La musique!

"Oojaa, vägagi populaarne," noogutas Rémy, "eriti veel meeste seas. Just nende, kelle juurde ma seda kuulutama lähen." Okei, ta ei olnud muidugi päris kindel, kui tihe jututeema Erica selle kooli kuttide seas oli, kui siis välja arvata see hulk noori, kellega ta ise tihedamalt läbi käis. Nende puhul.. Võimalik, et korra oli see tagasihoidlik tsikk ka jutu sees olnud. Mitte, et ta mäletaks. Üldiselt toimusid need jutuajamised naistest sel ajal, kui ta just kõige kainemas olekus ei olnud.

Õige teemavalik, Rémy. Erica turtsatas kergelt. "Kas ma peaksin kartma?" küsis ta muiates. "Et mida kõike sa ka minu kohta rääkida kavatsed?" Ta ei teadnud, palju temast räägitakse, ja tegelikult see ei huvitanudki teda eriti... Kui oligi midagi olulist, andis Letty talle sellest teada. Letty oli see õige miss Popular. Aga ta teadis, kellest ta Lettyle räägib, kui peaks sõbrannaga kokku sattuma... I mean, kuidas saab Rémyst mitte rääkida? Aga praegu oli ta endiselt kuti ja mitte oma parima sõbranna seltsis, nii et focus, gal.

"Oleneb," muigas Rémy kavalalt, "millist reputatsiooni sa hoida üritad." Oh ei, ta ei hakkaks kohe kindlasti Erica mainet kuidagi maha tegema. Kui ta ka tahaks, ei oleks tal mingeid argumente välja tuua selle jaoks. Aga ta niikuinii ei tahtnud, nii et sellel ei olnud vahet. Ja rääkides populaarsusest.. Tema ise kuulus ilmselt sinna niiöelda populaarsemate hulka.. Õpilasesinduse president ja värki, aga kui päris aus olla, oli tal sellest täiesti kama kaks.

"Heh," tegi Erica muheledes. "No ma ei tea - millist reputatsiooni siis?" küsis ta Rémylt, justkui peaks noormees nüüd selle paika panema ja mitte ta ise. "Ära igaks juhuks midagi nilbet räägi, palun," tegi neiu seejärel paluvat nägu. Mitte et üldse mingit rääkimist olema saab... aga lõõpida võis ka.

Saades Ericalt küsimuse vastu, ei osanud Rémy muud teha, kui kehitada selle peale õlgu. Ükskõik millist. Milline tal see praegu üldse oli? "Mitte nilbet? Damn, siis ma ei tea enam üldse, mida rääkida," kostis nooruk selle peale, peale hetkelist pettumusnägu ka muiates. Nagu mehed muust ei räägikski. Nagu tema muust ei räägikski.

Selle kommentaari peale ei osanud Erica muud teha kui korraks käega silmad katta. "Oh teid, mehi..." tegi ta hurjutavat häält. "Muust te ei mõtle..." Peaasi, et Rémy seda halvasti ei võta - ta ainult aasib kutti. Otse loomulikult rääkisid mehed ka muust kui sellest, mis hõlmas vööst allapoole jäävat, aga kuna nad juba üksteise kallal võtsid, siis ehk saab andeks. "Laulame veel midagi või...?" esitas neiu küsimuse, siludes kleiti, mis tema reitel pisut kortsu oli läinud. Või? Mida? See oli moe pärast sinna lõppu lisatud, mõtet, mida laulmise asemel teha, tal hetkel polnud.

Rémy kehitas Erica manitsuse peale sellise i'm-sorry-but-i-can't-help-it näoilmega õlgu, muiates siis hetkeks. Jah, ilmselgelt ei saanud ta selle peale pahaseks. Ta ikka oskas leida piiri, mis ületas selle mängulisuse toonis ja hetkel ei olnud kumbki neist igatahes sellest üle astunud. Pakkumise peale ta mõtles hetkeks. "Me võime laulda," lausus ta aegamisi, asetades kitarri enda käest kõige lähemaloleva eseme najale püsti seisma, sammudes Erica juurde. "Või me võime ka tantsida," lõpetas ta, kui oli neidise juures ja talle kätt pakkunud, naeratus näol. Aga miks mitte?

"Tantsida?" kordas Erica kulme kergitades, kuid võttis pakutud käe vastu, tõustes oma istumiskohalt. Märgates, et on kutiga vähemalt silma järgi ühepikkune, hakkas ta naerma. "Sul on õnne, et mul kõrgemaid kontsi all pole," nöökis neiu, naer endiselt sõnades kajamas. Rémy seltsis oli mõnus olla. Ei mingit pinget, täielik relax. Korraks meenus talle ka väljakuulutatud tantsupidu, aga seda vaid korraks - hetk hiljem, kui ta taas oma tähelepanu Chevalierile pööras, läks pidu meelest.

"Jah, tantsida," naeratas Rémy. Tal tekkis selline.. jalakepsutamise tuju ja kuna neidis tema käe vastu võttis ning püsti tõusis paistis talle, et tal ei olnud selle vastu väga midagi. See oli positiivne. Nüüd, kus nad olid piisavalt lähestikku, oli nende pikkuse vahet - või õigemini selle puudumist - eriti hästi näha, nii et kutt ühte lõbusat turtsatus alla suruda ei suutnud. "Eks mul ka vahest veab, jah," muigas ta, keerutades seejärel korra tüdrukut endast veidi eemale ning tagasi enda juurde, et talle üks käsi puusale panna. Teine jäi tema kätte. "Kas sa tahad muusikat ka?" küsis ta.

Tantsisklevalt tegi Erica piruetid, millesse Rémy ta juhtis, ära ning peatus sujuvalt. Ta polnud miski asi tantsulõvi, aga baasteadmised olid täiesti olemas ning kui vähegi tahtis, sai hakkama küll. "Mulle sobib nii ilma kui koos," vastas neiu armsalt naeratades, asetades käe, mida noormees ei hoidnud, selle õlale.

Rémy naeratas Ericale, hoides silmi tema omadel, samal ajal enda käe korra tema puusalt eemaldades, et taskust enda võlukepp välja võtta. Üks kepiviibutus klaveri poole ning klahvid hakkasid iseenesest ühte keskmise kiirusega täiesti suvalist lugu mängima. Ta ikka pidi enda sõnatu võlumise oskust demonstreerima. Kepike tagasi tasku ning käsi enda endisele asukohale, alustas kutt lihtsate tantsusammudega mööda põranda liikumist.

Show-off. Mitte et ta isegi seda võimet ei valdaks. Erica kuulas meloodiat, mida klaver ette kandma asus, ning liikus Rémyga kaasa, pilk noormehe näol ja ees sõbralik ilme, silmis üsna rahulolev säde. See siin oli nagu stseen ühest muinasjuturaamatust printsi ja vaeslapsega - võis kolm korda arvata, kumb on kumb. Nüüd oli puudu vaid hämar õhkkond koos kaminatulega ja kõik oleks kümme korda maagilisem. Talle meeldisid sellised muinasjutud, need tegelased, väikesed loomad ja kõik see toredus. Rémyle otsa vaadates hakkas neiu väikestviisi uskuma, et kutt ongi prints. You silly girl...

Vahest ikka võib ju! Show-offida. Mitte, et ta seda koguaeg juba ei teeks. Pisut edev inimene, mis muud. Muinasjutud ja printsid ja muud sellised Rémyl küll mõtetes ei olnud, aga ta ei saanud midagi salati, et hetkel tundis temagi ennast hästi. Eriti veel seepärast, et Erica oli seltskonnas. Ta ei saanud ikka jätta imestamast, et miks ta varem temaga kokku puutunud ei olnud. Temaga suhelnud, muusikat teinud.. "Tule minuga tantsupeole," sõnas ta äkitselt, hoides pilgu neidisel.

Ah tantsupidu! Nüüd meenus see talle taas - ja jäi meelde, mitte ei kadunud sealt nagu vanakurat Taevast. Kutse peale naeratas Erica laialt, paljastades rea valgeid hambaid. "Hea meelega," vastas ta vaoshoitult õnneliku häälega. Nüüd tuleb leida kristallkingad ja kõige ilusam kleit, millega kõik pahviks lüüa, lahkuda enne südaööd ja jätta king maha. Siis oleks Rémyl veel üks põhjus ta üles otsida... Ah... Täiuslik tänapäeva Tuhkatriinu-lugu. "Ma olen meelitatud - milline au minna peole Rémy Chevalieriga..." tegi neiu taas nöökivat häält, tirides end oma unistustest välja.

Alles sekund peale seda, kui Rémy oli oma kutse esitanud, tuli talle meelde, mida ta just küsinud oli. Ta ju isegi ei teadnud, kas neidisel oli juba kaaslane sinna olemas või ei! Ja pealegi oli vist liiga veider kutsuda tüdrukut, kellega sa pole kunagi just kuigi palju suhelnud. Või noh, kuti enda jaoks see veider muidugi ei olnud, aga Erica jaoks võis olla ja selle peale ta absoluutselt ei mõelnud. Ta tahtis juba midagi ruttu juurde lisama hakata, aga nähes naeratust neidise huulil ja sinna otsa tulnud ka vastust kuulnud, kadus see mõte kus kurat ja asendus hoopis rõõmuhõiskega, mida väljendas ainuüksi üks naeratus tema näol. "Tore," sõnas ta, hetkeks pisut juhmiks löödud, nagu ta oli. Aga see kadus sama kiirelt kui tuli ja tema näoilme muutus enam-vähem jälle normaalsemaks. Nööke peale turtsatas ta kergelt lõbustatult. "Jaah, au missugune," muigas ta, keerutades seejärel korra neidist, endal pisut mõtlik nägu peas. "Ma pean siiski mainima," lausus ta aegamisi, "et ma ei pruugi sajaprotsendiliselt sulle seal terve õhtu pühenduda. Nimelt on paar lugu, millega ma olen kohustatud esinema seal.."

Kui Rémy teda taas keerutas, tegi Erica päkal nõtke pöörde, kuuldes siis noormehe sõnu. Pity... "Õigus - sa oled muusikaklubis..." mõtles ta valjult. Ja muusikaklubi mängis sellel peol. Mananud taas näole naeratuse, mis oli Rémy mõtteavalduse peale korraks hajunud, sõnas neidis: "Sellest pole midagi, do what you have to do." Ja ta ise istub ja ootab nagu korralik kaaslane kunagi.

Jah, muusikaklubis. Sellega kaasnes nii mõndagi. "Ma luban, et ei esita väga palju lugusid," lausus Rémy ning naeratas kergelt, "suurem osa ajast olen ma kindlasti tantsupõrandal. Koos sinuga." Nojah, see aga ka veel muidugi, et ta oli ju õpilasesinduse president ning õpilasesindus korraldas selle tantsupeo.. Aga ta oli piisavalt vist juba selgeks teinud, et teda mitte peo ajal segada, nii et ta tõesti lootis, et selle liikmed seal midagi untsu ei aja. Niigi pidi ta pidevalt kõike üksi tegema.. Aga seda ta Ericale mainima ei hakanud. Nii igaks juhuks.

A girl can take a minute or two alone alright. Erica turtsatas naerma, rahunedes siis üsna kiirelt. "Väga armas sinust," sõnas ta naeratades, "aga sellest pole midagi, kui sa esined, ausõna." Hetkeks neiu vaikis, et siis, puna taas palgeile tõusmas, lisada: "Mulle meeldiks väga sind esinemas näha." So romantic...

Rémy naeratas. Vähemalt tundus nii, et Erica mõtles oma sõnu tõsiselt, nii et probleemi vast ei olnud. Ta oli alates esimesest klassist iga aasta mõnel peol esinenud - noh, väiksemana ei olnud need muidugi päris sellised kaaslastega tantsupeod - ja rohkemgi veel, aga millegipärast oli praegu eriti masendav teadmine, et ta oma kaaslase mõneks ajaks üksi peab jätma. Ilmselt läheb tal see siis üle, kui ta kord juba laval on.. Nähes jälle neid puinaseid põski, ei suutnud kutt ka lõbusat ilmet näole tekitamast takistada. Jah? See ei oleks ju väga erinev sellest, mis ma siin tegin," lausus ta. Okei, eks veidi ikka oli küll. Korralikum bänd taga ja nii edasi.. Aga lauluhäält oli ta juba ju kuulnud näiteks..

"Oleks ikka," arvas Erica, mõeldes oma sõnu vägagi tõsiselt. "Siin esinesid sa ainult mulle, aga peol esined sa saalitäiele inimestele. Esinemised ühele või mitmele inimesele on ju erinevad." Kuigi see oli tema arusaam. Tema, kes ta üldse ei esinenud. Aga ta leidis, et kui ühe inimese ees oli etteaste enamasti sügavam ja tundelisem, siis paljude ees see nii olla ei pruukinud.

"Tõsi," möönis Rémy, samal ajal muusika saatel Ericaga mööda klassi tantsides, "esineda ühele inimesele ja suurele rahvale on tõepoolest veidi erinev. Samas on mu hääletoon sama. Enesekindlus on sama." Enam-vähem. "Koosseis on erinev. Ma ei esine üksi." Sellest järeldatuna tundus rahva ees esinemine palju kehvem. Publiku vaatevinklist.

Ja oh so casually lobisevad nad tantsu ajal. Let's do that again! Erica kuulas Rémy seletusi, õrn naeratus huulil alles. "Ma usun, et sa saad suurepäraselt hakkama," sõnas neiu lõpuks. Kindlasti saab. Tegemist oli siiski õpilasesinduse presidendiga - sellistel positsioonidel olevad inimesed olid esinemiseks loodud, muidu poleks nad nii tähtsatel kohtadel.

"Ma tean, et ma saan," lausus Rémy muiates, olles üks enesekindlus isiklikult. Aga noh, mis sa siin ikka tagasihoidlikkusega liialdama hakkad, kui sul see pigem puuduma kipub.. Ta keerutas jälle Ericat - oh, kuidas talle meeldis seda teha -, tõmmates seejäre neidist endale veidi lähemale, hoides endiselt pilku ta simadel. "Aga mul on hea meel kuulda, et sul minusse usku on," lisas ta.

Muidugi saab - selles pole kahtlustki. Erica tegi jälle päkal tiiru, kui Rémy teda keerutas, taastades silmsideme, kui ta taas kindlalt noormehe kätes oli. Jälle naasis see väikese tüdruku printsessilik kujutlus ballist, kus nad tantsivad - muusikaruum täitis kenasti ballisaali eesmärgi ja vaikne klaveripala oli lihtne orkestrimuusikaks ümber mõelda. So beautiful... "Mul on hea meel, et sul on hea meel..." pidas neiu vajalikuks märkida, hääl nüüd vaiksem.

Rémy muigas kergelt, kuuldes Erica lauset, jäädes seejärel aegamisi seisma, ütlemata midagi. Muusika mängis endiselt neile taustaks, olles hoidnud oma rütmi umbes samana kogu see aeg. Laskmata neidise käest lahti, lasi ta need alal kukkuda ning teise käega, mis enne tüdruku puusal oli olnud, asetas ta ühe hulga kiharaid neiu kõrva taha, jättes seejärel enda käe tema põsele paariks sekundiks, hoides nägu mõtlikuna. Mis oleks kui.. Järgmisel hetkel asetas nooruk enda huuled tema omadele, et üks lühike suudlus talle kinkida, kui siis tagasi eemale tõmbus ja tolle reaktsiooni ootas.