas Jillian kurvalt, muie siiski huulile hiilimas. "Veidraid juuri.." kordas ta endamisi naerdes. Naljakas sõnastus lihtsalt. Kuigi ega jah.. Selline kahtane segu oli tal küll juurteks. Küsimuse peale kortsutas neidis kergelt kulme, sättides end siis väheke teise asendisse, et Nikki nägu näha. "Ma ei tea, kus mu riidedki on, mingist võlukepist rääkimata," sõnas ta kergelt naerdes. "Mis sellest?" uuris ta siiski üsna murelikult. Tundus nagu Nikki kardaks midagi ju. Aga mida? Pimedust?

Nico peitis enda pea ära ja raputas pead "Ei-ei, kõik on korras" ütles ta summutatult, kergelt värisema hakates ja praktiliselt Jilliani külge klammerdudes. Ta oli suhteliselt paanikas praegu. Hingamine kiirenenud, külm higi keha katmas, pigistas silmi kõvasti kinni. See oli veider asi, mida karta ja ta ei teadnud, miks ta seda kartis, aga praegu tahtis ta siit toakesest minema. Pisarad jooksid vaikselt mööda tüdruku põski allapoole. Ta üritas sügavalt sisse-välja hingata, et ennast maha rahustada, meetod, mida talle kunagi üks mugu psühhiaater õpetanud oli enne, kui ta Beauxbatonsi tulnud oli. Aga see ilmselgelt ei õnnestunud tal. Tal oli täpselt selline tunne, nagu seinad tuleksid järjest lähemale ja lämmataksid teda ja et tal ei olnud üldse õhku, mis pani teda õhku ahmima, sellest ka tema hingeldamine. "õhku.." ahmis tüdruk.

"Kuule.. Kõik ei ole kaugeltki mitte korras ju," sõnas Jillian, silitades õrnalt Nikki selga. Tüdruk lausa värises ju ja üsna pea tundis Beth ka pisaraid. "Mida sa kardad?" küsis ta vaikselt, olemata kindel, kas Nicolette teda üldse kuuliski. Neidis tundus ikka väga paanikas olevat. Selle üheainsa sõna peale oli Beth sekundiga voodist püsti ja lippas akna juurde, tehes selle pärani lahti. Ja siis oli ta juba Nikki juures tagasi, haarates tüdruku enda kaissu. "Kohe hakkab parem," lubas neidis. Pagan, ta oleks äkki tule pidanud põlema panema hoopis. Sest no, ta oli endiselt kindel, et Nikki kardab pimedust.

Kuuldes seda, kuidas aken lahti tehti ja kui ta lõpuks õhku tundis toas ning kui Jill ta veel lõpuks kaissu võttis, hakkas talle vaikselt kohale jõudma, et oht oli möödas. Tal käis pea ikka veel ringi ja ta mõtted olid täiesti segaduses, aga ta sai vähemalt niipalju keskenduda, et taaskord sügavalt sisse-välja hingamisharjutusi teha, olgugi, et ta hingamine kergelt katkendlik oli. Ja pisarad jätsid voolamise. Lõpuks rahunes ta siiski enam-vähem maha ning oli ka enamjaolt värisemise lõpetanud. Käed ainult värisesid veel. Nüüd oli aeg piinlik olla. Merde. Tal polnud ammu juba sellist hoogu olnud. Koolis magas ta rangelt aken lahti, väites, et ta muidu ei saa magada. Mis, iseenesest oli ju tõsi. Ja viimane inimene, keda ta tahtis enda foobiat tunnistama, oli Jill. Tavatingimustel oleks ta juba enne tuppa tulekut akna lahti teinud, aga no tavaliselt ei läinud ta esimese (vapustavalt) kena naisega voodisse ka kohe. "Ma kardan pimedaid kinniseid ruume" pomises ta lõpuks vaikselt, äärmist piinlikkust tundes. "See on foobia. Väiksest saati juba"

Jillian, kes oli ka vahepeal Nikki reaktsioonist üsna ärevile läinud, hakkas ka nüüd rahunema. Õrnalt silitas ta neiu selga ja vajutas musi ta pehmetesse juustesse. Tema jaoks polnud küll hirmud mingid erilised asjad, mille pärast piinlikkust tunda. Mis sest, et tal endal erilisi foobiaid ei olnud ja sellepärast oli nii äkiline reaktsioon temale võõras. Vaikset pominat kuuldes naeratas Jill õrnalt. Väga kohatu mingis mõttes, aga Nikki oli nii armas lihtsalt. "Nii et kui aken või uks lahti on või siis valge, aga aknad ja uksed kinni.. Siis on kõik korras?" küsis ta igaks juhuks veel järgi. Selline asi tasus tuleviku tarbeks meelde jätta ju. "See on täitsa armas. Kuigi sinu jaoks arvatavasti üsna jube."

OT. Palun ignoreeri tapitahtede puudumist. venekeelne klaviatuur and all... >.>

No foobiad ei olnud just sellised asjad, mida sa tahaksid, et terve maailm naeks. Sest reageerimine on sageli usna piinlik. Vahemalt Nico jaoks oli see nii. Ega ei olnud just meeldiv lihtsalt niimoodi ara keerata, nagu tema just teinud oli. "Mhmh" noustus neidis Jilli vaidetega, pead ka noogutades. Teiste lausete peale ta tostis pea ja vaatas enda nuud pisaraviirulise naoga Stuartile otsa, nagu too oleks just tunnistanud, et ta on tegelikult sabata janes. "Armas?" kusis ta siis, kaega endal ule nao tommates, et silmad enam marjad ei oleks, uks kulm kergitatud uskumatult. "Ma lahen taiesti paanikasse, nutan su marjaks ja sa arvad, et ma olen armas?" turtsatas ta siis, tuju juba paranedes.

Terve maailm jah ehk mitte. Aga nemad olid seal terve maailma eest peidus ja kuigi taoline hirmu-ja paanikahoog oli hirmutav ka Jilli jaoks, polnud selles tema jaoks siiski midagi piinlikkusttekitavat. "Noh.. Jah," muigas Jill üsna lõbusalt. "No kui sa seda nii ütled, siis ma kõlan jaburalt küll, aga no.. Sa ju oled. Värised nagu väike haavaleheke ja poed mulle kaissu ja.. See on armas," õigustas Jillian end, pühkides siis pöidlaga ühe järele jäänud pisarakese ära.

Nico turtsatas taaskord "Napakas oled ikkagi." ja naeratas siis, kui Jill ta pisara ara puhkis ja haigutas. Ta tundis ennast jarsku vaga vasinuna. "Aga see on sinust armas arvata, et ma olen armas, kui ma paanikas olen" muigas tudruk lobusalt. "Kas sul ka mingeid foobiaid on?" kusis ta siis niisama jutujatkuks, ennast mugavalt sisse sattides, et teist kuulata. Tal polnud muidugi mingit pohjust arvata, et Jill talle isegi utleks, kui tal oleks mingeid hirme. "Kas te Durmis uisutate ka palju? Teil on ju seal nii palju lund ja maed ja kulm" kusis ta siis veel ja haigutas uuesti, katt suu ette kombekalt pannes.

"No seda nagunii," muigas Jillian, naeratades siis haigutuse peale. Keegi oli unine! Ta ise oli kusjuures üsna ärksaks muutunud vahepeal. Mõni ime ka kui talle kõdimaraton korraldati. Küsimuse peale mõtles ta üsna pingsalt, aga meelde ikka miskit ei tulnud. "Ma ei tea, et oleks," sõnas ta viimaks üsna kurvalt. Mitte, et millegi paaniline kartmine tore oleks. Aga lihtsalt.. Kõigil teistel olid mingid foobiad ja temal polnud. Isegi ämblikke ta ei kartnud. "Noo.. Ikka omajagu. Samas see oleneb õpilasest ka. Kõik ei uisutanud," muigas Jillian taolise teemavahetuse üle. "Me võime ju tuttu jääda, kui sul nii uni on," naeris neidis.

"See on tore. Uisutamine on tore." naeratas Nikki. "Mmm.... võime? Aga me võime rääkida ka, võõõi.... sa võid mulle unejuttu rääkida" naeris Célestine enda ettepaneku peale. "Mm.. tegelt võiks teoreetiliselt duši all käia, aga ma vist sinna küll ennast vedada ei jaksa. Hommikul läheme." lisas ta mõtlikult, kuid heitis selle mõtte siis kõrvale. Praegu ta k ü l l duši alla minna ei jaksanud. Ainukesed tegevussed, mida ta ehk teha viitsiks oleksid magamine, jutustamine ja teisele ringile minek. Ja hetkel ta isegi polnud eriti tujus. Muidugi, kui reaalselt juba midagi alustada, siis oli tuju üsna kerge tekkima tavaliselt, aga praegu oli tal täiesti kaisutuju. Ja üleüldse on tore, kui sul on millegi tuju, mida sa reaalselt saad, tabas neidis ennast mõtlemast.

"On.. Vabastav ja rahustav," nõustus Jillian kergelt naeratades. "Muidugi võime, totu," muigas ta siis. Kuigi Nikkit öö läbi üleval hoida oli ka ahvatlev idee, aga no ta oli ise ka siiski suhteliselt väsinud. Mõni ime ka kui nii palju trenni sai tehtud. "Unejuttu.. Ma ei tea ühtegi ju," muigas Jillian ja viis siis pilgu hetkeks vannitoa poole, justkui mõõtes vahemaad voodi ja ukse vahel. "Jeah.. Hommik tundub parema variandina," otsustas ta viimaks kergelt naerdes, sättides siis teki ilusti neile peale. Enne oli see tema voodist välja ruttamisega väheke sassi läinud ju. Ja tuppa tuli nüüd jahedamat õhku ka, nii et tekk pidi korralikult peal olema!

Nikki ohkas rahulolevalt, kui ta ilusti sisse mässiti ja siis pani käed taaskord niimoodi mõnusalt ümber Jilliani, et tuttu jääda. "Jääme jaa tuttu praegu. Homme jälle" Mmm... hea soe oli olla. Ja Jillian oli nii mõnus ta vastas. Lõhnas hästi ja pehme nahaga ja osaliselt lätlane. Hmh... Kus see Läti asus üldse, mõtles tüdruk korraks. "Head ööd" pomises ta enne veel, kui silmad kinni pani ja siis natuke aega niheles, enne kui lõpuks unne vajus.

OT: sorri lühikese postituse pärast. Kas me teeme hommiku ka, või ei?

"Magusat und sulle, kaunitar," sõnas Jillian tasaselt, sättides ka end siis mugavalt lesima, haare Nikki ümber ikka sama kindel kui enne. Neiu oli lihtsalt parim kaisukaru üldse ja ega väga imestada polnud, et Lisbeth'il samuti üsna kiirelt uni peale tuli. Nikki rahulikud hingetõmbed mõjusid täitsa unelauluna ja õige pea magas Jill samuti sügavat und.

OT: Kui sa viitsid, siis võiks ikka teha. Nunnu on see teema.

OT:

Nico ärkas selle peale, kuidas tal varbad külmetasid. Üldse oli üks külg väga jahe. Ta avas unesegaselt silmad ja avastas, et tal oli öösel vist palav hakanud. Või oli Jillianil külm hakanud. Igatahes oli tekk nende jalge ümber täiesti sassis ja ulatus talle ainult poolde säärde, jalgade ümber keerdus ja Jilliani peal oli mingisugune tekihunnik, ja tal oli pool külge paljas. Isegi oli üsna ime, et nad ikka veel kaisus olid. Tavaliselt oli Nico üsna rahutu magaja, aga tavaliselt ta ei maganud kaisus ka. Aga mõnus oli niimoodi. Välja arvatud see varvaste lugu. Neid tahtis ta tegelikult võimalikult kiiresti teki alla tagasi saada. Olgugi, et väljas oli soe, oli nende tuba varjus ja tuul käis toast läbi lahtise akna tõttu. Sellepärast ta lõpuks siis liigutaski. Well.. sellepärast ja sellepärast, et tal üks käsi surises juba üsna surnult. Aga ta üritas hääästi-häästi tasakesti tegutseda. Aga lõpuks läks ta natuke närvi sellepeale, et ta jalgadele tekki ei saanud ja hakkas jalgadega natuke rahutumalt siputama, ja kogemata tonksas Jilliani säärt enda jalaga. "oih" pomises ta kergelt ehmatades. Äratas ta nüüd teise üles?

Jillian ise ka ei teadnud, kas tal oli külm hakanud või mis, aga tekikuhi teda igatahes ei häirinud. Üldse ei pannud ta läbi une ju tähele, mis ta tegi. Selle tekikuhjaga oli ainult see probleem, et tal oli ju seal all õudselt soe hakanud ja kui nüüd Nikki enda külma jalaga tema sääre pihta läks, polnud muud vajagi, et Lisbeth üles ärkaks. Kuigi seda üsnagi uniselt ja venivalt. Neidis lausa haigutas ja ringutas demonstratiivselt, avades alles siis silmad. "Mis sa sahmerdad siin.." noomis ta lõbusa muigega, hääl kergelt kähisemas. No tere, hommik. Alles nüüd märkas ta tekikuhja enda peal ja nügis selle enda pealt maha. Õhku!!

"Anna andeks, keegi oli teki ära kiskunud" muigas Nico vastuseks ja lõpetas siis lõpuks siputamise, kui jalad korralikult teki alla sai ja siis lükkas Stuart teki üldse minema. Oh, well... ju on aeg siis lõpuks üles tulla. "Läheme siis duši alla?" küsis ta, kavalalt naeratades "Või tahad sa üksi minna?" küsis Nico siiski üle. Mine tea, äkki teine kahetses nüüd või midagi. Veidramaidki asju on ju juhtunud. Pealegi, kui Stuart arvas, et ta sirge on, võis ta nüüd segaduses olla, või midaiganes. Muidugi seda osa Nikki ei teadnud. Ta oli lihtsalt viisakas ja andis neiule valikuvõimaluse. Kahjuks näitas ka kell öökapikese peal, et varsti oleks aeg liigutama hakata, või koolis võib küsimusi nende asukoha kohta tekkida. Alaealised ei tohiks siiski koolist väljaspool ööbida ilma luba küsimata. Külas käimine oli lubatud, jah (alates siiski 13. eluaastast), aga ööbimine oli hoopis teine lugu.

"Ise sa raudselt kuhjasid selle kõik minu peale," õigustas Jill ennast. Temal küll külm ei hakanud. Ei saanudki hakata, kui ta palju külmemate ilmadega harjunud oli. Samas oli Nikki soojade ilmadega samamoodi harjunud, nii et sama veider oli see, et temal palav hakkas. Eks see jääbki lahendamata müsteeriumiks. "Lähme," nõustus Jillian, tegemata vähimatki katset end liigutada. Hommikuti oli ju mõnus sedasi uneleda. "Muidugi mitte. Üksinda on igav ju," muigas ta siis ja sirutas end piiikakspikaks. Nagu kass. Pussy. Tõktõktõk. Jeap, orientatsiooni osas enam väga kahtluseid polnud.

Nico lasi silmadel üle Jilliani käia, kui too ennast nii ahvatlevalt sirutas. "Kui sa nii jätkad, siis me ei saagi siit voodist minema" muigas ta, käed lausa sügelemas, et Jilliani puudutada. Oh, wait. Ta võis ju seda teha. Tüdruk tõusis põlvili voodile ja ta tegi musi Jilli huultele. No suudlust ikka hommikul enne hambapesu nagu teha ei tahaks, eksole. "Mitte, et see äärmiselt kena vaatepilt mu kõrval ei oleks hommikuti" lisas ta, enne kui ise ka sirutas natuke ja ringutas. Siis väristas ta kergelt õlgu "Huuu, akna peaks kinni panema. Tuul tõmbab" ütles ta, enne kui ennast lõpuks voodist püsti ajas ja akna juurde jalutas, sellest enne välja kummardudes ja vaadates, mida põnevat väljaspool on. Midagi ei olnud. Aken oli mingite puude varjus. Kui akna lõpuks kinni oli pannud, pöördus ta Stuarti poole tagasi. "Lähme siis?"

"Ja kas see on siis nii halb?" küsis Jillian kohe vastu. Voodis oli mõnus ju. Eriti koos Nikkiga. Kuigi nojah.. Kooli peaks ka kunagi nägu näitama, aga see oli küll viimane asi, mis neiul mõtteis keerles. Beth naeratas musi peale kergelt ja ajas end siis istuli, vaevumata tekki eriti peale sättima. "Aga.." sõnas ta selle akna kinni panemise peale, kuid jäi siis vait, kui talle meenus, et Nikki pimedais ja kinniseid ruume kardab. Jajah.. Praegu oli ju täitsa valge. "Pakud külarahvale ilusat vaadet?" naeris Jill, kui Nikkit aknal kõõlumas jälgis. Kõik küla perverdid otsisid binokleid praegu agaralt. Täpselt õige aeg neiu sealt akna juurest ära röövida. "Lähme," nõustus Beth endalt tekki maha nügides. Seda oli tõesti väga palju tema peale saanud.

Nico naeris tagasi toa poole pöördudes "On jaa halb, lõpuks saame lamatised niimoodi ja külarahvas tahab ka ju tisse näha. Kust nad muidu neid näevad, naisi nad ju ei saa." ning patseeris siis täiesti nagu vana rahu ise vannitoa poole ja pani seal tule põlema. "Ma leidsin rätikud!" kostus paari sekundi pärast vannitoast hõige. "Mina võtan rohelise!" järgnes sellele ruttu. Teine oli punane. Parajad jõuluvärvid indeed. Saavad pärast päkapikke mängida võimidagi. Hetke pärast oli ka vee jooksmist kuulda. Nico tegeles seal asjalikult dušinuppude keeramisega, üritades täpselt parajat temperatuuri leida. "Tuled juba?" hõikas tüdruk, kerge naeratus huultel, nuppudega mässates ning isegi tähele panemata, kas Jill oli juba ruumis või ei.

"Seda küll.. Ja sa siis kohe nii lahkelt pakud neile kaunist vaadet. Kui armas sinust," naeris Jill, jälgides kerge muigega Nikkit vannituppa kadumas. Ilus vaade oli ju. Neidis lubas endale kaks sekundit veel voodis lesimist, ringutades korra veel mõnusalt. Nikki hüüete peale hakkas ta aga õige pea taas naerma ja ajas ka end lõpuks püsti, jõudes vannituppa täpselt selleks ajaks, kui neiu teda juba hüüdis. "Juba hakkasid igatsema?" muigas ta Nico selja taha astudes, põimides käed ümber neiu saleda piha ja vajutades musi ta kaelale.

Naeratus tüdruku huultel venis laiemaks, kui käsi enda ümber tundis ja huuli kaelal ja silmadki vajusid kinni ning keha naaldus Stuarti poole "Mhmh... Nagu sa ütlesid, üksi on igav duši all käia" pomises ta. "Pealegi.." ei teadnud ta isegi, mida öelda kavatses. Niimoodi seista oli ka mõnus. Kui ta ette ei vaata, siis lõpuks ei tahagi enam Jilli minema lasta. Selle mõtte peale tõmbus ta lõpuks siiski eemale ja naeratas Jilli poole ja astus veejoa alla, teist endaga kaasa tõmmates. Vesi oli pigem jahe, kui kuum, aga selline mõnus jahe-leige, mis hommikul piisavalt üles äratab, aga on ikkagi soe. Juuksed ja keha said ilmselgelt mõlemil koheselt märjaks.

Jillian muigas lõbusalt, kui Nikki nagu vaha ta käte vahel sulas. Lausa mõttelõng katkes neiul nähtavasti ära. Ai kus Lisbeth'ile meeldis, kui ta kellelegi nii mõjus. See oli nagu ülim kompliment üldse. Ja taoline, mida ei pidanud sõnadesse panemagi. Mida poleks saanudki sõnades väljendada. Jill astus samuti veejoa alla väristades kergelt õlgu, kui jahe vesi tema soojal nahal harjumatu tundus. Tema oli siiski otse soojast voodist sinna tulnud ju. "Sa oled isegi hommikul tapvalt ilus," märkas Beth alles nüüd mainida. Parim kompliment ever. No aga võrreldes temaga, kes ta hommikul elavat surnut meenutas, oli Nikki pigem poodiumilt maha astunud kui voodist välja roninud.

Selle komplimendi peale turtsatas Nikki vaikselt. Raudselt hakkab mingi hetk meik mööda nägu alla voolama, ja oiiii kui kaunis ta siis välja näeb, ilmselgelt. Nagu panda. Või mingi emolaps. "Sa ajad mu pea igasuguseid meelitusi täis ja pärast on mu ego laes ja see kõik on sinu süü" naeris ta selle peale. Seejärel sirutas ta käe riiuli poole, kust nuustiku ja dušigeeli leidis ja siis nuustiku dušigeeliga ilusti vahule ajas. "Nii, pööra selg, ma küürin su nüüd puhtaks." muigas ta siis, mängult ähvardavalt nuustikuga Jilliani poole liikudes.

No isegi panda meigiga näeb ta nagunii ikkagi sama ilus välja. Mõnele lihtsalt oli kohe seda loomulikku ilu antud. Ja ikka kuhjaga kohe. "No aga mis sellest halba on, kui inimesed endast hästi arvavad," muigas Jillian. Neidis naeris kergelt selle 'ähvarduse' peale ning astus sammukese Nikkile lähemale. "Mind sa juba nii kergelt ei hirmuta," sõnas neidis kergelt naerdes, röövides Jillilt ühe suudluse veel enne kui selja pööras. Mine tea, mis too muidu oma vahuse nuustikuga peale hakkab.