MJVK - I. tund

Jillian ei jäänudki hiljaks!! Üks vähestest kordadest, kus ta reaalselt varem sättima hakkas. Ja just nimelt sättima, sest eelmise tunni oli ta lihtsalt üle lasknud kõige lihtlabasema une tõttu ja nüüd oli ta üsnagi.. Padi. Aga ta oli enda üles vuntsimises paras pro nii et õige pea tippis neidis oma kõrgetel kontsadel klassi poole. Koolivorm oli tal ikka seljas jap, aga kingad olid ta lihtsalt ise sinna juurde sobitanud. Juuksed olid tal krunnis puhtalt seetõttu, et need sassis muidu olid ja ta käed olid kaetud erinevate võrude ja sõrmustega. Tavapärane tema puhul. "Tervist," sõnas ta õpetajale esimese asjana pärast uksest sisse astumist, suundudes siis tagumiste laudade poole, et ühe taga istet võtta.

Michel oli järgmine, kes klassi istus. Ta oli tvaliselt see, kes teistele silma ei torganud ja pigem jäi kogu klassi mastaabis märkamatuks. Loomulikult kandis ta koolivormi. Klassi sisenedes silmitses kutt hetke kaste kuid tervitas siis õpetajat.Ta kõndis klassi tahaotsa ja istus kõigetagumise seinaäärse laua taha. Õlakoti tõstis kutt enda lauale. Piisavalt märkamatu koht. Mitte, et ta vaeva oleks näinud, et nähtamatu olla. Ta lihtsalt ei tahtnud suurt tähelepanu. Kes teab, ehk kurnas ta 'töö' teda nii palju, et mujalt enam tähelepanu ei tahtnud, ehk oli asi hoopis selles, et ta alateadlikult kartis teistele silma jääda ja et inimesed siis teda nende videotega seostama hakkavad. Who knows. Talle meeldis see vaikne klassis olla.

Léon oli üsna unine. Viimasel ajal ei saanud ta normaalselt magada, ilmselt oli tekkinud D-vitamiini puudus. Ei imestaks ka. Pidi vitamiine hakkama ka tableti kujul vist sisse võtma. Noormees kandis seljas koolivormi, mida muud. Ta tõukas prille pisut kõrgemale, mis natuke alla olid libisenud. Michel astus klassi ja tervitas õpetajat ning istus Adora juurde. "Hommikust, Ade," lausus nooruk õrna naeratusega ja tegi talle põsemusi. Mehe silmad liikusid paberile.

OT:

Quote :

KOOLIVORM
Tüdrukud (kõrgaste):
-helesinine särk (lühikesed varrukad)
-must seelik
-sukad (läbipaistvad)
-jalanõud mustad (madalad kingad)

OT: I know. 10 cm ongi madal.

Jillian istus seevastu tagumisse ritta aknaaluse laua taha, viies pilgu mööda klassi ringi käima. Huvitav, mida nad seal tunnis tegema hakkavad.. Nii palju kui ta kuulnud oli, õpiti Beaux'is ja Hogwarts'is vägagi erinevalt seda ainet. Eks näha ole, kuidas see siis välja nägema peaks.

"Nägin veidraid unenägusid ja mul on selline tunne nagu....Nagu ma oleks terve öö pidu pannud," vastas Léon, kuid naeratas. Michel vaatas pilti. "Mis sa sellega hiljem teed?" uuris noormees. Tegelikult oli nooruk väga huvitatud Adora autoportreest. Selle raamiks ära ja paneks kuhugi.

"Mine sa tea," vastas Léon muigega. Tegelikult olid uned ühed sürrid ja veidrad lõigud, mis vahetusid kiirelt. "Ja mida sina unes nägid?" uuris Michel. Kui üldse nägi, Léoni üks sõber tutvustas noormehe paar aastat tagasi lucid dreamingut, aga sõbra probleem oli see, et ta ei näinud peaaegu kunagi unenägusid...Tegelikult ei mäletanud lihtsalt.

"Et siis kokkuvõttes mina vampiirina? See oleks äge," muigas mees ja tõukas neiul juuksed kaela eest ära. "Nope, mul pole mingit taju vere tuksumisele ja ei näe kuskil veeni. Sinu kurvastuseks pean ütlema, et unenäoks see jääbki," lisas nooruk ja naeratas. Lucid dreaming oli äge, Léonil läks juba päris normaalselt.

Tahtmata tundidest ilma jääda, oli Rémygi ennast mustade jõudude vastasesse kaitsesse kohale vedanud, seljas ilmselgelt tema tavapärane koolivorm. Ta tervitas õpetajat, viis kergelt kahtlustava pilgu koerale, seejärel klassile ning leidis endale peale seda mingi suvalise koha kusagil tagapool. Ta lihtsalt lootis, et seekordne tund läheb rahulikult. Või ei.. ta mitte ainult ei lootnud, vaid ta oli endale nõuks võtnud, et hoiab end igas asjas tagasi... nii hästi kui suudab. Oeh. Läheb raskeks.

Kuigi mõtlemine polnud just see, mida ta hea meelega iga päev rutiinselt teeb, oli Erica loomingulises väljenduses toimunu üle mõtteid mõlgutanud. Jah. Järeldus oli ebaselge ja ta ei tahtnud selle selgeksmõtlemisele rohkem aega kulutada, aga üks oli kindel - katsu olla, tüdruk. Vot. Ja selliselt häälestatuna astus neiu, koolivorm seljas ja nahast portfell käes, mustade jõudude vastase kaitse klassi, lastes siniste silmade pilgul kohe üle ruumi liikuda, et saada kiire ülevaade kohalolijatest. Nagu oleks tema loomaradar tööle hakanud, peatusid silmad üsna kohe koeral, kes professori juures oli, ning kulus sekundi murdosa väärikust, et hoida end koera juurde minemast, et seda silitada. Kontroll, kontroll, Enc... Tervitanud professorit, märkas neidis laudade vahele astudes ühe taga istumas Rémyt ja selle laua taha ta end istuma sättis, piirdudes seekord tervitussuudluse asemel vaid vaikse "hei'ga". See, et Jon neile viimase intsidendi alguses märkuse tegi, oli olnud tema süü, seega ei saanud ta endale enam midagi sellist lubada. Polnud vaja Rémyt pahandustesse tirida.

Rémy märkas kohe, kui Erica klassi ilmus ning ta hoidis oma pilku tüdrukul nii kaua, kuni too oma silmade ringkäigu mööda klassi tegi, märgates lõpuks ka teda ennast ja minnes ta kõrvale. Õudsalt nõme oli lihtsalt paigal istuda, naeratuse näole manada ja kõigest ühe mannetu "hei" talle vastu öelda, kui ta muidu oleks tahtnud palju rohkemat teha. Jah, nii tõsiselt ta oma hoian-end-nüüd-vaos mõttest kinni hoidiski. Pagana kooli sisekorraeeskirjad!

Tunded on vastastikused... Huvitav, kas neile tehtaks märkus siis, kui nad vargsi, ma ei tea, laua all käest kinni hoiaksid nii, et see kedagi ei häiri ja silma ei torka... See ei oleks ju vähimalgi määral avalik. Pannud oma portfelli lauale pikali, pööras Erica taas pilgu Rémyle - ta oli hetkeks lasknud sellel kõrvale kalduda. "Ma ei tahtnud sulle mingit jama korraldada..." vabandas neiu sama vaiksel häälel, nagu enne.

Rémy kortsutas kulme, kui kuulis, mida Erica talle ütles. "Hei, sina ei ole teinud mitte kui midagi valesti. Ma ise tõmbasin omale selle kaela. Ausõna, ära üldse muretse," lausus ta kiirelt ning naeratas seejärel neidisele. Tema oli ju see, kes ei suutnud end vaos hoida, kuigi teadis, et tema armuvalus vend seal samas ruumis on. Ja siis ta muidugi nähvas veel talle..

Õige mõte oleks hakata vaidlema, kes süüdi on. Temake kui asja algataja ja tema kui asja õhutaja. Paras pättide paar. Oskamata - või tahtmata - enam midagi öelda, asus Erica oma portfelli haagi kallale, et see lahti teha, portfellist asjad võtta ja need lauale laotada, et kott siis põrandale asetada. Seejärel sättis ta oma asjad kenasti laual korda, sirutas vargsi käe ja, leidnud Rémy oma, põimis oma sõrmed kuti omadega. Kui neile muud lähedust ei lubatud ajal, mil nad teiste silme alla võisid sattuda, siis leppis ta ka sellega.

Gaston tervitas vastu kõiki õpilasi, kes klassi sisenesid ning jälgis, kuhu nad ennast istuma sättisid. Jackie vaatas kõiki poole suurema huviga, kui professor. Koer oli noor ning väga uudishimulik. Ta läheks arvatavasti õpilaste nägusid ja käsi lakkuma, kui Gaston tal seda teha lubaks. Kuid koeral olid kombed selged.
Kui kell helises, pani Ed raamatu lauale ning tõusis püsti. "Teretulemast Mustade Jõudude Vastase Kaitse tundi, minu nimi on Gaston Gilles," lausus ta vaiksel ja sügaval häälel, nõudes endale sellega tähelepanu. Ta hoidis veidi hinge kinni.

"Esimesel veerandil hakkame me tegelema enesekaitsega. Õpikute kandmine pole kohustuslik, kuid soovitatav. Samuti soovitaksin ma teil oma konspekte täiendada iga kord, kui me midagi uut õpime, kuid see on jällegi teie enda oma valik. Te olete juba piisavalt vanad, et iseenda eest mõelda, mis on teile hea ja mis mitte.

Kuna ma ei tea kuhumaani te oma õpingutega jõudnud olete, valmistasin ma teile ette ühe väikese üllatuse," nende sõnadega viipas ta kergelt vappuvate kastide poole klassi ees. Tänase tunni jooksul saab ta vähemalt teada, kes kui hästi võidelda suudab ning mida nende võtetes parandada tuleks. "Enne, kui me praktilise tunniga alustame, on teil mingeid küsimusi? Pöördus Gaston viimaks oma klassi poole.

See teatud belglane mängis laisikut - they told me I could be anything, so I became a sloth - ta oli kõige inimlikumal moel lihtsalt sisse maganud. Ärkamine, avastades, et oh snap, tund juba käib, polnud just kõige meeldivam, aga kuidagi õnnestus sellel laisikul koolivorm korralikult selga ajada, juustele pisut vähem padjakavälimus anda ja siis klassi poole kihutada... mille uksest ta mõned minutid hiljem sisse tormas, jäädes kohe seisma. "Palun vabandust, et ma hilinesin, seda ei juhtu enam," teatas Andre selgel häälel, lükates ukse kinni. Palun väga, muusikaklubi president, etiketietalon ja mida kõike veel. Igatahes oli ta nüüd kenasti kohal ja jäi ootama seda, mis professori poolt tulla võib - hurjutamine või ehk luba kohale istuda.

Jackie ja Gaston vaatasid koos korraga ukse poole ning mees kergitas pisut kulme, kui ta hilinejat klassi tormamas nägi. Kuid pahaseks ta ei muutunud. Ta oli ise ka vähemalt tuhat korda oma elu jooksul tundi hiljaks jäänud või need üldse maha maganud. "Teretulemast," ütles ta ning viipas käega, andes poisile loa edasi astuda ja oma asjad ära panna. Siis aga vaatas ta teiste poole. Ei mingeid küsimusi? Olgu siis peale.

"Khm, nagu ma mainisin, tegu on praktilise tunniga. Ma ei ootagi, et kõik selle ülesandega ideaalselt hakkama saaksid," alustas ta uuesti ning astus kastide poole. Jackie tõmbus nüüd tagasi; koer võttis Gastoni pehmes tugitoolis istet ning jäi uudishimulikult oma peremeest vaatama. "Siin kastides on Cerberused. Kõige rohkem tuntakse neid kui Põrgukoertena. Tõsi, neil on kolm pead, vahel isegi rohkem ning igal peal on oma omadus. Üks võib tuld välja sülitada, teine võib mürki ja kolmas midagi muud. Ma pean teid hoiatama, et mõned neist suudavad ennast isegi nähtamatuteks muuta. Aga teile lohutuseks ütlen, et isegi kui nad hammustavad, pole nende kihvad mürgised. Tegu on siiski veel kutsikatega, kuid nende mõistus on sama arenenud kui täiskasvanud koertel. Ja enne, kui me alustame, on teil veel mingeid küsimusi?

Ahjaa, seda ka veel, et tavaliste loitsudega te enda haavu ära parandada ei saa. Seega, kes saabki hammustada või küünistada, siis kappides on salvid ja sidemed olemas.

Saanud loa kohale minna, valis Andre endale kiirelt koha välja ja suundus sinna - mitte väga ette, aga piisavalt kaugele Nadine'ist. Kuuldes, mida professor neile tänase tunni ülesandena esitles, kergitas noormees aga kulme. Kerberosed? Esiteks on põrgukoerad haruldased ja teiseks ülimalt ohtlikud... Professor Gilles laseb neil jännata ohtlike olenditega. Tubli. Kohe hakkas Rogieri aju tööle, sirvides teadmisi, mida ta oli omandanud, lugedes kümneid ja kümneid mütoloogilisi raamatuid - kerberos allub muusikale ja armastab meekooke... Kust kurat ta meekooke võtab? Mingi väiksema pilli esilekutsumine pole just kõige keerulisem ja hädapärast saab ka laulmisega hakkama...

OT: Kerberosel ei ole rohkem kui kolm pead.