Make it hurt so bad

Läbust polnud isegi päeva möödas - kohe, kui Andre peale seda õnnetut veskimöllu silmaluugid lahti sai, oli ta pesuruumis end külma vee all külmutanud, lootusega kõik mälestused maha pesta (tulemusteta), siis riidesse pannud (punase-mustaruuduline vabaajasärk, must maika, mustad teksad ja tema tavapärased ketsid, hipsteriprillid ette ja juuksed nii sassis, nagu oleks seal neli lindu pidu pannud) ja raamatukokku läinud. Võimalus oleks ka tantsida - teadupärast suutis füüsiline koormus tal igasuguse mõtlemisvõime halvata ja nii aidata vähemalt mingiks ajaks kõik mured seljataha jätta -, kuid hetkel polnud tal tuju ei hiphopiks ega mingiks indiaanlaste kuradi vihmatantsuks, niisiis olid raamatud see last option in the list. Ja raamatutesse noormees end mattiski, olles end mõnusalt sisse sättinud ühe akna alla pehmesse tugitooli, kõrval kolm raamatut ning käes üks, mida ta süvenenult luges, liigutades end vaid selleks, et lehte keerata või mööda ninaselga allalibisevaid prille üles lükata.

OT: Nadine

Hea stseen oli - ta oli üles korjanud ühe pooleldi biograafilise romaani ühe võluri elust, mis oli osavalt seiklusjutuks ümber kirjutatud -, aga see katkes, kui keegi tema tugitoolile otsa tormas, lükates sellega ka lugemist ootavad raamatud maha. Pisut häiritult tõstis noormees pilgu ning vidutas vaevumärgatavalt silmi, nähes, et see graatsiline ninasarvik oli Nadine. Jess. Just see, keda ta näha igatses. The Babbling Bitch. Just nii kirjeldaks ta Nadine'i-taolist tegelast, kui ta ise oleks kirjanik. Ei olnud - kuigi see hüüdnimi oli sitaks originaalne. Ei, Andre, sa ei ole eit, kes peab igal mõeldaval moel välja näitama, kui keegi sulle ei meeldi. Ei, sa ei ütle talle sitasti, sest sul endal on sitt olla ja kõik eile toimunud tuleb u u e s t i ja värskena meelde. Selleks tundus kuluvat terve igavik, kui noormees oma hääle, mis nii kibeda tooni omandanud oli, taas neutraalseks sundida suutis, kuid tegelikult möödus vaid kolm sekundit - kaks selleks, et tunnistada saabunut, ning üks kogu selleks meeletuks sisevõitluseks. Torganud sõrme raamatu vahele, sulges Rogier selle, lükates taas prille ülespoole. "Hei sullegi," vastas ta rahulikul häälel. Nadine ei mäleta ilmselt eilset, nii et pole vaja talle seda praegu nina alla hõõruma hakata.

Just - see oli umbes nagu need kohustuslikud ja tegelikult mitte midagi andvad vestlused, mida inimestele läbi viia meeldis... 'Mis teed? Mida tegid? Mida edasi tegema hakkad? Kuidas läheb? Mida loed?' - assortii küsimusi, mida esitati tihtipeale lihtsalt selleks, et midagi rääkida, ütlemata samas tuhkagi. Retoorilised, eesmärgita küsimused. Ühega neist oli Nadine just maha saanud. Viivuks tõstis Andre raamatu, et esikaas neiu poole pöörata, nii et see pealkirja ja autorit lugeda nägi, ning langetas selle siis taas. Palun ära puuduta mind... jooksis mõte läbi noormehe pea, kui Christelle järsku vajaduse tema juukseid näppida leidis. Jälle meenusid läbul öeldud ja mõeldud sõnad ning hetkeks tundis ta end väga haiglaselt, nagu hakkaks kokku palavikku jääma. 'Mis ajast buzzkillerid üldse klaveritel seksivad?' - kuuest sõnast piisas, et sõda vallandada. Jah, ajaloos on näiteid, kus on piisanud vähemastki, et terveid riike maamunalt pühitaks, aga persse kogu ülejäänud maailm; see stseen siin oli hetkel tähtsam. 'Vea tegin, et sinuga üldse jamama hakkasin! Kuradi hoor!', Jon seda talle näkku karjumas... 'Sorry for liking you..' niidab Nadine talt taaskord jalad alt ja kõõlub nüüd tal peaaegu seljas, nagu poleks midagi juhtunud. Tead, vahepeal oli tõsiselt nõme olla üks vähestest kainetest purjus inimeste seas. Nagu tulnukas. Ja mis kõige hullem? K õ i k oli järgmisel hommikul värskelt meeles. Ta kas ei saanud teeselda või oli see kaelamurdvalt keeruline, püüda teha nägu, nagu poleks eilset olnud. "Sa näed väsinud välja," mainis Rogier möödaminnes, lootes pisut, et ta sellega mingisugust mälestustelaviini ei vallanda. Samas lootis ta sügaval sisimas j u s t seda - saaks kaelast ära ja kõik.

Või kas ta teadis? Oolrait, tal oli kulunud umbes täpselt 2 tundi, et magama jääda. Ja seda kohe kindlasti mitte selle tõttu, et ta oli natuke joonud. Alkohol polnud tal kunagi uinumist seganud - sest esiteks ta ei joonud üldse tihti ja kui jõigi, siis jõi vähe. Polnud kunagi antud põhjust äärmusteni minna ja end pudelitega oma tuppa lukustada, et end jäädavalt segi juua või midagi. Nadine'i sõrmed, mis tema kukalt ja õlga puudutasid, tundusid nahale hõõguva jälje jätvat. "Olin küll, jah," noogutas Andre kergelt pead. Soovis, et poleks olnud. Mis tal oli vaja end sinna üldse vedada, idioot selline. Nüüd on endal sitt olla, ja peale Christelle'i tulekut mitte ainult vaimselt. Veel kord kuulis ta Nadine'i häält lausumas 'Sorry for liking you' ning sellest piisas, et noormees sügavalt sisse hingaks. "Nadine, kuule..." alustas ta, kui oli raamatusse, mille vahel tema sõrm endiselt oli, sisse kiiganud, et leheküljenumber meelde jätta, ning köite seejärel kõrvale pannud. "Sa ütlesid mulle, et ma meeldin sulle, ja ma hindan seda kõrgelt - aga mulle meeldiks, kui me oleksime sõbrad. Mitte midagi enamat," lausus Rogier rahulikul häälel aeglaselt. "Nii oleks meile mõlemale parem. Ära saa minust valesti aru - sa oled imeline inimene, aga ma ei näe sind sellise pilguga, nagu sina mind ilmselt näed." There. Said it.

Polnud vaja pikemat hetke kui poolt kuradi sekundit, et Andre aru saaks, k u i palju sitta tema sõnad korraldada suutsid. N e l i lauset. Ja ta võis lausa k u u l d a, kuidas Nadine kogu selle sapi alla neelab. Ta tahtis ainult head... Kõige vähem oli tema eesmärgiks kellelegi haiget teha, ja oma kuueteistkümne aasta ja 11 kuu pikkuse elu jooksul oli ta inimesi nende miimika põhjal pisut lugema õppinud - mitte kunagi varem polnud ta sellist segadust tekitada suutnud. Nii Nadine'is kui iseendas; ta ei suutnud otsustada, mida nüüd teha. Tal oli heal juhul 15 sekundit, et otsustada, kas jääda siiasamasse istuma ja lasta neiul raamatukogust välja kõndida ja kõik alla neelata ja, worst case scenario, midagi eluohtlikult rumalat teha, või püsti hüpata, Christelle'ile järele joosta ja püüda asja siluda - ehk teha hullemaks, tundes temasugust sõnameistrit, kes paari kommentaariga inimesi end põlastama suutis panna. Mida ta ütlekski? Kuule, ära võta südamesse, ma saan aru, et lõin sulle praegu matšeete rindu kinni ja keerasin seda kümme korda vastupäeva ja 13 päripäeva ja rebisin selle südame välja ja matšeete otsast ära ja virutasin jalaga üle põranda ja panin selle põlema ja... Aga kallis, ma ei tahtnud sulle haiget teha? Võib-olla oleks parem, kui Nadine talle virutaks. Kõrvakiil. Paremsirge. Mida iganes - füüsiline valu oleks mingisugunegi leevendus sellele, mis neidise sõnadega tema peas ja rinnus vallandus ja mille vastu ükski valuvaigisti ei toimi. Ja see salvav toon, see sarkasmist nõretav 'Semu', millega Dubois teda viskas... Vot t e m a e n d a g a tuleks teha seda, mida ta just neiuga tegi. Kurat, ta polnud halb inimene, ta võis ju idioot olla, aga ta polnud halb! Ta ei tahtnud teistele haiget teha... Nüüd oli see hetk, mil ta oma sekundeid raisates endalt küsis, miks ta üldse on, kui ta ainult laastab nagu metsatulekahju põua ajal. Pange tähele - järgmisena peletab ta oma käitumisega eemale ka Joni ja siis võib ta minna ja end kõige täiega põlema panna. Iga sekundi murdosaga, mil noormees end mõtteis tümitas, ihkas ta seda reaalset, füüsilist valu aina rohkem, ning ainult selle soovi ajel hüppas ta tugitoolist püsti, koperdades oma jala taha, kui oli põrandale jõudnud, ja kiirustas Nadine'ile järele, lõigates neiu tee ära ning haarates tema õlgadest. Ähmi täis, et mitte öelda paanikas. "Nadine! Palun!" tegi Rogier natuke liiga kõva häält - aga teda ei kottinud, et nad olid raamatukogus ja siin pidi vaikselt olema. Siin p o l n u d k i kedagi, keda segada, kurat võtaks. "P a l u n löö mind, lihtsalt selleks, et ma tunneksin mingitki osa sellest, mida sina!" Palub või põlvili. Dramaatiline oskas ta olla küll, aga praegu oli ta lihtsalt väljas selle peal, et väga isekalt i s e end paremini tunda.

Praeguse seisuga ei teadnud Andre, kas ta tahab Joni (tagasi) või end maha tappa või mida kuradit ta üldse edasi kavatses teha. Ta polnud Joni isegi n ä i n u d... Peale ärkamist oli ta kogu maailma välja lülitanud ja justkui silmaklappidega hobune pesuruumi kihutanud, et jumala eest keegi temaga rääkima ei hakkaks. Võib-olla Jon oli seal magamistoas, võib-olla otsis võimalust, et rääkida, võib-olla mitte... aga praeguseks, arvestades Nadine'i käitumist ja tema enda enesetunnet ja sita enesetunde oskust absoluutselt kõik maksimaalselt halba valgusse panna, oli ta Joni osas lootuse kaotanud. Nii hull polnud see asi kohe kindlasti, aga, well... psüühika tegi oma töö, tekitades illusiooni, et olenevalt sellest, kas tal õnnestub Nadine'i kuidagigimoodi maha rahustada ja lepitada või mitte, läheb ta järgmisena kas tagasi oma raamatute juurde või sirgelt muusikaruumi ja tapab end sellesama õnnetu klaveri peal, millest kogu see kuradi triller alguse sai. Ta ei olnud selline - ta ei pingutanud oma mõtetega üle ja ei mõelnud, jumala eest, surmale muul ajal kui mõne lähedase surma puhul või siis, kui mõnes raamatus seda käsitleti. Ta dramatiseeris praegu täiega üle. Aga ta oligi selline keevaline inimene... Sügav kirg võrdub sügava masendusega. Kui k a i n e Jon talle Nadine'i ees näkku karjuks, et kõik on läbi ja ta võib end põlema panna, kas Nadine siis annaks talle andeks, et ta julges üldse proovida midagi lepitada? Kui neiu tema peale karjuma hakkas, pigistas noormees hetkeks silmad kinni. Juba teist korda kahe päeva jooksul tarvitab keegi tema kallal oma kohe kindlasti mitte laulvat häält. Isegi sekundiks ei lipsanud Rogierile pähe mõtet, et ta on praegu hullem kui mõni ülepingutav tüdruk - aga ehk oligi nii parem, et ta emotsioonikäsnana kõike endasse ei kogunud, vaid välja ütles. "J a h, minu pärast, aga..." alustas nooruk, kui ta hääl ootamatult murdus. Fuck! "Mul e i o l e pohhui! Siis poleks ma sulle järele jooksnud- Nadine, PALUN!" Peksa nii, et tal inglikoor kõrva laulab, sest muul moel ta seda tunda ei saa, mida neiu tunneb. Ja Andre langes põlvili Christelle'i ette, kui tema jalad lihtsalt järele andsid. "Ma ei tahtnud sulle haiget teha! Kui sina mind vihkama hakkad, siis..." Mida? Mida ta teeb? Kirjutab jälle ühe masendusest nõretava ballaadi, mis kujudki nutma paneb, ja ongi kõik? Aga tal polnud mingitki garantiid, et Joniga teistmoodi läheb kui Nadine'iga praegu, nii et... Worst case scenario - ta jääks täiesti üksi. Niikuinii rääkisid teised õpilased temaga ainult sellepärast, et ta on mingi kuradi klubi president. Muidugi on ta t ü h i k o h t. Eikeegi. Mingi kloun, kelle üle naerdakse korra ja unustatakse. Ei, kõige parem võrdlus, mida tema aju mõne sekundi jooksul luua suutis - ebaõnnestunud skulptori poolt puidust voolitud skulptuur, mis pannakse varjulisse siseõue, et keegi seda ei näeks peale valitud inimeste, ja tema pealagi on lindude väljaheidetele ja vihmale avatud ja lõpuks ta mädaneb üksi. Just.

Seda ta oskas - jätta mulje, nagu oleks tema see, kellele haiget tehti. Drama queen's new appearance! Aga ta ei suudaks meenutada seika, mil ta nii endast väljas oli olnud. Ta polnud - selles asi oligi. Pealegi oli asi pigem selles, et ta tümitas end vaimselt, iseend, mitte Nadine'i. Ega Nadine teda. Lõppude lõpuks on see kõik peas kinni, eks? Jah, ta dramatiseeris üle, jah, ta käitus, nagu peaks käituma üks tüdruk, kes on valusa nätaka saanud. Aga ta oli tema, ta oligi selline - kui tegi midagi, siis pani sinna oma maksimaalsed emotsioonid. Äärmus äärmuse vastu. Oi, kui ta oleks teadnud, mida Nadine lootis - et ta siiski neiu valib -, oleks ta ilmselt ainuüksi selle juba piisavalt sassitaotud mõtlemise tulemusel Nadine'i kasuks otsustanud. Nüüd vaikides lasi noormees end taas jalule tõmmata, aidates omalt poolt õige vähe kaasa, pilk maas kui peksasaanud koeral. Ta tundis end sitasti - füüsiliselt oli see tunne tagasi tõmbama hakanud, kuid vaimselt püsis. Peast soe ja peast haige. Jess. Parim kombinatsioon. Lõpuks tõstis ta silmad, vaadates Nadine'ile otsa. "Ma tegin sulle haiget, ma ei tahtnud, see polnud meelega..." pomises Rogier pigem endale kui neiule. "Nii et ma tahan tunda seda, mida sina tundma pidid... pead..." Sest kui ta kellelegi sitasti ütles, siis see oli kas kogemata, sajaprotsendiliselt meelega või alateadlikult öeldud, ja kogemata ütlemise korral hakkas ta asju naljaga siluma. Sarkasm läks rakendusse nende puhul, keda ta ei kannatanud. Aga Nadine'ile oli ta öelnud, mida ütles, eesmärgiga neiule selgeks teha, et neist muud kui sõpru ei saa, aga nad võiksid sõpradeks ikkagi jääda... ja Christelle'i reaktsioon oli näha. Kui ta oligi inimene, kes hoolis sõpradest sama palju kui armastatust, jättes sõpradele vale mulje... siis... Öelda, et 'see oli juba nende sõprade mure' oleks väär, aga... mida muud öelda? See oli jälle iseka alatooniga, aga ta tahtis, et saaks neiuga ka edaspidi normaalselt suhelda nii, et samasse ruumi sattudes nad üksteisest ebameeldivustundesse uppudes mööda ei peaks vaatama, vaid saaksid suhelda samal tasandil, mil ennegi. Ta ei tahtnud rohkem konflikte. Neid oli siin piisavalt.

Vähemalt suutis kaine mõtlemine hetkekski tema draamaraamasse koputada ja öelda - võta aeg maha, poiss, kõik pole läbi ja sa peaksid maha rahunema. See, et sa end siin niimoodi häbistad, ei tule sulle edaspidi kasuks. Raamatukoguhoidja jälgis neid kullipilgul ja kellegi uudishimulikud silma paistsid raamaturiiuli tagant. Üsna pea teab kogu kool, kuidas van Eyck ja Dubois üksteise peale karjusid ja mingisugust traagilist näitemängu harjutasid. Ehk peaks ta ka näiteringi asutama? Või raamatuklubis näidendite ettekandmist promoma hakkama? Andre kuulas Nadine'i vaikides, silmis siiralt andestustpaluv pilk - kui ta tahtis, oskas ta ka ehtsaid tundeid välja näidata, mitte ainult neid pseudoemotsioone, mida nii mihkel lennutama oli. Tal oli neiust nii kahju - milline mölakas võiks sellisele inimesele nagu Nadine midagi sellist teha? Oh wait... Kas Christelle ikka saab üle? Kas sellisest... äraütlemisest saadakse üldse üle? Tugevamad isiksused küll, aga hetkel neiu end küll väga tugevast küljest ei näidanud, kui aus olla. Oskamata midagi rohkemat öelda, mis jälle mingit kahju ei tekitaks, tegi noormees õige pisikese sammu ettepoole ning võttis Nadine'i enda embusse, püüdes sellesse kaisutusse panna kõik andekspaluvad sõnad, mis maailmas olid, et neidis ikka taipaks - ta pole südametu douchebag, ta tahab Christelle'iga edasi suhelda, ta ei taha, et nad üksteise jaoks kontvõõrasteks muutuvad, ja mingis mõttes püüdis ta ka oma ülepakutud traagikat korvata. Küll ta hiljem mõtleb tagasi ja facepalmib tund aega, sest saab aru, kui nõmedalt ta tegelikult käitus ja kui väga oleks ta võinud säilitada oma c o o l i. Kõik see kokku panna - pole ka ime, miks ta ise nii ärevile läks ja miks Nadine tema peale karjuma hakkas. Kui neiu tahab nutta, siis ta pakub lahkelt oma õlga - after all oli ju tema see värdjas, kes piiga sellisesse seisundisse viis, ja tema ülesanne oli tehtud kahju kuidagigi korvata.

Kergelt puudutas Andre Nadine'i blonde juukseid, püüdes sellest liigutusest midagi pai taolist välja võluda; neiu oli temaga võrreldes üpris väikest kasvu ja see oli täitsa armas, eriti praegu. Näed - hakkabki tujuke lahenema! Kui juba roosad ja vahused mõtted pähe tulevad, siis... jah, tal on veel pääsetee olemas. Ta ei näinud neiu pisaraid, kuid võis nende olemasolust siiski aimdust saada, sest Nadine nuttis tema õla vastas. Suurem asi särk see polnud, mis ta selga visanud oli. Mõne sekundi... minuti... sajandi? möödudes lõdvendas noormees haaret Christelle'i ümber, et pisut eemalduda ja neiule otsa vaadata. Silmaümbrused olid blondil neidisel kergelt punased, aga see oli ka ainus märk, et temake üldse mingit silmavett poetanud oli. Tõstnud käe, lükkas Rogier ühe salgu, mis Dubois' näole vajunud oli, piiga kõrva taha, vaadates talle tõsiselt otsa, justkui küsides - are you surely going to be alright? Talle ei annaks rahu arvamine, et kui ta neiul minna laseb, läheb see ja teeb midagi rumalat, kui ta end nagu vana rahu (just kidding, rahulik polnud ta ikka veel) taas oma kallite raamatute keskele tugitooli istuma sätib nagu boss ja kogu maailma taas eirama hakkab...

Nadine'i kehakeel vähemalt tundus viitavat sellele, et neiu ei taha ei tema särgist lahti lasta ega temast eemalduda, ja see oli täiesti arusaadav, võttes arvesse neidise, em... confessioni? Oli see confession? Niisama suusoojaks see "sa meeldid mulle" ju öeldud polnud. Selle kaela, et nad vahetult enne seda teadaannet seksinud olid, ei saanud ajada - nii 'väike' asi nagu vahekord ei olnud nii suure mõjuga. "Ègalement," vastas Andre kerge naeratuse saatel, mis aeglaselt tema näole tekkis, kui ta Nadine'i näol pisutki teistsugust emotsiooni nägi kui vihkamine ja masendus. Mitte et asi kunagi nii halb oleks olnud, eks. Ta ise pingutas pidevalt üle nagu viimane kalkuni tolkan. Kalkunitest rääkides... ta peaks minema ja aja maha võtma. Nagu, 'poen nurka ja eiran kogu maailma mõne päeva' aja maha võtma. Väiksemate ärritumiste või kurvastuste korral see meetod töötas... "Ma lähen nüüd vist tagasi lugema..." mainis noormees käsi langetades, hallide silmade endiselt andestava varjundiga pilk neiul. Et olla kindel - siit ei tule mingit rumalust à la monsieur van Eyck ja Christelle ei vihka teda. Ta polnud selles sugugi kindel, et neiu teda siiski vihkama ei hakka, mis siis, et temake seda talle just kinnitanud oli.

Seekord ta Nadine'i takistama ei hakanud. See teeks asja mõlema jaoks ainult keerulisemaks - Nadine'i jaoks, sest võis ju arvata, et neiu sellist äraütlemist niisama tuimalt vastu ei võta ja ikkagi oma soovide eest võitlema võib hakata, ja tema enda jaoks, sest ta võib endast veel tolama mulje jätta kui juba suutis. Uh, ta ei tahtnud mõeldagi, mida neiu temast edaspidi arvata võib kogu selle improvisatsiooniteatri peale, mis ta siin korda saatis. Andre tunnistas neidu, kui see justkui kõheldes tema punasemustaruudulise särgi oma sõrmede haardest vabastas ning eemaldus. Kui Christelle raamatukogu ukse poole kõndis, saatis noormees blondi piigat pilguga, tabades temakese oma viivuks, enne kui Dubois suurest ruumist lahkus. No nii... Kuhu ta nüüd jäigi... Kõndides tagasi sinna, kus ta enne nii rahulikult külitanud oli, tunnistas Rogier stseeni tragikoomilisust - ta ei tahtnud siin enam lugeda. Liiga palju mõtteid, halba aurat, mida iganes. Sestap, pakkinud oma raamatud kenasti kaenlasse, võttis van Eyck suuna raamatukoguhoidja poole, et köited oma nimele panna lasta, ning see tehtud, jalutas raamatukogust välja. Ta läheb ilmselt magamistuppa ning tõmbub voodisse kerra või otsib välja midagi head oma näksivarust ja nosib, nautides teost... Samm oli kergem, kui ta mööda koridori edasi liikus - oli see siis kergendustunne või mis imeasi, aga praegu võis Andre üsna kindel olla - raamatulugemine saab jätkuda samas vaimus. Vähemalt mingil määral.

OT: Ja läbi on see imekspandav teema! Siinkohal tahaksin tänada oma fantastilist teemakaaslast, ema, isa, eesti keele ja kirjanduse õpetajat ning veel paari inimest - teieta poleks le epic troll topic kunagi toimunud! *kummardus*