Poisid tegid pättust!

Jon Chevalier wrote:

Jon tõstis pilgu kui oma venna hüüet kuulis. "Võttis ka aega," pomises Chevalier Nadine'ile. "Kuule, mine klassi mu asjad on seal. Kui ma tundi ei ilmu, viitsid need ära tuua?" palus Jon. "Või tegelt, vahet pole need asjad. Sa ei pea sinna tagasi minema," naeratas kutt. Täiesti aru saadav kui tüdruk klassi tagasi ei taha minna. Jon ajas end püsti ja sörkis vennale järgi. "Rémy, oota," palus ta. Come on, tahaks vennaga rääkida enne kui nad dire kabinetti astuvad eks ole. Rémy polnud milleski süüdi. No kui ebapresidentlik käitumine välja jätta.

Ilmselglet Rémy kuulis Joni, kuid ta ei vaevunudki välja tegema. Nagu üks väike mossis poiss. Teismeline. Pilkatirts. Ah, mida iganes! Ta oli pahane ja olgem ausad, tal oli igati õigus ka olla! Ei olnud ju päris normaalne, kui sulle lihtsalt lambist kallale karati. Põhimõtteliselt lambist. Ja mis ta siis peaks tegema? Kena naeratuse näole manama ja ütlema "no worries, kõik on korras"? Ta ka ei tahtnud pidevalt see olla, kes kõik andeks annab. Tal oli ka oma au olemas! Au püsida solvunud? Kutt krigistas enda mõtete peale hambaid. Ta ei saanud ise ka endast aru. Oleks see dirktrissi kabinet ainult lähemal, et ta saaks kiirelt seal ära käia, loota, et see tema õpilasesinduse presidendi staatust ei muuda ja siis klassi tagasi sammuda. Aga ei! Ruum pidi kes teab, kus pärapõrgus olema, selle asemel, et klasside juures asetseda. Sealt ju saadeti niikuinii kõige tihedamini neid inimesi sinna! Miks mitte siis lähemale kolida?

"Rémy," hõikas Jon uuesti kui kutt ei kavatsenudki peatuda. Jõudnud venna juurde haaras ta kuti käsivarrest ja sundis ta peatuma. Jon vaatas vennale otsa. "Anna andeks," palus Jon. "Ma poleks pidanud sedasi reageerima. See kõik on minu süü. Ma tean. See on minu süü, et ma oma armuasjadega ise hakkama ei saa ja ma ei tohiks seda sinu peale välja valada. Ma ei tahtnud sulle tegelikult kallale tulla. Rem, sa ju tead mind, millal mina üldse kaklen?" püüdis Jon asja kuidagi parandada. Tal tõesti oli kahju, et ta vennale kallale tormass. Nii lihtne oli ju tigetseda ja närvihaige olla, selle asemel, et maailmale silma vaadata ja eelkõige enda sees probleemid lahendada.

Õõh! Nüüd, kui Rémyl enam suurt võimalust edasi liikuda ei olnud, jäi ta häirituna seisma, vaadates Jonile otsa, samal ajal teda kuulates. Ühest küljest tahaks venda õlale patsutada, öelda "oh well, shit happens!" ja seejärel pubisse õlu jooma minna, kuid teisest küljest tahaks lausa virutada. Mis oli kuldne kesktee? "Jah, sa poleks pidanud niiviisi reageerima ja jah see on sinu süü," lausus ta, kõndides seejärel temast mööda, jäädes aga üsna pea seisma ning pöörates end uuesti tema poole. "Kust sa üldse võtsid sellise mõtte, et sa võid heast peast mulle kallale lennata ja seejärel andeks paluda? Ma ausõna enam ei mõista sind, Jon."

Wait, what? See oligi tema süü? Ei no jaa, ta poleks pidanud kallale tormama oma vennale, aga Rémy tegi talle ka väga sita märkuse mis oli samamoodi ebaviisakas, aga näis, et selle oli Jon ära teeninud siiski. Kutt tundis, kuidas temas jälle viha kasvab. Kuidas sai Rémy nii rumal olla? Nii kinni selles, et temale kallale mindi? Kuradi ego! Jon Rahustas end. Jälle krutib end mingi mõttetu asja pärast üles. "Nägin ma väga välja nagu oleks sel hetkel midagi mõelnud?" küsis Jon oma vennale järgi astudes. Ta oli täiesti blank kui oma toolilt püsti kargas ja vennale virutas. Ta sai niivõrd haiget sellest, et Rémy julges välja öelda, et Joni armuelu persses on. Ja üleüldse, kes ütleb kellelegi, kes vaevleb südamevalus, sedasi? "Midaiganes siis. Sa ei pea mulle andeks andma. Me pole ju isegi vennad," nähvas Jon siis. Kuradi valus oli. Nüüd lõikas see ka talle sisse, et ta päris perekond ja päris vend surnud olid. Tahaks lihtsalt kuskile jooma minna. Jon astus Remist mööda ja kõndis dire kabineti poole. Suht kama kui astronoomiaklubi talt nüüd ära võetakse ja ta omadega täiesti metsas on. Teine dire juures käimine juba selle mõne nädala jooksul. Esimene kord süüdistati teda joomises. Nüüd läks oma vennale kallale. Väga normaalne Jon, väga n o r m a a l n e.

Ah, et kui kohe andeks ei saa, siis on kohe jälle pahane ja nähvab edasi? No sorry! Rémy võpatas kergelt, kui kuulis Joni viimaseid sõnu, jäädes korra tuhmilt enda ette vaatama. Me pole ju isegi vennad? Nad olid üle kümne aasta elanud ühe katuse all, teinud põhimõtteliselt kõike koos, usaldanud üksteist kõiges, jälginud üksteise seljatagust.. Nojah siis. Pole vennad. Kui see ei ole Joni jaoks vendlus, siis.. well.. fuck you too! "Tore teada, et sa nii arvad," pomises ta, häälest tulemata välja sarkastiline noot, mis oleks pidanud seal olema. Endine pahameel oli kadunud, kuid ta ei olnud kindel, kas praegune tunne veel parem oli. Kuidagi.. tühi. Ta ei oleks ise ka uskunud, et mingisugustelgi sõnadel võib ta üle niiviisi võimu olla. Kes teab, äkki leiti nõrk koht või midagi?

Nii arvab? Rémy käitus nii, nagu nende vendlus sittagi ei loeks. Oli siin nagu mõni solvunud eit. Big deal, et Jon talle kallale tormas. Tõsiselt. Jon oleks Rémy'le sama teo mõtlemata andestanud, sest ta teadis Rémy't ja oleks aru saanud, et tema sõnad kutile haiget tegid ja et Rem ei teeks kunagi midagi sellist. Ta annaks endale aru, et kutt oleks emotsioonide ajel tegutsenud ja loomulikult poleks ta teda selle pärast grillima hakanud. Rem tundis mingit mõnu sellest, et Jonil fukken valus oli koguaeg? Isegi muret ei tundud oma venna pärast. Parastas ainult, et Jon haiget sai ja aeles siis oma briti verd eidega edasi. Prsh! Jon ei teinud rohkem Rémy'st väljagi vaid koputas direktrissi uksele ning avas selle. "Meid saadeti siia, sest ma läksin Rémy'le kallale ja see kõik on minu süü, Rémy võib põhimõtteliselt tundi tagasi saata," vuristas Jon ette ning vajus toolile dire laua vastas istuma. Mis iganes karistus teda siis ka ei oodanud. Ta vend.... kasuvend oli puhaspoiss ju. Ja Jon tahtis, et see asi kiiresti läbi saaks, et siis jooma minna ja end vigaseks kukkuda. Ehk füüsiline valu ületab psüühilise.

Chantal tõstis pilgu enda paberilt, mida ta täitnud oli ning ta käitumises võis vaid väga lähedal vaatamisel näha üllatust. "Ah nii. Istuge palun, monsieur Chevalier" andis ta märku ka Rémyle istumiseks. "Ning seletage, palun." jätkas ta pisut rangemal toonil, mis vastuvaidlemist ei sallinud ja jäi õpilasesinduse presidendile ootavalt otsa vaatama, samas silmanurgast ka Joni silmas pidades. Ilmselgelt näitas see viis juba, kuidas Jon Chevalier sisse oli sadanud seda, et noormees oli esiteks millegi tõttu väga häiritud ning teiseks oli ta teinud väga ilmselge katse Rémy Chevalier'i pahandustest välja hoida.

Ot: Rémy küll ei jõudnud Joniga samal ajal sinna, aga nom.. jamh.

Kaua Rémy seal küll ei seisnud, kuigi jalad ei tahtnud kuidagi liikuma saada, et Jonile järgi minna, kuid kuidagi kangutas ta need siiski maast lahti, minnes direktrissi kabineti poole. Ta jõudis sinna põhimõtteliselt siis, kui Jon enda lause lõpetas, vaadates hetkeks teda ning seejärel dirktrissi, kui too siis talle märkuse istumiseks tegi. Ta võttiski istet, ise näost täiesti tuim tükk. "Jon ei rünnanud mind päris põhjuseta, madam. Ma ei käitunud päris reeglite kohaselt ning Jon tegi mulle selle kohase märkuse, millele mina kibedalt vastasin. Tänu sellele.. läkski asi veidi käest ära," lisas ta, hoides pilku naisel.

"Põhimõte jääb samaks," mina ründasin Rémy'd ja võtan selle eest täieliku vastutuse," jäi Jon endale kindlaks. Aah, et nüüd siis Rem leiab, et tegi ka ikka midagi valesti? Sittagi. Esineb siin dire ees. Jon oli endiselt pettunud. Ei, ta polnud tegelikult isegi pettunud. Tal oli nii kohutavalt valus. Kogu maailm vajus talle justkui kaela ja ta ei osanud sellega mitte kuidagi toime tulla. Ainus lahendus näis olevat üksi kuskile nurka maha istuda ja end täis juua.

Well guess what brotha - you're not the only one! Rémy ohkas ning viis lõpuks ka pilgu enda kasuvennale, näol mittemidagiütlev ilme. Perfect mask! "Jon, sa ei pea lihtsalt niisama kogu süüd enda peale võtma. Sa tead vägagi hästi, et mina olin sama palju süüdi, kui sina," lausus ta, viies seejärel silmad tagasi dirketrissile. Ta ei lase elusees Jonil kõike enda peale võtta, olgugi, et nad just äsja kaklesid, tülitsesid ja et nad.. ei ole vennad. Rémy köhatas korra, sättides end seejärel pisut toolil.

Madame Chantal sättis enda paberihunniku natuke koomale. Tal oli tunne, et siin võib üsna pikalt minna. Seejärel pani ta käed laual kokku ja vaatas poistele tõsise näoga otsa. "Nii, et põhimõtteliselt saan ma praegu probleemist nii aru: monsieur Rémy Chevalier, te rikkusite koolireegleid ning kui monsieur Jon Chevalier teile märkuse tegi, tegi ta selle peale ah... kibeda märkuse ja te hüppasite monsieur Rémyle kallale, Jon?" Ta range pilk maandus Jonil "Ma eeldan, et te teate, et vägivald on siin koolis keelatud ning selle eest saab rängalt karistada?" naine pöördus Rémy poole "Ja ma eeldan, et teie, Rémy teate, et teie, kui õpilasesinduse presidendi ülesandeks ei ole mitte reegleid rikkuda vaid teistele eeskuju näidata?"

Jon viis enda pilgu Rémy'le. "Mida iganes sa ka ei arva, pean ma endiselt sind oma vennaks," lausus Jon vaiksemalt. Mis tähendas, et oojaa, ta kavatses kogu süü enda peale krahmata, et Rem ei peaks oma presku kohast loobuma. Jon vaikis kui direktriss rääkima hakkas. Naise küsimuse peale noogutas ta vaikselt. Jon oli rusikatega oma vennale kallale tormanud. Võlukunstikoolis. Loomulikult peab ta karistada saama. Ja loomulikult saab ta karistada. Aga see asi võiks kiirelt ühele poole saada, sest ta tõesti tahtis end juba maani täis kaanida.

Joni märkus muutis Rémy täitsa elavamaks, kui ta siis oma pilgu vennale viis ning kerge naeratus ta huulile ilmus. See aga kadus üsna kiirelt, sest direktriss hakkas rääkima ning ta koondas oma tähelepanu talle, minnes tagasi oma karistatava rolli. "Jah, ma tean," vastas ta eeskujulikult, näol vähimatki märku sellest, nagu oleks ta hetkel ülbe või liialt enesekindel või muud säärast, "ja ma vabandan väga ja luban, et seda ei juhtu enam." No mis sa teed, kui oled lihtsalt veel teismeline! Tunded löövad ikka ju üle pea.

Chantal noogutas Rémy vastuse peale. Seda oligi ta oodanud "Esialgu ma sult presidendistaatust ära ei võta. Ma ei kirjuta ka teie vanematele. Mul pole vähimaidki pettekujutisi, et see teid kuidagi distsiplineeriks. Selle asemel võtan ära mõlemilt linnaloa määramata ajaks ja Jon jääb igal reede õhtul peale tunde peeglisaali peegleid puhastama. Võlukunstita. Ja igasugune klubitegevus on tal määramata ajaks piiratud. Ja Rémy, arvesta, et sa oled järgmise kuu katseajal. Kui peaks veel mingeid pahandusi tulema, siis ei kõhkle ma sult märki ära võtmast." lõpetas ta hoiataval toonil ning lisas siis "Ja Belléviesse pole mõtet hiilida üritada. Koolimaja ümbritsevad arvukad loitsud, mis lühidalt ja lihtsalt öeldes linnaloa tühistamisel võivad teie suhtes ootamatult käituda. Nii, et ei soovita teil riskida." ütles ta rahulikult. Hetkeks tundus talle, et ehk oli ta isegi liiga karm Chevalieridega. Aga tegu oli ikkagi f ü ü s i l i s e vägivallaga ja pealegi oli see britt koolimaja peal lahti.

Jon noogutas vaikselt, seedides karistust. Linna minna ei või. Klubitegevus on piiratud. Ja ta peab iga reede peeglisaali peegleid pesema. Mis on ropult suured. No fakk. Miks ei võinud ta sellele mõelda enne Rémy löömist? Jeah, sest mehed teadupärast väga ei mõtle. See ühtlasi tähendas, et ta pidi otsima muu võimaluse enda täis kaanimiseks. Enne oli ta plaaninud linna minna ja sealt viskit hankida ning siis veskisse kolida. See plaan jääb ilmselgelt ära. "Kas me võime minna?" küsis Jon vaikselt. Peaaegu alandlikult.

Kuna Jean-Paul oli lõpuks klassist minema saanud, sai ta lõpuks võtta suuna ka direktrissi kabineti poole, mida ta ka tegi. Ta kõndis kiirel sammul ja oli üsna pea seal, koputas korra ning avas ukse, nähes naist Chevalieridega rääkimas. Või siis rääkimist juba lõpetamas. Huvitav, mida poisid suust välja ajanud olid? "Kas kohtuotsus on juba tehtud?" küsis mees omase kergelt naljatleva tooniga, kord pilk Chantalile, seejärel kahele poisile ning lõpuks tagasi naisele liikumas.

Päris raske oli kergendusohet ära hoida, kui Rémy direktrissi esimesi sõnu kuulis, kuid õnneks sai ta siiski sellega kenasti hakkama ja püsis vagusi, ainult noogutades korra arusaadavalt, kui enda karistusi kuulis. Nojah. Linna ei võinud minna. Ta niikuinii ei käinud seal muud tegemas, kui joomas - põhimõtteliselt -, nii et selle elab vast siiski üle.. Ja katseaeg kõlas pisut.. ee.. hirmuäratavalt. Aga ta oli omale juba ammu selgeks teinud, et õpilasesinduse presidendina on tal koguaeg pisut suurem pressure peal, nii et ka see peaks üleelatav olema. Kokkuvõtlikult võib vist öelda, et.. läks hästi. Niigi hästi. Ka tema tahtis teada, kas ta võib nüüd lahkuda, kuid kuna Jon temast küsimisega ette jõudis, jäi ta lihtsalt vastust ootama. Järgmisel hetkel tuli sisse ka loomingulise väljenduse õpetaja, kellele ta ainult korra pilgu viis. Jäid pisut hiljaks, mate!

Chantal noogutas ja viis pilgu siis professeur Fournieurile "Jah, ma arvan, et võite nüüd tundi tagasi minna juhul kui professoril midagi lisada ei ole." jäi ta ootavalt mehele otsa vaatama. Tema hääles ja olekus ei olnud küll midagi lõbusat. Pideva pinge all olemine ja igasugused erinevad väikesed pahandused olid väsitavad. Rääkimata monsieur Little'ist, kellel kuidagi pidevalt õnnestus igal pool pingeid tekitada ja ta oli väsinud. So ei, mitte mingit lõbusust.

Jon tõstis pilgu ja vaatas samuti professori poole. Tehkem nüüd nii, et ta võiks uttu tõmmata, sest ta tõesti ei tahtnud tundis tagasi minna. Ja ta tõesti ei tahtnud enam kaua seda head mängu mängida. Ta tahtis minna oma tuppa ja seal omaette masetseda. Mitte siin kannatamatult oodata. Mis ajast ta nii sassi oli kamminud, et enam tundides olla ei suutnud ja iga sõna nii valusalt lõikas? Okei, mitte iga sõna. Aga mingid teatud teemad olid järjest päevakorda kerkinud, mida Jon siiani vältida oli püüdnud. Miks ometi?

Enne vastamist vaatas Jean-Paul hetkeks kahte poissi kordamööda, arutledes endamisi, kas nad olid vahepeal jõudnud kokku leppida mingis loos, mida esitada. Ta ju võinuks kõik üle korrata, et olla niiviisi kindel kogu loo ärarääkimises - kuigi tema teadis ainult nii paljut, kui ta nägi -, kuid oli näha, kuidas need kaks kibelesid juba sealt lahkuma ja ega direktriss isegi ei rõõmustanud väga järjekordsete pahanduste tegelemise üle. Seetõttu manas ta näole kerge naeratuse. "Ei, mul ei ole midagi lisada," lausus ta, "nii et poisid - tagasi tundi!"

Yes sir! Kui nii direktriss kui ka professor andis neile loa sealt lahkuda, oli Rémy põhimõtteliselt koheselt püsti, viies naisele veel korra pilgu, millest võis.. hmm.. tänulikkust? välja lugeda. Seejärel liikus ta ukse poole, sõnades veel enne "head aega" ja lahkus ruumist, jäädes hetkeks koridoris seisma. Õpetaja oli neile öelnud, et nad tundi läheks.. ja ta asjad olid ka seal.. Aah. Kas ta tõepoolest peab sinna minema?

"Head aega," pomises ka Jon, tõusis ning väljus klassist, märgates siis, et ta vend seisab koridoris. Jon seisatas ta kõrvale ja ohkas. "Kuule, unusta ära, et ma ütlesin, et me vennad pole eks. Ma olen mingi närvihaige viimasel ajal ja see pole vabandus, aga äkki loeb midagigi," seletas Jon, seejärel ohkas kutt raskelt ja viis pilgu koridori peale. Ta kavatses õpetajalt tunnist ära küsida. No way in hell ta sinna tagasi läheb. Tal oli praegu tema masehoog. Mis näis aina enam lahtuvat ja tundus, et ta lihtsalt korrutas endale, et tal masehoog on, aga asi oli juba põhimõttes. Samas pidi ta arvestama variandiga, et õps siiski käsib tal tundi minna. Deem!

Chantal noogutas mõlemale poisile hüvastijätuks ja pööras siis (taaskord) tähelepanu professorile. "Kas mingeid kaebusi-probleeme on veel?" küsis ta siis veidi väsinud toonil. Aga tore oli olnud näha, et noorhärra Remy siiski tänulik oli olnud. Heameelega oleks ta Chevalier'ide karistust veidi vähendanud. Ta oli mingil määral mõlema poisiga tuttav. Üks oli õpilasesinduse president ja teine tema tütre parim sõber. Oli vältimatu, et neil tsipake rohkem kontakti oli kui mõne teise õpilasega. "Ega Little teie tunnis pahandusi veel tekitanud ei ole?" küsis naine siis igaks juhuks üle. Mine teda tea, ausalt.

Märgates, et Jon ta kõrvale tuli, viis Rémy pilgu talle, kuulates tolle seletuse ära. Ta ohkas korra ning noogutas seejärel arusaadavalt. "Pole hullu. Saan aru. Ja sorry, et ma ise ka selline.. nõme olin," lausus ta, pilgu korra maha ning seejärel tagasi vennale viies. Ta ei tahtnud tülitseda, kui ta teadis, et ta ei suuda tema peale niikuinii kaua pahane olla. Ja üldse ei suutnud ta põhimõtteliselt mitte kellegi peale kuigi kaua vimma pidada. Rääkimata siis veel Jonist. "Mida sa edasi teha kavatsed?" küsis ta, kui seejärel korra pilgu direktrissi kabineti ukse poole viis. Õpetaja tleb sealt raudselt kohe.

Jon naeratas kergelt ja patsutas Rémy selga. Vennad siiski. Olgu tõde milline tahes. Pealegi, onupojad ongi põhimõtteliselt vennad ju. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Ma tahtsin veskisse minna, aga nüüd jääb see ilmselt ära. Tundi küll minna ei viitsiks," mainis kutt. Ta mõtles veidi. "Samas oleks päris loll mitte tundi minna ja eide kombel kuskile nurka kössitama minna," arvas Jon. Ta peab end kokku võtma. Suva see Andre seal noh. He's a man, and a man is no man at all when he's scared of another man. Või midagi.