When the night ends

Tobe lugu küll, aga kohe peale seda, kui ta Pattes de Chat Heureux't tagasi jõudis - mis oli keset ööd, kuskil suvalises kohas magamine ei tahtnud kohe kuidagi välja tulla ja Pattes oli selle jaoks piisavalt suvaline, et ta pisut joogise peaga kohe üldse silma kinni ei saaks -, vajus Andre oma voodisse, vaevumata isegi riidest lahti võtma või voodiriideid liigutama, rääkimata kellelegi teatamisest, et hei!, kaua kadunu on tagasi! (sest kedagi ei huvitaks ja kõigil on silmad peas, nägemaks tema naasmist). Oma voodi, milles ta oli viimased kuus aastat peaaegu kõik ööd (ja päevad) aastas maganud, oli ikkagi see õige, ning peagi jäi noormees magama. Kord elus lubab ta endale oma põhimõtetest üleastumist, seega on ta selle une ära teeninud. Kui ta lõpuks silmaluugid lahti sai, oli suur päev käes, magamistuba tühi ja kõik ilmselt tundides või kus iganes - what year is it? oleks ta tahtnud küsida, ajataju oli vististi Pattes'sse jäänud. No olgu, nihutanud ja sättinud end pisut, sai Rogier oma öökapi sahtlist kätte kummikommide paki, mille oli mõni aeg tagasi Belléviest ostnud, ning hakkas neid lutsutama, lastes end taas külili voodisse. Niimoodi jäi ta jälle magama - kummikommipakk kukkus natuke hiljem põrandale, kui ta seal kägaras magas nagu beebi oma õnnist und. Ei tahagi enam siit voodist lahkuda, tooge talle tops jäätist ja ta on rahul.

OT: Jon!

Jon polnud öösel isegi kuulnud, kui Andre naasis, nii sügavalt oli ta maganud. Ja hommikul läks kutt tundidesse, tundes küll muret sellest, et Andre nii suure südamerahuga edasi magab, aga arvestades, et ta öösel alles tuli ja nüüd riietega voodis aeleb, võiks eeldada, et Andre on joomas käinud ja see mõte ei meeldinud Jonile teps mitte. See, et ta ise end aeg-ajalt maani täis kaanis ja siis ööd ega mütsi ei jaganud ja käitus nii nagu üks korralik inimeseloom üldse käituma ei peaks, ei puutunud üldse asjasse. Pärast kolmandat tundi tuli Jon tagasi tuppa, et sealt midagi võtta. Ta märkas, et Andre oli vahepeal kummikomme söönud, sest nende pakk vedeles nüüd voodi ees ja kutt ise jälle magas. Endiselt riietega. Endiselt teki peal. Jon ohkas ja viskas oma koti voodile, astudes Andre juurde. Ta kandis koolivormi, oli ju siiski koolipäev. Jon võttis oma lakitud kingad jalast, ning astus Andre voodi juurde, heites tema selja taha. Ta libistas käe ümber Andre ja sulges silmad. Mugav, laseme siis ka pool päeva üle ja saadame selle korraliku ja aktiivse õpilase tiitli kuupeale. Sedasi tükk aega tukkudes vajus ta lõpuks sügavasse unne. Oli siis asi stressis või Andre rahulikus hingamises, aga magama ta jäi.

Kaua sa niimoodi magad - pea hakkab lõhkuma ja sama hästi võiks üldse mitte magada, ühtemoodi sitt on pärast olla. Mingi hetk sai Andrel unelimiit täis, garanteerides talle järgneva unetu öö, ning ta avas silmad. Ehk oli asi ka selles, et ühel momendil hakkas tal soe (veider, vahetult enne uinumist oli just jahe olnud...), aga üks või teine - ta oli nüüd mingil määral ärkvel. Esimene asi, mida noormees märkas, oli kellegi käsi tema ümber, ja hoolikamal kuulamisel ka kellegi ühtlane vaikne hingamine. Ja siis hakkas tal hetkeks paha, kui veini, kummikommide ja üle mõistuse pika magamise tulemused kokku said. Christ. Ettevaatlikult, püüdes end võimalikult vähe liigutada, pööras Rogier end osaliselt seljale (hingates kergendatult, kui parem hakkas), et näha magavat Joni. Jon? Ausalt? Jon? Aga... Major confusion time. Aga Jon... Lühis ajus - Jon! Ta kuulis omaenda häält oma peas seda nime korrutamas, hääles aina lootusrikkamad noodid. Kas see, et Jon siin nii õndsalt magab, tähendab, et kutt tahab ikkagi temaga koos olla? Kas... Kas... Nagu kuradi vikerkaar oleks tema mõtteis särama löönud ja kullapott ka käeulatusse tekkinud - mille järele ta läks, nihutades end teisele küljele, olles nüüd näoga Zachi poole. Is it true or is it just a dream? Sõrmedega kuti nägu puudutades ja seejärel õrnalt oma huuli Chevalieri omadele vajutades leidis Andre kinnitust esimesele - see on vägagi ehtne, Jon on siin, Jon hoidis teda oma kaisus, kui ta magas...

Jon tundis läbi une Andre huuli endaomadel. Ta hingas sügavalt sisse ja vajutas musi Andre huultele vastu. Siis tundis ta ka vastikut lõhna, mis oli tingitud alkoholist ja kummikommidest. Jon tõmbus veidi eemale, vaadates Andre'le uniselt silma. "Hei," pomises kutt kergelt naeratades ja sasis hellalt kuti juukseid. "Kuule.. Mine tee korda end," palus Jon. "Sa näed armas välja sedasi uniselt, aga mulle ei meeldi, et kõik sinus hetkel tuletab mulle meelde, et sa öösel joomas käisid," mainis Zach tõsiselt. Jah, Andre oli armas ja tore, et ta siin teda musitas, mitte ei kisanud või muud moodi külm polnud, aga Jon oli endiselt kahtlev. Nüüd ehk isegi veel enam kahtlev, sest Nadine oli ta parim sõbranna, mida ta tegema peaks, et hundid söönud, aga lambad terved oleks? Ja teda häiris mõte, et Andre oma põhimõtteid eiras ja jooma läks. Andre... Tal keelab joomise ja siis kaanib end ise täis. Ükskõik, milles asi ka poleks, see polnud Andrelik. Vähemalt mitte Joni peas.

Äärmusest äärmusse. Aga praegu lubas Andre endale, et saagu mis saab ja tulgu, mis tulevikul varuks - rohkem ta selline prick ei ole, kes ühele midagi keelab ja siis ise niimoodi murdub, tehes täpselt seda keelatut. Jon ärkas tema suudluse peale üles. Nii armas! Ta vaatas kutile silma, kui see rääkis, ning noogutas kergelt. "Anna andeks, kohe lähen..." Nice work, bro! No jah, isiklik hügieen oli tõesti viimane mure, kui ta siia magamistuppa kooberdanud oli. Ja vahepeal ärgates koosnes tema maailm kummikommidest - peaasi, et midagi magusat ja reaalset. Aeglaselt libistas noormees end Jonist eemale ja jalad üle voodiserva, hõõrudes kätega nägu. Ugh... Liiguta jah end. Tõuse nüüd järsku püsti ka! Ei õnnestunud, kuigi pea hakkas hetkeks ringi käima küll. Riided olid kortsus, märkas Rogier. Oeh. Ta võib päris jube välja näha. Nagu mingi hobo. Otsinud omale puhtad riided - ruudulised lillad teksad, must maika ja hallikas vabaajasärk -, ajas ta ärakantud riided seljast, heitis oma voodil lebotavale Jonile üsna unise, aga kergendatud pilgu, ning lahkus magamistoast, puhtad hilbud kaenlas, et pesemas käia. Üsna pea tuli ta tagasi, kogu kupatus seljas ja puhtaksküüritud poisi seebilõhn juures, juuksed niisked ning selle tõttu turris. Hoopis teine olemine - külm vesi lõi ka pildi selgeks. Jon oli endiselt tema voodis ning sinna ta end parkis, sättides end mõnusalt kuti kõrvale. "Squeaky clean," sõnas van Eyck kerge naeratuse saatel.

Jon naeratas Andrele ja haaras kuti lahkudes tema padja endale kaissu, sulgedes taas silmad. Uni oli ju. Pealegi lõhnas Andre padi hästi. Isegi. Arvestades seda, millises seisus Andre oli, kui ta selle peale magama jäi. Padjad lõhnasid vist alati hästi. Enne kui Jon midagi aru oleks saanud, suutis ta jälle tukkuma jääda. Uskumatu laisik oli Jon. Ta suutis ükskõik mis ajal ükskõik kuhu magama jääda vist kui ta ainult tahtis. Ja samas meeldis talle ringi liikuda ja stuffi teha. Veider loom. Inimene. Andre naastes ei liigutanud Jon end esialgu ega avanud silmi. Aga kui ta kuulis kuti sõnu, ärkas ta justkui taas ning avas oma silmad. "Mmh?" küsis ta uniselt, libistades siis käe padja ümbert ära ja võttis Andre piha ümbert kinni. Mm, lõhnas hästi. "Hambad pesid ka ära?" küsis Jon silmi, mis vahepeal kinni vajusid, taas avades.

Jah, jälle padi kaisus. Võta endale - kaisukaru eest, kui tema juurde ei saa, aga igatsus peale tuleb. Joni küsimust kuuldes turtsatas Andre vaikselt. "Pesin. Sa kõlad nagu mu ema," mainis ta lõbusalt, pugedes kutile lähemale. Jon oli vist väga väsinud... ta ise tundis end nüüd pigem elektrijänesena - kargaks ringi ja laseks veidraid hääli kuuldavale. Käituks nagu tõeline lollakas, teeniks oma idiooditiitli kõige täiega välja. Pehmelt asetas noormees oma käe taas Zachi põsele. "Kuule... Mis päev täna on?" küsis ta, silmis üsna tõsine pilk. "Ja mis kell on?" Kui ta mingitest tundidest puudus, siis... Ilge eeskuju oli ta tõesti, ise viimase klassi volask ja puha... ja muusikaklubi president ka. Sellised inimesed peaksid viksid olema, mitte tunde üle laskma, sest pea on haige ja tuju sitt.

Jon muigas kergelt. Nagu ema jah. Oligi äkki. Koob talle villased sokid ka. Vahemere ääres oli villaste sokkidega hea ringi liduda. Küsimuse peale kortsutas Jon kulme. "Kolmapäev," sõnas ta. "Tsüklisse sa end ka ei joonud. Usu mind," naeris Jon ning hõõrus oma silmi. "Aga kellast pole mul halli aimugi. Ma magasin siin siiski," lausus Jon laialt haigutades. Seejärel ta sirutas end. Mmh, mõnus. Nüüd libistas ta jälle käed ümber Andre.

Joni kehasoojus tema juures oli nii mõnus. Jää või uuesti magama. Aga tal polnud enam terakestki und alles. Kolmapäev... Siis polegi nagu väga hull. Ei - siin pole midagi kergendatult ohata - ta poleks üldse tohtinud sellises olukorras olla! Hakka või iseend joodikuks sõimama. "Häbiasi, et ma üldse jõin..." pomises Andre, justkui lootes, et Jon teda ei kuule - mis siis, et kutt talle nii lähedal oli, et igasugune mõmin selgelt ära kostab. "Ma olen ikka täielik idioot omadega siin..." Ta võttis käe Zachi põselt ära ja libistas selle kuti ümber, ohates vaikselt. Tema suutis siin igasugust sitta kokku keerutada, tülitseda ja nutta ja teha kõiksugu idiootsusi. Vaikne hääleke kuskil kuklas pinises, et Jon oli ka viimane kord, kui nad seda voodit jagasid, olnud lovey-dovey ja siis oli kõik nii järsku katki läinud - mis garanteerib, et see ei kordu? Ajalugu ei kordu ainult kümnete ja sadade aastate tagant... Alati oli ta seda häält eiranud, tehes nägu, et carpe diem, alles gut. "Palun anna mulle andeks, et ma selline narr olen," pomises Rogier.

"Miks sa üldse jõid?" küsis Jon siis ning seiras Andre't tähelepanelikult. Mis oli see põhjus, mis Andre jooma ajas? Trotsist? Tahtis tagasi teha? Oli tige, et Jon temaga ei rääkinud? Zachi hääl oli tõsine ja koguni nõudlik. Mis tähendab, et tema kallim jooma läheb? No okei, kes oli tema hindama või keelama, aga Andre ju ei joonud, eriti. Mida ta joonud oli üldse?

Tigedusest oli asi küll kaugel. Ta ei osanud tige olla. Polnud kunagi olnud. Sügavalt solvunud veel, aga mitte tige. Oskaks ta seda juhtumit nüüd seletada nii, et ta jälle juttu enda peale ei pööraks, jättes mulje, et tema on see kannataja. Kõik olid - Jon ja Nadine eriti. "Ma ei osanud enam mitte midagi teha, kuna sa käitusid nii veidralt..." vastas Andre ausalt. "Kuigi seda, miks ma selle veinipudeli üldse tellisin, ma tõesti kuidagi seletada ei oska... loogiliselt vähemalt. Ebaloogiline seletus kõlaks ehk nii, et ma tahtsin teada, mida minuvanused noored pudelipõhjast leiavad, et nad nii rõõmsalt pidevalt joovad..." Rääkides muutus tema hääl vaiksemaks. Kurat, tal oli nii häbi ja nii paha seda Jonile rääkida... I s e ta oli kutile öelnud, et kui see veel kord talle joogisena teele satub, on kõik läbi. Vähemalt ei viidanud ta Zachile konkreetselt, vaid üldsusele. Smooth move, boy. Real smooth.

Jon ohkas sügavalt. "Ja mis sa leidsid sealt pudelipõhjast siis?" küsis ta. Jeah, ta oli ikka joomas käinud, peale seda kui Andre tal selle ära keelas, aga ta polnud Andre silma alla sattunud. Aga kaua see nii kestis? Jon käis salaja joomas, Andre ei teadnud. Kõik olid õnnelikud? Hmm. Zach niisutas keeleotsaga oma huuli. "Ma rääkisin Nadine'iga," alustas Jon vaikselt. "Ta rääkis mulle, kuidas asjad tegelikult olid," lausus Jon. "Miks sa mulle ütlesid, et Nadine tõukas sinu ära, mitte vastupidi? Miks sa panid mind uskuma, et sa minu ainult selle pärast valisid, et Nadine sulle ei ütles?" esitas ta järjest küsimusi. Nagu KGB ülekuulamisruum. Ereda valgusega lamp oli veel näkku suunamata.

Seda annab organiseerida. "Mitte midagi," tunnistas Andre. "Nii et ma ei saa ikka aru, mis selles nii toredat on, et massid hulluvad..." Joni järgmised sõnad tuletasid kõik viimaste päevade sündmused meelde ja see üle tema uhtuv süütunne polnud teps mitte meeldiv. "Ma mõtlesin seda, et Nadine ei taha enam minuga suhelda, mis võrduks miinus üks inimene siin koolis, kes minuga muust räägib kui muusikaklubist... Sõnameister olen ma tõesti, kui sa valesti aru said... Ma ei mõelnud asju üldse niimoodi, et sa mingi teine valik oleksid, püüdsin päästa, mis päästa annab," üritas noormees seekord mitte sõnadega pange panna, vaid asjad arusaadavalt selgeks teha. Olgu, ta dramatiseeris ehk üle sellega, et keegi teine temaga ei rääkinud, aga kui kõrvale jätta nõmedad, naljakad või niisama kohatud möödaminevad märkused, siis oli ta kas ninapidi raamatus või... uneles. Tõelist sõpra kui sellist, kellele oma muresid kurtma minna, tal polnud, ja oma õele ta ka oma suhteprobleeme ei räägi.

Jon seedis Andre sõnu. Ta lihtsalt ei osanud mitte midagi arvata. Kas asi oli selles, et ta end juba nii üles oli varasemalt kütnud, või ta tõesti lihtsalt ei suutnud Andre sõnadest leida seda midagi, mis talle headmeelt peaks valmistama. Ta keeras end selili ja vaatas mõtlikult lakke, nagu seal oleks midagi, mis teda aitaks. No lage oli mõeldes lihtsam vaadata kui Andre nägu. Sest nooh, Jon võis ju koolitarkusest üht koma teist jagada, aga eneseväljenduses ta sakkis. Vähemalt siis kui pidi selleks sõnu kasutama. Või kui kõik nii keeruline näis. "Et siis... Põhimõtteliselt on nüüd nii, et meie sinuga oleme koos ja Nadine on murtud südamega. Minu parim sõbranna on murtud südamega ja sinu suurim mure on see, et sul on üks sõber vähem?" küsis Jon end täiesti rahulikuks sundides ja pööras pea Andre poole.

Kui Jon end selili keeras, toetas Andre end kätele, et kutile otsa vaadata. "Ma ei tahtnud, et Nadine murtud südamega oleks - ma tahtsin, et asjad normaalseks jääksid, sellepärast ma temaga rää..." hakkas noormees seletama, kuid vakatas poole sõna pealt, kui talle kohale jõudis - see, et ta Nadine'ile tõe näkku ütles, tegi asjad kümme korda keerulisemaks. See tegi kõik sitemaks. Poleks ta neiule öelnud, mida arvas, oleks Dubois võinud oma roosas unistuses edasi elada ja püüda midagi saavutada... aga siis oleks reaalsus varem või hiljem ikkagi pähe sadanud. Nii et... tegi ta nüüd õigesti või mida?

Jon pööritas silmi ja ajas end voodist välja. "Sa teed nalja Andre?" küsis ta uskumatult. "Ütle mulle, et sa teed nalja ja tegelikult saad aru, mida ma silmas pean," palus Jon. "Sest hetkel mulle näib, et sa mõtled ainult endale. Sa ei saagi Nadine'iga sõber olla. Saad aru? Ei saa! Sa ei saa loota, et inimene, kes sinusse armunud on, on nõus mängima sulle sõpra samal ajal kui sina teistega miilustad. Kas sa suudad end tema olukorda panna? Ma ei suuda uskuda, et ma sinusse üldse ära armusin. Sa mängid inimestega ja kui nad siis seal juures pole pärast nõus su sõbrad edasi olema, on sul katastroof," Jon pööritas jälle silmi ja sammus oma voodi juurde, nööpides koolivormi särki lahti, et riided vahetada. Ja nüüd tunnistas ta Andrele, et oli ka armunud. Kurat küll. Ja Andre ise ei näinud mitte midagi? "Ma ei saa aru, kas asi on selles, et sa reaalselt ei näe, mis siin pildil valesti on või sa ei oska end väljendada," sõnas Jon pead raputades ja kiskus särgi seljast, visates selel voodile koos kaelarätiga. Ta istus nende kõrvale, ning tõmbas sõrmedega läbi oma juuste.

Ta oli idioot. Täpselt nagu Lev Mõškin - ütleb seda, mida mõtleb, kuigi võib sellega haiget teha. Oota, Jon on temasse armunud? See osaliselt selgitaks seda, miks kutt nii imelikult käituma hakkas... "Kas see on minu süü, et Nadine musse ära armus? On või?" ajas Andre end rohkem istukile. "Kas mina võrgutasin teda, et ta minusse armuks ja ma talle haiget teha saaksin?" Oh, we are so not gonna go down that road again! "Jah, ma ei oska suhelda ega end väljendada! The cat's out of the bag!" Whatcha gonna do now, huh? Jätad ta jälle, seekord lõplikult?

"Ei, see pole sinu süü. Ma polegi sind selles süüdistanud," lausus Jon vaikselt ning tõstis oma pea. "Su viga on see, et sa loodad temalt võimatut. Sa masetsed siin selle pärast, et Nadine ei taha ega ole suuteline su sõber olema. Sa lähed jooma, sest ma ei pööra kolm päeva sulle täit oma tähelepanu. Ja kusjuures mul keelad juua ja üle üldse on joomine su põhimõtete vastu..." Jon ohkas. Ta tõusis püsti, avas püksivöö, nööbi ja luku ja tõmbas püksi jalast, jäädes bokserite väele. Siis kõndis ta kapi juurde ja otsis mugavamad riided endale. Nad teadsid endiselt teineteisest nii vähe. Mis armastus sealt tulla saaks. "Ma ei saa sinust aru Andre van Eyck, ohkas Jon ja otsis oma kapist teksaseid.

"Ei... Pigem on mu viga see, et ma loodan mingit suurt maailma, mis on tehtud kuradi vahukommidest ja kus kõik on õnnelikud..." pomises Andre. Eesotsas õnneliku temaga - jah, ta oli egoistlik värdjas, kes soovis, et inimesed tema ümber oleksid õnnelikud, et ta ise õnnelik olla saaks. Ja et kui ta midagi kokku keerutabki kas oma idiootsuse või vale sõnavalikuga, siis saab ta midagi paremaks teha. Oi, kui väga ta eksis... Jon hõõrus talle seda siin ja praegu ju nina alla. "Ja ma ei läinud jooma!" tõstis noormees taas nii pilgu kui häält. "Igatahes ei läinud ma ära kindla plaaniga end pildituks juua! Ma läksin ära, sest ei suutnud taluda mõtet, et me peame samas ruumis viibima, kui sa ilmselgelt mind nagu pidalitõbist väldid!" And now the word vomit came. "Mida ma enam tegema pidin? Kõik mu võimalused olid juba kasutatud - ma ei teadnud enam, mida teha! Nadine minuga ei suhtle, sina vaatad mind kui mingit rõvedust - seda on natuke liiga palju, et mu mõistus seda normaalselt seedida suudaks!" No jah, lase see välja, poiss. Hakkab parem või läheb kõik veel rohkem perse - kui läheb, siis ta läheb tagasi Belgiasse või kolib hoopis oma Hollandis elava tuttava juurde. Peale seda, kui on kooliaasta kuidagi ära kannatanud. Või midagi. Niisama minema minna ka ei saanud, see ei jätaks tema perest head muljet ja Anique-Alard pidid ju veel siin koolis käima. Mis mulje see van Eyckidest jätaks, kui vanim poeg lihtsalt klassi pooleli jätab ja kaob? Vanemate reaktsioonist rääkimata. "Kui sa tahad nüüd mu maha jätta, siis tee seda siin ja praegu - hullemaks pole enam võimalik midagi ajada..." oli Rogieri hääl taas vaikne, kui ta pilgu langetas, põrnitsedes ruute oma teksadel.

Jon ohkas ja mustad teksad kapist välja. Kutt sikutas need jalga. Seejärel tõmbas ta ühe valge maika välja, mille selga tiris ja selle peale kollase ja musta ruudulise lukuga pusa. Nüüd oli vaja veel sokke leida. Kogu selle tegevuse käigus ei öelnud ta sõnagi. Kui ta viimaks täiesti riides oli ja kollaste ketside paelad kinni sidunud viis Jon viimaks pilgu Andrele, tõustes taas oma voodilt, millele ta ketsipaelte sidumiseks oli istunud. "Ma lähen jooma. So I quess, ma just jätsin su maha," lausus ta. Not the smoothest break up he had done, aga ta ei osanud, suutnud, tahtnudki Andrega mingit nutumaratoni teha. Niigi oli valus. See, et tema need sõnad välja ütles ei tähendanud, et tal valus poleks olnud. Loomulikult oli. Ta oli ju armunud, aga endiselt tundis Jon, et Andre ei tunne tema vastu sama ja pealegi kannatas siin tema parim sõbranna ja Jon ei lasknud iial mõnel kenadusel enda ja oma sõprade vahele tulla. See oleks lihtsalt vale. Jon silmitses endiselt Andret. Neetult valus oli mõelda, et ta ei suudle teda enam ja et ta ei puuduta kuti põski, ei vaata kuidas Andre magab, ei kuula ta hingamist. Jon neelatas ning pöördus, et oma võlukeppi ja raha otsida.

Hullemaks pole enam võimalik midagi ajada, oli ta öelnud, aga see, et Jon talle tõesti siin ja praegu ütles - sorry, it's over -, tuli valusamalt kui ta arvata oskas. No jah, vale oleks väita, et ta oli end selleks ette valmistanud. Ei olnud. Aga ta oli mänginud mõttega, et ta jääb üksi. Ehk tegi see asju p i s u t kergemaks. Ja mida ta nüüd teeb? Läheb jooma? - Hull peast, see oli esimene ja viimane kord, kui ta seda märjukest suu sisse võttis lihtsalt selleks, et oma emotsioone sinna uputada. Klaverit mängima? - Vaevalt. Ei suudaks. Saltosid harjutama? - Miks enam? Ta oli mõelnud nendega Jonile muljet avaldada, aga kui Jon teda enam ei taha, siis mis mõte sellel on? Pealegi murraks ta kaela, sest mingisuguseid hukutavaid trikke tuleb teha selge peaga. Üks variant veel oli - oma emotsioone sööma hakata, ehk võtta ette oma magusavaru, mida ta iga Bellévies käiguga täiendanud on, ja seda hävitama asuda. Seda, kuidas ta jõuluvaheajani vastu peab, ta siiski ette ei kujutanud. Näha Joni ja Nadine'i iga päev tundides või koridoris, ja teatud õhtutel muusikaklubis... See muusikaklubi oli omaette õnnetus. Mida ta teeb? Ta ei suuda nende kahega samas ruumis viibida, teades, et need teda mikski ei pea. Ehk peaks presidendikohalt tagasi astuma ja klubi kellelegi teisele juhtida andma... Aga siis oleks ta nõrk. Andre neelatas ning lasi kuuldavale vaikse ohke. "Oli tore..." pomises ta, pööras Zachile selja ja lasi end taas voodile külili, tõmmates end kägarasse samamoodi nagu ta oli olnud, kui Jon end tema juurde sättis. Oli tore.

Jon leidis oma asjad ja turtsatas emotsioonitult kuti sõnade peale. "Sul ehk," mainis ta. Jonile see suhe nii tore polnud. Ta tundis end reedetult ja petetult ja kahe tule vahel. Polnud tore. Näha Andret sedasi kägaras lihtsalt murdis ta südant veel enam. Nii lihtne oli ju end vihaseks mõelda ja kinnitada endale, et Andre reaalselt ei hooligi temast, aga kui kutt sedasi kägarasse tõmbus, ohkas Jon raskelt. Ta tahtis Andre enda kaissu haarata, talle öelda, et kõik saab korda, et ta ei lähe jooma, et nende suhe pole läbi, aga ta ei saanud. Ta teadis, kuhu see viib ja ta teadis, et see poleks lahendus. Asi oleks sama hull edasi, kui mitte hullem. See asi oli algusest peale hukule määratud. Jon oleks pidanud selle lõpetama juba siis kui taipas, et Andre never ever talle kätte ei anna ja kannatanuid oleks palju vähem. Aga nüüd oli hilja mõelda, mis oleks ja mida poleks. Asjad olid nii, nagu nad olid ja sellega tuli leppida ning pea püsti edasi minna. Tulid uued inimesed ja uued võitlused ja uued kaotused. See polnud maailma lõpp. Jah. Jon väljus magamistoast, sulgedes enda järel ukse. Nüüd oli tema ainsamaks dilemmaks, kas minna üks jooma või otsida Nadine ka üles.

OT: I'm out