And I don't know how to make it better

Jon oli samuti sassis olnud need paar päeva. Kõige hullem oli see, et ta tahtis nii väga rääkida, aga polnud kellega. Jon kandis tänagi oma süsimusti kulutatud välimusega teksasid, ning seljas oli tal musta ja tumesinise triibuline lukuga pusa, kapuuts lohakalt seljal, jalas mustad tennised. Joni elus polnud veel nii palju draamat olnud, kui seda oli nüüd, viimastel päevadel kogunenud. Ta armus kutti, kes tema vastu samu tundeid ei tundnud. Ta oli andnud lubaduse, mida ta pidada ei suutnud. Ta parim sõbranna oli tema kuti esimene valik olnud või mida iganes. Kõik oli sassis. Nagu puder ja kapsad ja seda kõike oli juba liiga palju. Kuulnud ühelt kuuendikult, kust ta Nadine'i leida võib, seadis Jon sammud raamatukogu poole. Ta mõtles terve tee, mis polnud just väga pikk, sellele, mida ta tegema peaks. Või mida ütlema. Või kuidas ütlema. Kuid kui ta raamatukogu ukse lahti lükkas ja Nadine'i leidis, kadusid kõik need mõtted peast. Ta võttis istet üle laua, Nadine'i vastas, ning lõi ette hoiatamata raamatu tüdruku nina ees kinni. "Millal sa mulle midagi öelda kavatsesid ah? Tahtsidki, et ma end lolliks teeks või? Mida sa mõtlesid, et sa mulle rääkima ei tulnud midagi?" küsis Jon. "Sa peaks mu sõber olema," lausus kutt pettunult. "Ja nüüd ma olen juba perses omadega ja ma ei saa nüüd ka sinuga rääkida, sest sul on vaja trenni teha ja mida iganes. Well, ma pole loll, ma saan aru kui sa mind väldid. Arvad, et see lahendab midagi? Kuradi loll tunne on. Suured tänud selle eest," jätkas kutt endiselt pettunult. Ta tundis, et on saanud petetud oma parima sõbranna poolt ja oma kuti poolt.

Jon ei suutnud seda uskuda, mida Nadine talle just ütles. Mis mõttes tema saab kõik. Ta kaotas just kõik, mis ta kätte sai. Tal polnud mitte midagi. Tal tõsiselt polnud midagi või kedagi. Nii tundis ta end pidevalt ja ta teadis, et peab vaeva nägema, et saada asju, mida ta endale tahab ja nüüd ta sai Andre ja tüüp isegi ei taha teda. Jõle hea tunne oli küll. "Sa oleksid pidanud mulle ütlema, et Andre sinu juurde esimesena tuli. Et ta sind esimesena tahtis ja sa talle ära ütlesid ja nüüd mina talle mingi lohutusauhind olen. Aga eii, seda sa ei saa öelda ju. Sa lased mul end võimalikult sisse mässide selle kõige sisse, nii, et mul juba reaalselt selle kuti vastu tunded on ja siis mulle öeldakse, et ma olen mingi kuradi lohutusauhind. Ja siis sina teed mulle selgeks, et ma olen veel lisaks kõigele selle ära ka teeninud, sest mul pole suuremat muret, kui mu hinded või välimus. Käi perse Nadine, sa oled samasugune nagu su õde. Käige perse koos oma terve perekonnaga. Millal te varem olete näidanud üles mingitki hoolivust kellegi teise vastu? Tead mis, mine ja võta see Andre ja kolige kokku. Kuradi hästi sobite omavahel," nähvas Jon vihaselt. No jaa, ta oli ülbelt sisenenud, aga ta oli lootnud, et Nadine vabandab ja tunneb end natukenegi halvasti, et ta Jonile ei rääkinud, kui lolliks tüüp end selle Andrega teeb. Aga ei, eks sellistes olukordades inimesed näitasidki oma tõelist palet. Jon tõusis laua tagant püsti, haavunud ja samas maruvihane. Mitte kedagi polnud kelle juurde enam minna. Ta ei tahtnudki kellegi juurde minna. Rémy ehk, aga ta kartis, et kui ta veel kellegi juurde läheb tuleb välja midagi, miks ta sellele inimesele ka toetuda ei saa ja niigi oli Jonil vähe sõpru, keda ta tõeliselt usaldas. Nüüd jäi ta nendest vähestest ka ilma. Ja kõik ainult selle pärast, et ta Andresse ära armus? Isegi nadine, oma egoismiga ei hoolinud sellestki teisest ja kui Jonil nüüd tõsiselt oligi midagi hingel mis ei lasknud tal hingatagi korralikult, sõimab ta teda veel selle eest. No jaa, ise oled loll, et ämbrisse astud. palju õnne.

Jeaah, nüüd tallas Nadine väga valusalt Joni saba peal. Tema perekond oli üks asi, millest ei räägitud. Ja seda põhjusega. Jon vaatas Nadine'i, aga taei näinud neidist, ta ei kuulnud ta sõnu. Ta silme ees olid ainult leegid ja nüüd oli tema veel süüdi ka selles, mis juhtus. Ta oli alati süüdi olnud. Tema ju pääses. Väikse hilinemisega jõudsid Nadine'i sõnad siiski Jonini, aga tal oli selleks hetkeks juba nii valus ja pea käis ringi. Mis mõttes ta sai kõik? Ta perekond põles surnuks. Tänks, et seda meelde tuletasaid. Tänks, et selle peale mängisid. Jon astus sammu laua juurest tagasi. Ta ei saanud Nadine'i sõnadest aru. Ta kuulis küll, mida ta ütles, aga ta ei saanud aru, mida need tähendasid. Nadine armus Andresse? Aga mida see tähendas. Ta ei saanud aru, ta ketras ainult oma peas seda, kuidas ta kodu põles ja kuidas ta oma vanematest ja vennast ühe ööga ilma jäi. Kuidas ta mitte midagi teha ei saanud. Nüüd pistis rinnus kordades hullemini, kui varem. Kõik tundus olevat mingis paralleeluniversumis. Nagu kõik toimuks praegu nii, nagu see toimus, aga samas nagu see toimuks kusagil mujal, nagu see ei jõuaks Jonini üldse. Nagu see ei tähendaks mitte midagi. Kõik oli järsku nii teistsugune ja Jon teadis, et ta peab end kokku võtma, et ta peab midagi vastama, aga ta ei suutnud, ta pea käis endiselt ringi. Ta oli koguaeg kõike valesti teinud, ta sai koguaeg haiget ja nüüd Nadine süüdistas veel enam teda? Või mida ta üldse ütles? "Mida ma teha üritan?" kordas Jon. "Hingata, Nadine, ma üritan hingata, aga ma ei suuda, sest nii raske ja valus on. Ja sa ei kuula mind ja ma ei saa aru, mida sina räägid," pisarad voolasid mööda kuti põski alla ja ta polnudki märganud, millal see juhtus. Jon varjas pea alati oma emotsioone naeru taha ja ta nuttis ainult ühe teema pärast ja seda tavaliselt üksi, kui keegi ei näinud. Aga nüüd oli Nadine selle teema lahti rebinud, siia, kõigi ette ja Jon ei suutnud end enam koos hoida. Ta püüdis sisse hingata, aga see oli valus. "Ma ei saa," pomises kutt, raputas pead, ning tormas raamatukogust välja. Ta isegi ei teadnud, kuhu ta minna tahab. Zach toetas käe vastu palee jahedat seina, ning liikus mööda koridori edasi, nagu elav surnu. Endiselt viibis ta nagu kuskil mujal ja ketras enda peas Nadine'i sõnu: "Kurat, minu perekond jäta sellest välja - pole minu süü, et sinu oma surnud on." Ei olnud jah Nadine'i süü, tema süü oli. Joni süü oli see, sest see oli Joni perekond, kes surma sai ja nüüd pidi kutt oma onu juures elama. oli seal juba nii kaua elanud, et unustas ära oma tegeliku pere. Selle, keda enam polnud. Tal polnud isegi nii palju neid järgi jäänud, et ta neid korralikult matta oleks saanud. He had nothing! Ja nüüd oli tal Andre, kes teda isegi ei tahtnud, nii, nagu tema teda tahtis ja ta oli selles kõiges süüdi. See oli tema elu. Muidugi oli ta süüdi. See, et ta parema käe rinnale oli surunud ja sedasi valu tagasi püüdis hoida, ta isegi ei märganud.

Jon polnud ilmselgelt kuigi kaugele jõudnud, kui Nadine'i hüüe kuskilt kaugustest temani jõudis, ja siis juba oli tüdruk tema juures ja kallistas teda. Kõik jõudis taas hilinemisega kohale, nagu seda kõike ei toimukski päriselt vaid nagu see juhtuks kuskil teises maailmas, kellegi teisega. Jon tundis nagu ta seisaks kürval lihtsalt ja vaataks seda kõike pealt. Ta laskis tüdrukul end tükk aega kallistada, enne kui aru sai, et ta peaks vastu kallistama, mida ta ka tegi. See vabastas suure hulga uusi tundeid, mis ajasid teda ainult veel enam nutma. Nüüd tundis ta mida tähendab tegelikult olla kadunud. Mitte eksinud vaid just kadunud. See oli kirjeldamatu, mis emotsioonid temast kõik läbi jooksid. Kutt sulges oma silmad, seedides Nadine'i sõnu. Nad olid ju siiski sõbrad. Neil oli alati teineteise selg kaitstud. Ja Jon teadis, et ka tema oli öelnud sõnu, mida ta tegelikult ei mõelnud. Näis, et ta hakkas taas pinnale tulema kohast, kuhu iganes ta ka vajunud polnud. "Ma ei taha sind ka kaotada," sosistas Jon. Viimane asi mida ta tahaks oleks jälle oma parimast sõbrast ilma jääda. Jon kallistas tugevamini tüdrukut. "Anna mulle andeks, ma ei mõelnud oma sõnu tõsiselt, kui neid ütlesin," vabandas kutt. Ta oli endiselt seal kuskil all, aga ta juba tõusis ja reaalsus hakkas aina enam kohale jõudma. Ta ei tahtnud Nadine'ile haiget teha. Vaevalt nad kumbki teineteisele haiget teha tahtsid. Aga tunded olid need konksuga asjad, mis panid inimesi veidralt käituma. Kas siis positiivses või negatiivses mõttes. Väikest Ninat kallistades taipas Jon, kui õnnelik ta tegelikult on, et tal Nadine'i sugune parim sõbranna on. "Kuule, lähme ära siit," pomises Jon kallistusest eemale tõmbudes, ning pühkis käeseljaga pisarad. Aitab nüüd eks. Ta püüdis oma perekonnast enam mitte mõelda. Need tunded ja mõtted alla suruda. Ilmselt tulevad need kõik tagasi, kui ta täna öösel üksi on, aga siis on tal aega nendega üksi tegeleda, nagu ta seda alati tegi. Talle ei meeldinud teiste ees sinna kuskile alla vajuda, nagu ta just teinud oli ja Nadine ehk tõesti polnudki teda varem sedasi näinud. Rémy ja Jasmine olid teda sedasi mitmeid kordi näinud, aga mitte keegi teine. Jon oli oma tunnetega üldse väga isiklik. Ja tegelikult oli see suureks probleemiks. Ka hetkel. Kõik suurem jama oleks olemata ilmselt, kui ta Andrele oleks rääkinud, kuidas ta tunneb või mõtleb, aga ta ei rääkinud. Ta oli tulnud siia Nadine'i süüdistama. Ja milles üldse? Selles, et tüdruk oli Andre esimene valik? Ega see Nadine'i süü polnud ju ja pealegi.... Wait! Nadine oli enne öelnud, et armus Andresse. Jon kortsutas kulme. "Me peame tõsiselt rääkima ja mitte karjuma," pomises Jon. Ta haaras Nadine'i käest ja tõmbas ta endaga esimesest lukustamata uksest sisse, mis nende teele jäi. Selleks osutus tärpentini haisu täis olev maalimisklass. Oh, well. Käib see küll. Kuskile tagumisse nurka liikunud, istus Jon sinna põrandale maha, veendudes enne, et ta värvi sisse ei istuks, ning tõmbas Nadine'i enda juurde. "Räägi nüüd, mis värk teil Andrega on, sest ma tunnen end praegu kuskil vahel olevat ja päris loll tunne on," lausus Zach vaikselt, ning viis pilgu tüdrukule. Wow, ta tõesti ütles praegu, kuidas ta tunneb? No aga need asjad oli vaja selgeks rääkida ja ta ei tahtnud enda ja Nadine'i sõprust rikkuda. Mingi kuti pärat. olgu see kutt kui amazing tahes. Bros before hoes eks ole.

Jon seedis Nadine'i sõnu ja mõtles neile. Ta nokkis mingit kuivanud värviplekki põrandal. Nii, et Nadine armus Andresse. Nagu temagi. Mis kuradi loits sel kutil peal oli? Miks kõik, okei, mitte kõik, temasse armusid? Ja ta ei saanud ju midagi teha, et ta ise nii tundis või et Nadine nii tundis. Ja miks Andre talle siis sellise mulje jättis, nagu oleks tema Nadine'ile peale lennanud ja Nadine ta ära oleks tõuganud. Ja nad ju magasid ka veel. Mis kurat toimus? Jon silmitses rohelise-lilla kirjut värviplekki põrandal. "Ma ei süüdista sind," sõnas ta viimaks pilku tõstes, ning neidist silmitsedes. "Ma oleks loll, kui ma seda teeks ja ma tahan, et sa teaks, et ma ei taha, et see mingi kiilu meie vahele lööks," selgitas Zach. Ta ohkas ning viis pilgu jälle kõrvale, et mõtteid otsida või midagi. "Andre ütles mulle... täpsemini ta anus mind, et ma teda ei jätaks. Et mina k a teda ei jätaks. Ja kui ma sellele selgitust küsisin, siis ta ütles, et sina tõukasid ta eemale, ma eeldasin sellest, et sina meeldid talle, aga sa ütlesid talle ära ja nüüd ma olen mingi Andre lohutusauhind. Aga nüüd ma ei tea mida arvata enam," oli Jon täiesti segaduses. Ta ei saanud üldse aru, mida Andre mõtleb või tunneb või miks ta teeb nii nagu ta teeb. Miks ta selle ettekandjaga flirtis? Miks ta ütles, et Nadine ta ka eemale tõukas. Jon turtsatas, ning viis pilgu neidisele. "Ilmselgelt oleme me liiga lähedased sõbrad. Isegi maitse on meil üks," muigas Jon. Asjast võis täitsa välja noppida pisukest koomilisust. Ta sirutas käe neidise poole, ning viis selle ümber tema õlgade, et tüdrukut kallistada. "Mis nüüd siis? Pisardame sama kuti pärast ja tapame oma tundeid rummi ja šokolaadiga?" küsis Jon taas muiates. Jon vajutas musi Nadine'i juustesse. "Sa oled parim sõber mul, vahel ma mõtlen, et sa vist ei tea seda piisavalt. Et ma ei ütle seda piisavalt. Aga sa oled ja ma tahaks, et sa teaks, et ma olen väga õnnelik, et mul sinusugune sõber on. Olgugi, et sa vahel selline tulehark oled," muigas kutt. Jeah, ta oskas nii hästi oma emotsioone nalja ja naeru taha peita. Kõik oli nii 'tore'.

Jon kallistas Nadine'i tugevalt. Aga kuidas ta nüüd küsib oma parimalt sõbrannal nõu? Sellelt samalt sõbrannalt, kes on armunud samasse kutti? See oleks liig. Samas just Nadine'i nõu ta vajas, sest Nadine oli ju ka selle sees ja tal oli Andrest vähe teine arvamus, kui näiteks Rémy'l, huvitav, mida Rémy üldse asjast arvaks. Rem ilmselt ütleks talle, et mingu rääkigu Andrega. Mis on muidugi kõige õigem mõte tegelikult. Jon ohkas. "Aga mida ma teen?" küsis ta. "Ma ei tea enam mida arvata. Ma oleks nagu ikka lolliks tehtud," sõnas Jon vaikselt. Jeah ja kui Nadine tõesti ei taha sel teemal rääkida ega Jonile nõu anda, siis ta saab ju alati öelda eks. Ja ta kindlasti ütleb ka. Aga Jon tõesti vajas tüdruku nõu. Kuigi see võis kallutatud olla. "Äkki ma peaks üldse lõpetama selle," arvas Jon. "See poleks ju sinu suhtes ka aus, kui ma temaga edasi semmiks?" küsis nooruk. Aga valus oli Andret maha ka jätta vaid selle pärast, et Nadine sama kutti armastas ja tal valus oleks Joni Andrega koos näha. Elu rasked dilemmad. Mida ta teeb? Jon ohkas raskelt. Raskemalt kui ta vist siiani oma elu jooksul kunagi ohanud oli. Miks pidid kõik valikud ja otsused nii keerulised olema? Miks tuli ühe õnn teise õnne arvelt? Miks ei saanud inimesed koos õnnelikud olla? Ja mida kuradid Andre üldse oma peas kokku genereeris? Kas ta tõesti võis nende mõlemaga ainult mängida? Mingi eksperiment? Aga see, kuidas ta Joni anunud oli. Jon tõesti... armastas teda. Aga Nadine'i armastas ta ka, kui oma parimat sõbrannat. Sõbrannat, kellega sai koolipargis magatud. Vaata, et küüntest jäänud armid on siiani seljal ja kui awkward see hommik veel oli. Aga kui see nende sõprust ei rikkunud, ei rikugi mitte miski. Eks!

"Vabandust," pomises Jon, kui taipas, kui loll ja taktitundetu ta oli. Loll, loll, loll. Ikka ta mõtles ainult endale ja sellele, et temal oleks abi ja nõu vaja, mitte sellele, mida Nadine selles kõiges olles tunneb. Jon kallistas tüdrukut. "Räägime parem millestki muust," pomises kutt. Ta peab ise Andrega rääkima ja ise oma asjad ära klaarima, mitte laskma kellelgi teisel enda eest otsustada. Veel vähem Nadine'ilt nõu küsima. Aga peas hakkasid igasugused mõtted keerlema. Et mis ajast Nadine siis Andret taga on ajanud ja miks ta Joniga magas, kui Andresse armunud oli? Aga neid küsimusi ta küsima ei hakanud. Las olla. Mõni asi peab enda teada ka jääma. "Räägime näiteks sellest, et kuhu me šokolaadi ja rummiga kolime?" küsis Jon ning püüdis olukorrast läbi naeratada. Või tegelt, ta ei saa/tohiks juua ju, kui ta kavatseb Andrega veel rääkida. Ja kust nad selle alko täna enam ikka saavad. Šoksi veel võluks kuskilt välja. Kuigi nooh, rumm võis sama hästi kuskile peidetud olla. Ega Nadine Joni sugune joodik polnud, kes alkoholi hoida ei suutnud ja kõik korraga ära pidi kaanima kohe.