lihtsalt läbu (kes kohal ei ole, on KONNAJALG!)

Korralikud Beauxbatonsi õpilased, kes pidasid kõrgelt kinni moraalist ja eetikast, olid kokku saanud vanas vesiveskis, et võtta üks tassi teed ja lasta konnajalgadel hea maitsta.. Or not. Pigem oli tegemist ühe korraliku läbuga, kus ei puudunud m i t t e k e e g i! Leidus neid, kes olid veel pisut kained ehk tagasihoidlikud ning ka neid, kes juba leidsid end veskist väljas olevas põõsas ükskõik, mis tegemas. Kes oksendasid seal, kes tegid midagi muud.. Jah. Pidu oli igatahes täies hoos.

Rémy, kes ei olnud enam sugugi kaine, istus seina ääres põrandal koos mingi suvalise kutiga, koos tõeliselt naermas millegi üle. Asi, mis neid naerma ajas, oli viski, mis tema käes oli ja mille sees olev vedelik aeg-ajalt tühjenes ja lause, mis naermise siiski tekitas, oli see, et nad joovad veskis viskit. Täiesti lamp, aga who cares? Mingihetk sai tal vägijook aga otsa, nii et ta koperdas oma naeru-/seltskonnakaaslase juures minema, et leida omale midagi uut.

Õige tola ei vaja alkoholi, et end hästi tunda ja nalja teha. Just selle mõttega oli Andre end veskisse vedanud, kui läbust kuulis. Olgu, ta oli natuke joonud - aga ainult natuke. Tema "ei laaberdamisele" kampaania, mida järgis ainult tema ise, kestis endiselt. Kui irooniline - alles oli lakku täis Jon talle siinsamas veskis käsi püksi ajada püüdnud - ja nüüd oli ta ise siin, õige pisut promilli hinge taga ning tema nii tüüpiline lõbus ilme näol. Parasjagu lobises noormees ühe kuuenda klassi tüdrukuga ja oli just naljaga maha saanud, sest neiu purskas naerma. Ebakained naised naeravad nagu hobused. Aga see oli kuradi naljakas ning ka Rogier ei suutnud naeru pidada.

The Biggest Frog Leg was in da house, ning varustas häbitult alaealisi alkoga. Kutil endal oli mõnus promill sees. Jutt jooksis, silm säras ja jalg tuikus. Aa elu oli ilus! Selleks kenaks peoks oli Jon selga pannid valge ilma ühegi logo või kirjata t-särgi, selle peale kitsa triibuga kerge vabaaja pintsaku, millel vaid üks nööp kinni oli. Ning jalas olid kutil mustad tennised ja helesinised kulutatud ning lõhkised teksad. Kirsiks sellel ülimalt maitsval tordil olid tumedad päikseprillid, mis silmi varjasid ja kaabu, mis matchis pintsaku tooniga. Ta oli viskit juba rohkem kui küll joonud ja jõi veel. Seekord ei peatanud teda keegi mis. Silmanurgast märkas ta kuidas vennaraas mööda veskit ringi kakerdab ja rahva seast läbi trügib, nagu otsiks midagi. "Vennas!" hõikas Jon lõbusalt, ning põimis käed ümber Rémy. "Mis ära kaotasid?" küsis Zach valjult naerdes.

See hõige "vennas" Rémy kõrvu ilmselgelt ei jõudnud, sest tema mõtetes oli ainult üks ja ainus - alkohol. Kui aga ta kellegi käsi enda ümber tundis, jäi ta hetkeks silma ning vaatas kerge kulmukortsutusega otrsa enda vennale, kes tema kõrval naeris. "Viski," sõnas ta tähtsalt ning hakkas seejärel itsitama. Viski veskis. Seejärel ta aga tõsines taas ning vmuutis oma ilme uudishimulikuks. "Kuule, sul on raudselt kusagil taskus," jätkas ta ning uuris seejärel kutti eest ja tagant. Fakk, ei olnudki. "Või siis ka mitte," pomises ta.

Isegi Olivier oli end veskisse kohale vedanud ja koguni mõne lonksukese viskit alla kummutanud. Üldiselt talle väga end täis juua ei meeldinud, aga nomh.. Persse kah, vahel ju võib. Mitte, et paar lonksu ta täis joodaks. Kutt seisis hetkel niisama kusagil seina ääres, silmitsedes laaberdavat rahvast, millest enamus ikka vääga täis olid. Seljas olid tal hall v-kaelusega särk ja pruun jakk ning jalas tumetumehallid teksad ning mustad ketsid. Piisavalt mugav ja casual, aga samas ka piisavalt stiilne, et sekka sobituda. Sest nagu näha, oli läbu tarbeks vaja end ka üles lüüa.

Jon kergitas vaba käega kaabut. "Püksi peidan viskit sinu eest, vennas," naeris ta, ning tõmbas siis nooruki trepi juurde, mille alla suurem osa alksist varutud oli. "Vat siia on kuld peidetud," muigas Jon, ning haaras endalegi uue pudeli tuliviskit. Mitte, et tal seda enam vaja oleks, niigi oli sigalakku täis, aga ega küll küllale liiga tee mis. "Davai, teeme võidu, kes esimesena kellegi tantsuplatsile saab," pakkus Jon ning tegi vennale kavalalt silma, rüübates lonksu viskist. Seejärel kadus ta rahva sekka, et keegi tantsitatav otsida. Aah! Andre... aga too tegeles kellegi äramoosimisega. Deem. Jon vaatas veel rahva seas ringi, ning märkas Olivieri. Ning nagu tellitult konutas too üksi seina ääres. Jon astus julgelt ligi. "Yo, see sein seisab ilma sinu abuta ka püsti," märkis Jon ning rüüpas lonksu viskist. Tantsuidee läks meelest. Oh seda purjus inimest ning tema mälu ja mõistust.

Olivier silmas lähenevat Jon'i ja naeratas juba, ilme siis vähe tõsisemaks tõmbumas. Kutt oli ikka väga täis juba. Samas polnud see tema mure - Andre oli raudselt kusagil lähedal. Siiski sirutas ta esimese asjana käe viskipudeli poole, haarates seda endale. "Aga mina ilma seina abita äkki ei püsi," märkis ta kerge naeratusega, kummutades pudelist mitu lonksu alla. Tuliviski oli enda nime ära teeninud - pagana kuum hakkas.

Äkki hakkas kuum, sest Jon oli seal? Nooruk toetas oma käe vastu seina, Olli kõrvale, ning libistas pudeli enda sõrmede vahele tagasi, et sellest mitu sõõmu võtta. Seejärel pakkus ta seda julgelt Ollile tagasi. "Sina oled kõige kainem poiss siin, ära seleta nüüd," muigas Jon ja libistas sõrmedega mööda Olivieri särgiesist alla poole, pilk kuti silmades.

Ka täitsa võimalik samas jah. Olivier kortsutas taas kulme, kui pudel ta käest kadus, aga noh.. vähemalt andis Jon selle tagasi. Ja mis tal nüüd enam üle jäigi, kui seda veel rohkem alla kulistada. Algus oli nagunii juba tehtud. "Kust tead?" küsis Oll kerge muigega. Okei, ega keegi ei ütleks küll, et ta täis on, aga äkki oskas ta seda väga hästi varjata lihtsalt. Olivieri pilk vilksatas korraks Jon'i käele ja siis otsivalt üle kuti õla. Andret ei paistnud, samas oli mingi rahvas igalpool ja kurat teab, milline neist seljaga tema poole olevatest tüüpidest just nimelt Andre olla võis. Viimaks peatus Olivieri pilk siiski Jon'i silmadel ja noh.. Sinna kogu ta vastupanuvõime ka kadus.

Vilksamisi märkas Andre Joni, kes... oeh, viskipudeliga ringi kõndis. Miks? Miks? MIKS? God dammit, see oli nõme ju, end segi juua, et promilli all lõpuks midagi nautida. Sai ilma ka - ta ise oli ju suurepärane näide oma LOLfestiga. Vabandanud, pöördus noormees oma vestluskaaslasest ära, kes uutele jahimaadele läks - ilmselt juua otsima -, et pisut ringi liikuda. Siin ja seal poetas ta kellelegi mingi nokkiva märkuse, mis kas kulmukortsutuse või naerupahvaku esile kutsus - spreading the laughs like a sir! Aga talle meeldiks kohutavalt, kui Zach rohkem ei jooks, sest ta ei oska purjus inimestega toime tulla, nii et tänase õhtu ristiretkeks oli Joni pudelist vabastamine. Déjà vu much. Möödaminnes suruti talle mingi tops kätte ja lõhnast tundis Rogier ära veini. Meh, vein on ok.

"Ma olen selgeltnägija," muigas Jon. Ta vaatas endiselt Olli silmadesse. "Pealegi norutasid sa siin üksi, ilma alksita. Ilmselgelt oled kaine," mainis Jon. Ta vedas sõrmega taas mööda Olli särgiesist üles ja libistas käed kuti õlale, et siis mööda ta kätt peopesani liikuda ja pudelist haarata ning see enda kätte tõmmata.

"Ma kahtlen, et sa praegu väga selgelt näed," turtsatas Olivier. "Aga äkki ma just lõpetasin ühe pudeliga?" ajas ta siiski oma jonni. Kutt hingas sügavalt sisse ja välja, püüdes end maha rahustada, kui Jon teda näperdama hakkas. C'mon dude noh.. Ära kiusa. Pudelist hoidis ta seekord tugevamini kinni. "Sul pole küll rohkem vaja," arvas Olivier. Ta ei tahtnud partypooper olla, aga no.. Jon oli ikka väga täis.

"Aah, ära hakka nüüd," kortsutas Jon kulme, ning rapsas pudeli enda kätte. Temale juba joomise keeldu ei panda. "Ole semu nüüd," naeris Zach kergelt. "Niigi jagan sinuga oma leidu," arvas Jon, ning rüüpas mitu suurt sõõmu pudelist. Ta liibus Ollile lähemale, ning sosistas talle kõrva. "Pärast saab ujuma minna," tema huuled puudutasid peaaegu Olli kõrva. Siis kaotas ta tasakaalu, ning vajus Olivierile peale.

Olivier tahtis küll juba pahandama hakata, aga no.. Mis sa lapse lõbu ikka rikud. "Mitte et neid pudeleid siin veel poleks, eksole," muigas Oll. Ta oli näinud küll seda julma hunnikut, kust kõik kurguniisutajat juurde käisid toomas. Isegi sai sealt enda esimesed sõõmud. Ja siis tuli Jon jälle lähemale ja Olivieri mõttelõng katkes täielikult. Ta juba kujutas ette, mis seal ujumas toimuma hakkab. Kuigi.. vesi külm polnud juba? Mitte, et see Jon'i kõigutaks. Ja siis kaotas kutt tasakaalu ja Olivieri käed liikusid koheselt kuti ümber, et ta täitsa pikali ei lendaks. "Sulle kuluks värske õhk ära," arvas Oll.

Heureka! Või... Bazinga! Andre leidis selle, keda otsis, üsna kähku - ee... What do you think you're doing, Jon? Vahele segama ta ei hakanud - tema moodi oleks sellele, kes tema poole rohkem tagumikuga on, jalaga anda, aga sellest saadakse alati valesti aru... wonder why. Sestap ristas ta käed nii hästi, kui see topsi hoides võimalik oli, ning köhatas üsna valjult, tõmmates endale nii mõnegi ümbruses asuva inimese tähelepanu. "Jon... Mida sa teed?" küsis noormees, silmad vidukil.

Jon naeris, kui Ollile peale vajus ja kutt oma käed tema ümber libistas. Mõnus oli end vastu kelelgi sooja keha nühkida. Ja siis kuulis ta kellegi tuttavat häält. Jon tõukas end Ollist eemale, kasutades selleks seina abi. "Andre," naeratas Jon, ning astus nooruki juurde, jättes oma viskipudeli Olivieri kätte. Kuidas see veel sinna jäi? Aaah, las olla. Ta tuikus kergelt, ning põimis käed ümber Andre. Khmm, tuletagem meelde, et Jonil olid endiselt tumedad päikseprillid ees. God knows why. oh, selleks, et oma silmi varjata. Sest silmadest saab alati aru, kui täis inimene on. Jon vajutas musi Andre kaelale. "Kus sa olid?" küsis ta, mõistmata, et Andre millelegi veidrale peale oleks sattunud.

Mitte et tal oleks vaja oma silmi varjata, kui tasakaaluga häireid oli. Andre võis ju idioot olla, aga kurat, nii idioot ta polnud ja oli olnud tunnistajaks üpris täis Joni käitumisele, nii et. Noormehel oli üsna mõru ilme peas. "Kükitasin nurgas ja teesklesin, et olen tühi pudel," vastas ta, jätkates uue lausega, nagu poleks eelmine lõppenudki: "Mida sa teed? Ütle, et Olivieril oli õlal tarantel, ja ehk ma usun sind." T e m a l polnud musti prille ees, nii et ta nägi täitsa selgelt.

Fuck. Ja siis pidi muidugi Andre sinna tulema. Aga no eks Olivier peab sellega leppima, et nomh.. Hands off. "Ta komistas," sõnas kutt Jon'i ümbert lahti lastes. Ja nüüd pidi ta vahtima, kuidas need kaks seal nunnutsesid. Fuckyeah. Selle peale kulistas Olivier pudelist ikka üsna korraliku hulga kurgust alla, krimpsutades siis nägu. "Näeme," sõnas ta vaid, sammudes kuskile eemale. Arvatavasti läheb ise õue. Oma pudeliga.

"Tsau, Oll. Ma mõtlesin seda tõsiselt muide," lisas ta, kutti pilguga saates, ning silmitses siis jälle Andret. "Oo, mis sa jood?" uuris Jon, ning võttis Andre käest topsi, et sealt suur, liiga suur, sõõm rüübata. "Oll seisis seinaääres nooh, ja ma läksin ta juurde ja kukkusin otsa talle," pööritas Jon silmi, aga õnneks või kahjuks ei näinud Andre seda. "Kuule nüüd. Ära mossa," muigas Jon, ning surus musi Andre huultele.

Andre saatis lahkuvat Olivieri pilguga ning pööras silmad taas Jonile - kes tal topsi käest napsas. Ou! Firstly - it's h i s wine! And secondly... "Sa oled jälle täis," nentis noormees fakti, mis oli rohkem kui ilmselge. Paratamatult meenus talle viimane 'jooming' veskis, mil Jon oli talle lausa kallale tulla ähvardanud, sest ta kaotas selle pudeli ära, mis ikka veel tema madratsi all oli. Näed, mis kõik meelde tuleb. Mossab küll - talle ei meeldinud purjus Jon. Kaine Jon oli palju meeldivam.

"Öö-ööö-ööö." mõnitas Jon. "Olen ja täis. Joon end veel rohkem täis. Mis sul sellest on nüüd?" küsis ta. Mnjaa, purjus Jon oli tunduvalt õelam, kui kaine Jon. "Ole ilusti nüüd ja lase mul olla," pomises Zach, ning jõigi Andre topsi tühjaks. Üsna lahja, for his taste, aga ta võiks ikka seda veel ja veel juua. "Tahad tantsida?" küsis Jon, justkui oleks unustanud oma eelmised õelalt kõlavad märkused.

There goes his wine... Okay. "Ma ei saa pealt vaadata, kuidas sa end surmale lähemale jood," vastas Andre, kulm kergelt kortsus. Temaga e i räägitud niimoodi. E r i t i kui see rääkija oli purjus. Lvl of despise: over 9000! "Tantsime, aga sa ei joo rohkem. Okei?" esitas noormees oma ultimaatumi, kui Jonilt küsimus tuli.

Jaa Olivier suunduski õue, jalutades siis juba eemale vee äärde, mille läheduses ta murule istuma potsatas. Viskipudel oli tal endiselt käes ja sealt võttis kutt üsna mitu lonksu, vajudes siis pikali. Uni tuli peale. Mnjah, igaühele mõjub alko erinevalt nähtavasti. Kutt tõmbas tagi hõlmad tihemini kinni ja upitas end pooleldi istuli, et veel mõne lonksuga hakkama saada. Päris hea oli see viski tegelt.

"Oh my god, sa oled nagu mingi vinguv eit," nähvas Jon. "Joon palju tahan ja kuidas tahan. Otse kuradi veinitünnist joon veel ja veel ja veel. joongi surnuks end. Mis see sinu asi on," nähvas ta. Gaad, tuleb õpetama teda. Jon lasi Andre ümbert lahti ja surus ta tühja topsi talle pihku. "Sa püüa ise kaine olla," sõnas ta ning kergitas oma kaabut, et siis kuskile rahva sekka kaduda ja endale uut napsi otsida. Oii kuidas ta vihkas seda, kui tema joomisharjumuste kallal tuldi vinguma samal ajal, kui ta jõi. Seda enam trotsi täis ta läks.