La musique!

Rémyl oli mingisugune veider vaba hetk tekkinud ning ta tahtis seda ära kasutada, et muusikaruumis pisut tsillida. Või õigemini midagi mängida.Viimasel ajal ei saanud ta seda üldse üksi ja eriti palju teha, sest peale selle, et tal nii tihti vaba aeg puudus, oli igakord seal ka keegi ees ning ilmselgelt ei kavatsenud ta ju võhivõõraid segama hakkama. Praegu läks tal aga õnneks - ruum oli täiesti tühi ja pillid täielikult tema päralt! Ukse enda järelt kinni pannud, saamus ta esiteks keelpillide poole, viies pilgu kitarrile. Ei, seda ta siiski praegu ei taha. Tšellot oli ka igav üksinda mängida, nii et nendest jäi üle ainult viiul! Eks tal oli ka võimalust ju hoopis klahvpilli, klaveri, juurde minna, aga ta ei tahtnud. Niisiis asetas ta viiuli enda kätte sobivasse asendisse, võttis poogna kätte ning hakkas alustuseks midagi lihtsalt improviseerima.

Laetitia oli kuhugi jalga lasknud ja jätnud oma ustava sõbranna omapead. Mitte et sellest midagi halba oleks - kuigi oma elava ja ekstravertse sõbrantsi varju oli kohati üsna mugav peituda, sest Letty toimis tähelepanukäsnana. Väga mugav, mis. No jah, couldn't help it, viinud asjad tüdrukute magamistuppa, veetis Erica seal mõnikümmend minutit, maalides värvidega oma paremal käeseljal olevat mustade raamidega rohelist numbrit 13 üle, vahetas siis koolivormi helesiniste lilledega valge kleidikese, mis ulatus talle põlvedeni, vastu ja tõmbas jalga mugavad madala kontsaga beežid kingad, et siis palee koridore mööda jalutama minna. Üsna pea jõudis ta muusikaruumini, kuhu sattus ainult siis, kui oli soov kuskil kohas mõnda laulu harjutada või kitarri mängida, ja seda just tihti ei juhtunud; tema sädelev kitarr seisis magamistoas voodi kõrval, nii et siia ta eriti ei tikkunud. See kord oli erand, sest ruumist kostus viiulimängu ning uudishimule järele andes astus neiu suure ukseni, paotas seda ja lipsas sisse, jättes ukse paokile, et ise kinnise uksepoole najale toetada, jäädes hiirvaikselt solisti viiulirepertuaari kuulama. Rémy Chevalier, õpilasesinduse president ja üldse väga laetitialik inimene, aga hoolimata sarnasusest tema parima sõbrannaga polnud ta kutiga kunagi pikemalt rääkinud.

Elades muusikasse sisse, hakkas Rémy juba täitsa elavalt mängima. Selle asemel, et ühe koha peal seista ja poognaga vaikselt vehkida, hakkas ta mingi hetk ruumis ringi liikuma, ise muidugi tähele panemata, et uks vahepeal oli lahti läinud ja keegi sisse astunud. Peale selle, et ta ainult enda muusikat kuulas, oli ta ka põhimõtteliselt seljaga sissekäigu poole, kuni ta siis mängimise vahepeal paari sammuga hoogu võttis ning seejärel ühe väikestviisi pirueti korda saatis, lõpetades maandudes ka osavalt enda pillimängu, naeratades seejärel endamisi. That was fun.

Erica sinised silmad, mis olid ka täna mustaga raamitud ja mahesinise lauvärviga rõhutatud, jälgisid Rémy etteastet mööda muusikaruumi, ning neiu näole tekkis lõbus naeratus, kui ta oma valge hambarea paljastas. See oli natuke napakas, kuidas kutt niimoodi innukalt saagides sammudega põrandat mõõtis, aga napakas oli naljakas. Vähemalt tema jaoks. Kui väike improvisatsioonikava lõppes, tõstis neiu käed, hakates plaksutama. Do that again! "Väga omapärane," kiitis ta edasi astudes, kui oli aplausi lõpetanud ja muusikaruumi ukse kinni lükanud, sest nüüd see enam segada ei saanud.

Rémy täitsa võpatas, kui ta kellegi käteplaksu kuulis ning viis koheselt pilgu hääle suunas, tundes tüdruku ära. Tema klassiõde. Erica. Kaua ta seal olnud oli ja miks tema seda märganud ei olnud? Ta kortsutas endamisi kulme, eemaldades viiuli õlalt, lastes käe alla rippu. "Aitäh," sõnas ta. Tore, ta oli just üksi olnud, niisama ringi möllanud ning nüüd tuleb välja, et keegi oli siiski pealt vaadanud. Ei, ta ei olnud tagasihoidlik ja ta esines palju, aga mingid teatud asjad olid siiski, mida ta ei tahtnud kellegi ees teha. Näiteks see piruett. Täiesti tühine ja ilmselt üldse märkamatuks jäänud tegevus, aga siiski miski, mida Rémy ei teinud teiste ees. Ilmselt oli asi selles, et ta elas ju koos inimestega, kes teevad seda kordades paremini ja ilma mingisuguse veata ja siis tuleb tema siia niisama kargama. Jah. "Kas sa tulid siia mängima?" küsis ta, pilgu uuesti tüdrukule viies. Raudselt tuli. Mida muud muusikaruumis ikka tehakse?

Sest Erica oli nagu hiir - või tema kärp Ernest, kes liikus hääletult kui vari läbi öö. Et mitte liigset tähelepanu saada, miks muidu. Neiu seisatas Rémyst mõne sammu kaugusel, nagu hoiaks endale varu, juhuks kui peab järsku põgenema (hah, miks?), ning raputas küsimust kuuldes pead, nii et tema blondid lokid edasi-tagasi hüplesid. "Mulle ei meeldi eriti siinsed kitarrid, aga minu oma on magamistoas," vastas neidis, näol endiselt see nukulik naeratus, mida ta pidevalt kandis - sest naeratus teeb alati päeva paremaks, isegi kui ainult tal. "Tulin kontserti kuulama..." lisas Antonia vaiksemalt. Hull kontsert ka. "Palun tee veel seda, mis sa just tegid," tuli siis palve üle neiu huulte. See oli vahva, mida Rémy teinud oli.

Ei meeldi siinsed kitarrid? Nojah, enamus eelistas enda omasid ja ka Rémyl oli muidugi enda isiklik olemas, kuid tal ei olnud midagi ka sealsete vastu. Eriti veel siis, kui ta enda oma läbi koolimaja tassida ei viitsinud. nagu see oleks ülim vaev olnud.. Ta turtsatas lõbustatult, kui kuulis, et Erica oli kontserti kuulama tulnud. Tore teada, et tema muusikat juba nii suureks peetakse! Olgugi, et ta lihtsalt kargles siin selle viiuliga ringi ja ei teinud midagi suurt. Tal ei olnud isegi nooti ees, mille järgi mängida! Kuigi, noh, mõningate lugudega ei läinud seda isegi vaja. Palve peale torutas ta korraks huuli, mõeldes niiviisi pisut. "Sa mõtled seda mängu?" küsis ta seejärel. "Ma ei ole päris kindel, kas ma täpselt samaga hakkama saaksin. Ses suhtes, et see oli improvisatsioon, nii et.."

"Seda tiiru," selgitas Erica sõrmega põranda kohal kiireid ringe tehes. "See oli lahe, eriti muusikalise saatega." Mängida pilli ja samal ajal tasakaalu säilitades ringi hüpelda nii, et viis ei kannata, on paras kunsttükk ja ta ise polnud oma harvade rokkimishoogude ajal kordagi sellega täiuslikult hakkama saanud. Ikka liikus sõrm kitarrikaelalt ära või käis medikas soovimatult vastu keeli. "Palun?" manas neiu näole nunnu ilme, plaksutades paar korda ripsmeid.

What? Okei, nüüd tuli see ainulaadne hetk, mil Rémy Chevalier muutus kohmetuks. Ta ei tahtnud seda uuesti teha, sest oli kindel, et järgmisel hetkel tal see enam välja ei tule. Sest ta hakkab mõtlema. Ja üritama. Ja siis on kõik untsus. Aga raske oli ära öelda, kui Erica nii kenasti palus. Pagana dilemma. "Noh, ma võin ju üritada," lausus ta aegamisi, tõstes viiuli õigesse asendisse ning hakkas aegamisi poognaga sealt heli välja võluma. Muusika kiiremaks, pisut jalgadega liikumist, hoog, ning järjekordne piruett! Ja tal tuligi see välja. Lõpunoodid pidanud, lõpetas ta mängu ning viis pilgu kooliõele, naeratus näol. Ilmselgelt oli ta uhke enda üle.

Yay! Erica naeratus laienes, kui Rémy peale näilikku kõhklushetke siiski nõustus, ning tema silmad jälgisid noormeest võlutult, kui viiulihelid taas ruumi täitsid. Muusika oli temaga olnud väiksest peale ja ta hindas iga inimest, kes mõne instrumendiga imesid teha oskas, kõrgelt - seda innukamalt plaksutas neiu, nähes klassivenna etteaste kordust, mis tundus kohati isegi õnnestunum kui eelmine. Kui Chevalier aga tema poole vaatas, taipas Antonia, et võis endast väga tobeda mulje jätta, ning muutus omakorda kohmetuks, hakates kleidisaba sõrmede vahel näppima. Natuke üle võlli, Enc, nii ei tohi. Hetke ta kogus end, et siis küsida: "Kas sa esined selle numbriga ka kuskil?"

Algul oli muidugi täitsa tore vaadata, kuidas klassiõde talle nii entusiastlikult plaksutas, kuid siis tundus, et too kohmetus ning lõpetas selle. Ta mõjub vist halvasti. Hah! Küsimuse peale raputas ta pead. "Ei, mitte kusagil. Pole nagu eriline asi, millega esineda," kehitas Rémy õlgu ning läks seejärel keelpillide juurde, asetades viiuli oma ennisele kohale. No mis sa ikka jätkad siin lolli mängimist. Ta viis pilgu Ericale. "Kas sa ka mängid?" küsis ta, noogates peaga viiuli poole. Ta oli küll öelnud, et ei olnud sinna mängima tulnud, kuid see ei tähendanud ju, et ta üldse sellega ei tegeleks.

"On ikka," avaldas Erica arvamust, kui Rémy talle ütles, et tema väike etteaste midagi erilist pole. Ega's see nii tavaline olnud, et viiuli- või üleüldse mistahes virtuoosid pillimängu ajal ringi kargavad ja igasuguseid imevigureid teevad. Küsimuse peale raputas neiu taas oma üliagaral moel pead, hakates õige vaikselt naerma. Edvista aga, missy... Aga praegu võis - nad olid kahekesi. Pealegi oli Rémy endast väga chilli mulje jätnud. "Ma ei oska viiulit mängida," sõnas neidis naeratades. "Ainult kitarri."

No mis sa ikka sellele vastu vaidled. Tema ütleb ei, Erica ütleb jah, siis jälle ei ja jah ja.. parem pole mõtet alustadagi. Kuulnud neidise vastust, noogutas Rémy arusaadavalt. Üldjuhul vist jah eelistati ainult ühte pilli, mida mängida ja ei mindud igasuguse ettejuhtuva kallale, nagu seda tegi nooruk ise. "Ja sa oled kindel, et sulle siinsed kitarrid ei kõlba?" küsis ta igaks juhuks. Tüdruk oli ju enne seda öelnud. Vastasel juhul võiks ju koos midagi mängida..

Ta võis endast küll praegu erilise lollaka mulje jätta, aga ehk suudab ta selle oma edasise käitumisega heastada... või siis mitte. Rémy järjekordse küsimuse peale naeris Erica taas vaikselt nagu linnuke, kes oma varakevadist laulukest trillerdab, ning pööras oma suured sinised silmad kitarridele, mis muusikaruumis seisid. "Mitte et ei kõlba," täpsustas neiu kergel sammul pillide juurde astudes, et nende seast üks võtta, toolile istuda ning sõrmedega üle keelte tõmmata, "aga ma arvan, et need pillid ei kõla samamoodi nagu minu oma." Lollakas teooria. Kõik kitarrid kõlasid eeeenamvähem ühtemoodi, kui neid mängida osata. Asjatundlikult sõrmitses blond neidis keeli, keeras pillipeal olevaid kruvisid ja häälestas kitarri kuulmise järgi - vana harjumus. Saaks nüüd medika ka... Seda otsides vaatas Antonia ringi. Sõrmedega võib ka mängida, aga medikaga sai teravamaid helisid. "Ega sa siin kuskil üleliigset medikat näe?" päris näitsik Rémylt.

Erica täpsustuse peale kergitas Rémy kulme, vaadates seejärel, kuidas tüdruk pillide juurde läks ning endale ühe võttis. Ei kõla samamoodi nagu tema oli? Ei tea, millise kõlaga tema kitarr siis veel oli.. Mingi eriline lisand või miski juures? Medika küsimuse peale viis ta pilgu kusagile kappide juurde, võttes sammu ka sinnapoole. "Medikaid peaks olema..," lausus ta, kui siis kohale jõudis ja ühe sahtli lahti võttis, mille seest hunnik ühesuguseid välja paistis, "..siin." Ta võttis ühe neist välja, pani sahtli enda järelt kinni ning viis selle siis klassiõele. Peale seda läks ta pillide juurde, võttes kätte tšello. Talle meeldis see pill. Olgugi, et ta kõigist ülejäänust, mida ta oskas, seda kõige kehvemini mängis, meeldis talle sellegipoolest selle kõla väga. Pluss ta ju tahtis seda ka harjutada. "Niisiis sa oled nõus mängima?" küsis Rémy naeratades. Neidis oli siiski pilli kätte võtnud!

Erica saatis Rémyt pilguga, kui see mööda muusikaruumi ringi liikus ja peagi otsitu leidis. "Thank you!" tänas ta harjumusest inglise keeles, võttes naeratuse saatel medika vastu, et sellega üle kitarrikeelte tõmmata, hoides samal ajal all G-duuri. Märgates, kuidas Chevalier tšello võtab, kergitas neiu kulme. Kutt mängib tšellot ka? Lisaks viiulile... Kas ta on tõesti mingisugune erijuhtum, kes ei oska muid pille mängida? Meh. Küsimuse peale turtsatas Antonia vaikselt. "Tundub nii," vastas ta lustliku häälega, lastes medikaotsal taas üle keelte libiseda, võludes pillist välja mažoorseid helisid. "Sa mängid tšellot ka?" päris neidis siis.

Yay! Rémy võttis endale poogna kätte, tõmmates sellega korra üle keelte. "Mhmh," noogutas kutt vastuseks. Ja lisaks veel kitarri ja klaverit ja.. Ja kui väga vaja, sai ta mõne muu pilliga ka enam-vähem hakkama. Mitte küll vilunult, aga pisut ikka. "Mõtlesin, et kui sa kitarri mängid, lisaksin ma tšelloga pisut bassi juurde, et oleks veidi teistmoodi," põhjendas ta, veel korra poognaga ühe tõmbe tehes, tõstes seejärel pilgu Ericale. "Ega sul midagi selle vastu ei ole?" Kes teab, äkki ta lootis, et nad mõlemad kitarri mängivad.

Nice! Küsimuse peale raputas Erica pead - otse loomulikult polnud tal midagi selle vastu, et keegi teda mingil instrumendil saatis. Mis mõttes nagu. See on ju täiega lahe! "Siis... Mm," tegi neiu kitarri sõrmitsedes, nagu otsiks meloodiast mõtet. "Ma proovin ühte lugu ja sa saadad, sobib?" Kohe ütles ta ka helistiku ja põhilised duurid, medikas keelte kohal peatunud ning tema suured sinised silmad Rémyl. Missy Enc on ka laule kirjutanud. Mida tal muidu ikka oma vaba ajaga peale hakata kui laulukesi pärgamendile kribida.

"Sobib," noogutas Rémy, oodates seejärel, et teada saada, mis lugu Erica mängima hakkab. Põhilise info ka teada saanud, ootas ta nüüd järgmiseks, et neidis mängima hakkaks, kuid ta ei teinudki seda veel. Kutt hoidis pilku tal, kergitades ka küsivalt kulme. Mis nüüd? Lugu läks meelest?

Eh. "Palun ära naerma hakka," pomises Erica vaevukuuldavalt, hakates kitarril esimesi käike mängima ning alustades siis sõnadega. Ta laulis vaikselt, õrnalt, nagu paitaks oma häälega udupehmet lambatalle. Või midagi. Sõnadele ja meloodiale keskendudes läks ta korraks meelestki, et Rémy seal oli. Kogu loo kandis neiu peaaegu vigadeta ette, punastades, kui üks keel korra plõnksatas, sest ta oli seda tabanud õrnemalt, kui plaanis. Pala lõppedes lasi Antonia viimasel duuril heliseda, kuni see vaikis, ja tõstis siis pilgu, et Rémy poole vaadata. Oh snap...

Rémy ei kuulnud väga, mida Erica ütles, kuid kuna neidis nüüd ka lõpuks kitarri mängima hakkas, ei küsinud ta üle ka, kuulates muusikat. Peale seda lisandus ka vokaal ning kui tal ei oleks meeles püsinud sobival hetkel bassi lisandumine, oleks ta lihtsalt seal seisnud ja neidist sõnatult kuulama jäänud. Praegu pidi aga koos tegevusega teda kuulama, nii et ta võttis sobivad duurid üles, lisades tšello helisid. Vaikselt küll, sest Erica hääl oli samuti vaikne ja ta ei tahtnud ju seda ära summutada. Ta lõpetas enne, kui kooliõde, kuulates tolle seejärel lõpuni. Mingisugust väikest viga ta igatahes tähele ei pannud. Või siis ei tahtnud panna.. "See oli väga hea," naeratas Rémy, kui neiu pilgu tõstis, "mis lugu see oli? Ma peaks ütlema, et ei olnud seda varem kuulnud."

Sest ta lauliski vaikselt - välja arvatud siis, kui oli üksi või koos Lettyga, siis julges ta südamest laulda. Praegu oli pisut teine olukord. Rémy sõnu kuuldes tekkis Erica näole kerge naeratus. Muidugi polnud noormees seda varem kuulnud. "Mina kirjutasin selle," vastas ta kergelt punastades. Nii armas. See tšellosaade oli olnud nii mõnus, tekitanud sees sooja ja samas pisut kõheda tunde... "Kui sulle meeldis, siis on... hästi... Ma pole seda ise kõrvalt kuulnud," lisas neiu vaiksemalt, pöörates pilgu ära. Pisut imelik hakkas seest, kui ta kuti poole vaatas. Poleks kitarri kaitsvalt süles ja sõrmed pilli ning medika hoidmisega hõivatud, hakkaksid tema käed värisema või midagi. Kindlapeale oli see laulu süü...

Rémy kergitas üllatunult kulme, kui kuulis, et Erica oli selle loo ise kirjutanud. Nojah, no wonder, et ta seda kuulnud ei olnud. Nüüd ta jättis ilmselt oma no-shit-sherlock tüüpi lausega pisut lolli mulje, kuid see selleks. Kutil endal ei olnud silmsideme vastu ilmselgelt mitte kui midagi, pigem vastupidi - ta vahest vaatas ehk liiga pikaltki -, nii et kui nüüd neidis pilgu ära pööras, kortsutas ta korra kulme, viies siis silmad tšellole. "Mulle väga meeldis. See oli väga hästi kirjutatud," lausus ta, mõeldes ka enda sõnu tõsiselt. Oli ju! Tema ise ei olnud just eriline sõnasepp. Vähemalt suutis ta viisi kirjutada osavalt.. enda meelest. "Kas sul on veel mõni endakirjutatud lugu?" küsis ta.

Rahulikult nüüd, neiuke... Rémy arvamust kuuldes tõstis Erica taas pilgu, lubades taas naeratusel oma näole tekkida. Rohkem ta silmsidet ei lõhu. Do you have the lady balls to look at him? Õrn puna põskedelt ei kadunud kuhugi, kui ta noormeest silmitses. Squee - ta oli nii armas! "Ee... On küll mõned," vastas neiu napi noogutuse saatel. Valinud mõttes ühe välja, mis ehk õhkkonna natuke lõbusamaks muudaks, kui see juba oli, ütles ta Chevalierile taas helistiku ning kus ühineda, ja alustas järjekordset lugu, hakates kohe laulma, kui kitarril esimesed helid kõlasid.

Rémy tõstis pilgu enda tšellolt, märgates, et tüdruk enam vist ei kardagi tema poole vaadata ning naeratas korra talle. Kohati ka seepärast, et need punapõsed ajasid teda kergelt muigama, - see oli ju nii nunnu - nii et naeratusega sai selle ära hoida. Kuuldes, et Erical on veel endakirjutatud lugusid, tahtis ta juba paluda, et too neid esitaks, kuid tundus, et see ei osutunud vajalikuks. Too juba alustas looga ning kutil ei jäänud muud üle kui sellega ühineda - mitte, et ta ei oleks tahtnud - ning samal ajal sõnu kuulata. Õel? Ei tea, kelle kohta see käis..