Loominguline väljendus - I tund

Vaikse kiruksatuse - sest mis ukse see oleks, kui see ühte kriusatustki ei teeks? - saatel avanes loomingulise väljenduse klassi uks, kui Jean-Paul selle avas, et sisse astuda. Ruum oli pime, nii et koheselt peale üle ukseläve astumist, otsustas ta käteplaksuga proovida ruumi valgeks tegemist. See oli talle millegipärast alati lõbu tekitanud, kuigi ta oli juba 38 aastat võlur olnud ja võiks ju juba iseenesest sellest üle olla. Tema rõõmuks läkski ruum selle peale valgeks ning ta sai rahumeeli klassi astuda ja teda ees ootava laua ja mugava tooli juurde suunduda. Sinna enda koti asetanud, ei vaevunud ta veel maha istuda, kuigi peale pikka aega püsti olemist kulus see ära küll. Selle asemel viis ta oma pilgu üle klassiruumi, tundes heameelt, et see ei olnud sugugi väiksemaks vahepeal muutunud ning nigelamate esmetega sisustatud. Pigem vastupidi.

Kõige ees laius rida pinke, igaühel kaasas ka oma tool ning ruumi taga oli suur hulk pille, joonistamisvahendeid, isegi piisav ruum tantsimiseks ja nii edasi. Ühesõnaga oli klassiruum ülimalt suur. Hetkeks arupidavalt pinke silmitsenud, lausus professor Fournier mõttes mõned sõnad, mis lauad üksteise otsa seinaäärde lennutas - rahulikult ikka, pole vaja midagi esimesel tööpäeval ära lõhkuda -, jättes endast maha ainult toolid. Veel midagi mõttes öelnud, moodustasid toolid endast ringi, nähes nüüd välja, nagu Anonüümsetele Alkohoolikutele mõeldud tugigrupp. Nüüd oli klass tema jaoks perfektne!

Üldiselt üks tema lemmiktunde. Kus mujal sai ta demonstratiivselt ühe jala üle teise heita ja joonistada, nagu poleks homset tulemas? Olgu, ta joonistas kõigis tundides, kus oli igav või kus ta lihtsalt kaasa töötada ei viitsinud, aga see selleks. Nüüd, enne tantsupidu oli see tund küll teretulnumast teretulnum - kui tal eriti veab, tehakse muusikaklubist juttu. Valus teema see muusikaklubi. Seal oli kaks inimest, kellega ta enam suhelda ei suutnud - või kes seda lihtsalt ei tahtnud -, kõik see enesepiinamine tundus nii mõttetu... Just selliseid mõtteid mõeldes lonkis Andre, tema traditsiooniline klapiga must kott üle õla sätitud, loomingulise väljenduse klassi, peatudes, kui nägi, mis ruumiga tehtud on. Hello there, open space! "Bonjour, monsieur Fournier," tervitas noormees professorit, kes ilmselgelt kogu selle mööbeldamise taga oli, kui aeglasel sammul edasi kõndis, tunnistades toole. Great. Ükskõik millise koha ta valib, ikka peab ta kõigile otsa vaatama. Kuhu tema Anoni-mask kadunud oli... Valinud lõpuks toolide seast ühe (mis siis, et need kõik ühesugused olid ja sama funktsiooni omasid), pani Rogier oma koti toolile. Er sitzt hier!

Jeah, enne suurt tantsupidu oli siis tore loomingulise väljenduse tund. Tund, mis ka Jonile üldjuhul meeldis. Seal sai ju end siiski väljendada nii nagu kusagil mujal ei saanud. Kutil oli õlal väike spordikott, jalas pikad, pisut laiad mustada puuvillased trennipüksid, seljas must maika, millel oli kollane kiri "dance 'til you drop". Õlgadel oli tal must pusa, mille lukk oli taskuteni lahti tõmmatud ja jalas kandis Jon spetsiaalselt tantsuks mõeldud tosse, olgugi, et ta eelistas paljajalu tantsida. Zachiga oli kaasas Nadine, kellele ta klassiukse avas, ning siis ise neidise järel klassi astus. Mõlemad jäid ukse juurde seisma. Mis mõttes seal mingi tutvumisring oli? Jon viis pilgu õpetajale. "Tere," pomises kutt ning viis silmad hetkeks Andrele, liikudes siis temast mööda. Ta valis endale koha, mis polnud Andre vastas, aga temast parajalt kaugel, sest niigi oli awkward seal koos hängida eks ole.

Erica saabus klassi sama vaikselt, nagu tal oli alati olnud kombeks, ning vaatas ruumis ringi. Klass oli teistsugune kui viimati, mil ta siin käis. Seljas oli tal koolivorm, nagu alati, ning käes hoidis ta nägusat pruunist nahast portfelli. Seekord oli neiu oma lokkis blondidel juustel vabalt seljale langeda, nähes oma suurte siniste silmadega välja nagu portselannukk. Nunnumeeter sajaga põhjas. Vaba käega vormiseelikut silunud, kõndis Antonia nõtkel sammul toolideringini, tervitas nii professorit kui ka juba kohalolevaid õpilasi ning valis endale meelepärase koha. Tegelikult polnud oluline, kuhu ta istus - igal kohal oli ta sama hästi kui rambivalguses. No jah. Võtnud portfellist ingliskeelse raamatu, asetas neidis portfelli põrandale ja avas köite kohast, kuhu ta oli pooleli jäänud, et tunni alguseni aega parajaks teha.

Rémy ei jäänud ilmselgelt oma lemmiktunnist ilma! Üsna pea oli temagi klassis, seljas koolivorm, kuigi iseenesest ei olnud see sealses tunnis niivõrd vajalik. Eriti veel siis, kui nad tantsima hakkasid. Aga ta ei teadnud seda kunagi täpselt. Tavaliselt küll eelmistel tundidel öeldi, aga ta ei pannud isegi nendel hetkedel seda tähele. Üks paras udu omadega. Peale klassi astumist, ilmus üle tema huulte üks vali "tere", mis oli tegelikult nii õpetajale kui ka õpilastele mõeldud, sest, noh - siiamaani olid kõik sealsed kaasõpilased tema jaoks tuttavad näod. Ühed rohkem kui teised. Üks nägu hakkas talle aga kohe silma ning naeratus näole ilmunud, läks ta otsejoones Erica kõrvale istuma, panemata väga tähele, et tavapärasest klassiruumist on midagi teistsugust saanud. "Hei," sõnas ta neiule, naeratus kuhugi kadumata ja silmad tüdrukul.

Jean-Paul oli vahepeal omale enda isikliku laua taga koha sisse sättinud, lastes õpilastel aegamisi tema tekitatud ringi ära täita. Ta tervitas igat sissesaabujat viisakalt vastu, nagu õpetajatel ikka kombeks oli, jälgides samal ajal, kuidas nad seoses üksteisega kõik istet võtsid. Niiviisi oli isegi täitsa lahe enda peas analüüse teha ehk aru saada, kes kuidas omavahel suhtleb. Seda võis tulevikus vägagi hästi ära kasutada. Mees viis hetkeks pilgu kellale, et olla kindel, millal tund hakkab. Veidi oli veel aega.

Rõõmsameelselt naeratades, nagu peaaegu alati, astus Jasmine klassi sisse. Selge ja kõlava häälega tervitas neiu kõiki klassis viibijaid. Ka temal oli seljas koolivorm, ühes käes hoidis neiu viiulikohvrit ning sama käe kaenlaall paksemat kaustikut, mille küljes oli ka pastakas. Nagu ikka meeldis talle mitut asja korraga teha ja püsivust tal ka kuigi palju ei olnud. Nähes, et Rémy on tõenäoliselt Ericaga hõivatud sammus neiu enesekindlalt Joni kõrval asuva toolini, teisel pool noormest istus juba Nadine, kellele Jasmine sõbralikult naeratas, ning asetas oma viiulikohvri tooli kõrvale põrandale. Kergelt veel enda hõbehalli seelikut siludes istus tüdruk toolile ning asetas kaustiku sülle. Neiu pöördus vaikselt Joni poole: "Hei venna! Sa ju ei hoidnud kellelegi siin kohta, ega?"

Jon jälgis inimesi saali saabumas. Iseäranis pikalt peatus ta pilk Rémy'l. Mis ta oli oma venna elus mingi peatüki maha maganud? Ja siis saabus sinna jasmine. "Hei," naeratas Jon. Küsimuse peale vilksas kuti pilk Andrele. "Ei hoidnud," vastas ta mõrult. Kellele tal kohta hoida oli eks ole. Kutt vajus veidi rohkem lösakile ja tõstis oma jala põlvele, ristates siis rinnal käed. Nii palju siis etiketiõpetusest. "Kas kõik peale minu teavad, et täna mingid ümberkorraldused siin toimuvad?" küsis Jon vaikselt Jasmine'ilt. Come on, oleks ka siis trenniriiete asemel koolivormi selga ajanud.

Jasmine naeratas rahulolevalt Joni vastust kuuldes, samas oli ta ka kergelt murelik tolle tõsiduse pärast. Peaks vist pärast tundi natuke juttu rääkima taga, polegi seda ammu teha jõudnud. Ega Jasmine ka Rémy elust kuigi palju viimasel ajal ei teadnud, üldse suhtles ta oma vendadega vähe, ent miski venna käitumises oli talle mõista andnud, et sinna täna istuma minna ei tasu. Joni asendit vahetamas nähes kergitas neiu kergelt kulmu, kuid midagi ütlema ei hakanud, eks noormees ise teadis, kuidas käitus. "Mis ümberkorraldused?" küsis Jasmine mõistmatult vennalt. Ei tema aru saanud, mida Jon sellega mõelnud oli.

Tuttavat häält kuuldes tõstis Erica raamatult pilgu, pöörates pead pisut, et tulijat näha. Rémy! Särav naeratus tekkis neiu näole, kui ta saabujat silmadega saatis, kuni see tema kõrvale istunud oli. "Heii..." tervitas ta noormeest, sulges raamatu, jättes ühe käe sõrmed selle vahele, ja, asetanud teise käe õige õrnalt kuti põsele, vajutas selle huultele põgusa suudluse. No regrets. Nüüd, kus Rémy tema kõrval oli, oli nagu natuke julgem olla - justkui arglik jänku ja sõbralik hagijas, kes jänkut valvab. Saabujaid ta ei märganud - tal oli muudki vaadata.

Jah, eks Rémyl oli hiljem vist pisut selgitust vaja teha Jonile, aga praegu ta sellele ei mõelnud. Ta ei pannud üldse teda tähele hetkel. Ega Jasmine', kelle häält ta ainult kuulnud oli. Silmad olid endiselt mujal. Erical. Ta suudles teda kergelt vastu, võttes seejärel tema põsel oleva tüdruku käest kinni, et pisut pead pöörata ja sinnagi üks musi anda. Seejärel asetas ta selle endale sülle, laskmata käest lahti. "Mis lugesid?" küsis ta.

"No see ümarlaud, mis siin on," pomises Jon, aga nagu ta silmi Jasmine'ile viis, nägi ta kuidas Rémy oma sõbrannakesega kudrutab. "Issand kui armas. Rémy, me oleme siiski klassiruumis, püüa tagasi hoida end. President," nähvas Jon ülbel toonil. Väkk! Miks pidid teised õnnelikud olema kui tema ei saanud õnnelik olla? Mis õigus oli teistel armuda ja olla koos armunud? Ah?! Mis kuradi õigus?! Ta ei kavatsenudki seda ilastamist taluda. Vend või mitte. Mindu karaku teineteist nurgataga. Jänesed!

Aww! Libistanud sõrmed raamatu vahelt ära nii, et järg siiski ühe sõrme abil alles jäi, tõstis Erica raamatu. "Harper Lee "Tappa laulurästast"," vastas ta, andes siiski Rémyle võimaluse pealkirja ja autorit ka ise lugeda. Tegelikult võis selle raamatu nüüd ära panna, sest tunni alguseni jäänud aeg oli kenasti sisustatud. Natuke meisterlikku askeldamist ja ühe käega - sest teine oli kenasti Rémy poolt kammitsetud - õnnestus neiul raamat portfelli libistada, et end siis taas sirgu ajada, silmad noormehel. Joni väga sõbralik märkus jõudis kahjuks temani, tuletades meelde, et õigus - nad on klassiruumis ja siin on teised inimesed ka, ning kergelt kulmu kortsutades pööras Antonia pilgu teisele Chevalierile. Mis uss teda hammustas...

Nicolette astus ruumi, seljas must maika ja mustad, kergelt sellised lohvakad püksid. Juuksed olid tal hobusesabasse tõmmatud. Pusa peal ei olnud. Koolis oli siiski soe. Tal oli siiski kott õla peal, kus olid lihtsalt igaks juhuks sees peotantsukingad ja seelik. Mine tea, mis juhtuda võib. Üldiselt meeldiski talle pigem peotantsuga tegeleda, aga enamik vanematest õpilastest eelistas teist stiili ja peotantsu sa üksi ei harjuta eksole. Pealegi oli trenniriietes mugavam olla ja kasvõi maalidagi, kui see tänaseks teemaks olla võis. Ilmselgelt polnud ta enne korralikult järgi uurinud, mis täna toimuma hakkas ja oli suht kõigeks valmis. Klassi sisenedes tervitas ta õpetajat ja lasi pilguga üle juba kohale kogunenud inimeste libiseda, kirtsutades nina nende õpilasesinduse presidendi ebameeldiva käitumise üle. Rääkimata sellest, et see koolireeglite vastane oli. Nende kõrvale ta kohe kindlasti ei istu. Seejärel vaatas ta Chevalieride ja Duboisi poole, aga seal oli Jasmine, so sinna ta ka ei istu. Mitte, et tal midagi nagu v ä g a Jasmine'i vastu oleks olnud, aga too oli kogu aeg lihtsalt õnnelik ja see oli lihtsalt creepy. Siis istus ta kusagile sinnaotsa kus Andre mossitas, pööramata talle ega teistele mingit erilist tähelepanu ja jäi mittemidagiütleva näoga istuma, kotti maha pannes.

Jah, see nimi ei öelnud Rémyle suurt midagi, ta oli ainult seda pealkirja kusagilt kuulnud. Sellegipoolest vaatas ta ka selle kaant, kui Erica seda talle näitas, noogutades seejärel arusaadavalt. Ta tahtis midagi veel öelda, aga järgmisel hetkel Jon nähvas talle, mis kuti korra võpatama pani. Ta viis pilgu vennale, hetkeks näol pisut haavunud ilme, kuid väga kiirelt asendumas kulmukortsutusega. Mis mõttes tuleb just tema talle nähvama? Oleks ta siis nöökivaltki öelnud.. "Kuule, sorry, et sul armuelus sitasti läheb. Sa ei pea seda minu peale välja elama," kähvas ta vastu, olles endiselt üpriski pettunud.

Assa! Juba ärritunud Joni ei tasunud enam rohkem ärritada. "Käi persse Rémy!" käratas Jon maruvihaselt ja kargas oma kohalt kiiremini kui leoprd oma saagi kallale tormab. Juba järgmisel hetkel lendas Rémy enda tooliga selili maha ja Jon maandus kuti peal teda pekstes. Sest nii normaalne oli ju oma probleeme vihasse valada ja siis neid välja elada oma venda pekstes. Oleks Jonil kõik seal kupli all kodus praegu poleks ta midagi sellist eal teinud. Selliseid kordi polnudki vist polnud, kus need kaks vihaselt teineteist peksnud oleks. Kui lapsepõlve mitte meenutada, aga see on normaalne, et poisikesed sedasai kaklevad. Mitte kaks suurt meest.

Olgugi et Andre kogu aja üpris tühja pilguga istus - tema viis kogu maailm välja lülitada, et omi mõtteid mõelda -, kuulis ta siiski saabumisi ning ka seda, mis toimuma hakkas. Sellele, et Rémy ja Erica (oli Erica? Vist oli...) teineteisega mesijuttu ajasid, ta rohkemat tähelepanu ei pööranud - sama hästi võiks bussipeatuses musitavat paari jõllitama hakata, temasse see ju ei puutunud -, aga kui Jon suu lahti tegi, loksutas see kuti oma mõtisklustest välja. Tegelikult peaks tema midagi sellist ütlema. Aga ta lihtsalt ei öelnud. Mis asja ikka niigi ärritatud lohet torkida, eks, et asja hullemaks teha. Samas sai sellega hakkama Zach - rünnates oma venda, ning Rogier oli esimene, kes oma kohalt (tooli taga seista on ka lahe) liigahtas, et Chevalieride juurde praktiliselt hüpata ning Jonist kinni hakata, et need kaks lahutada. "Lõpetage ära!"

Jasmine oli just oma kasuvennale vastamas, et tema ei teadnud midagi ette sellest "ümarlauast", kui ta vennad vaidlema läksid. Misasja? Mis neil kahel on? Kus ta elanud oli, et ta üldse nende asjadest midagi ei teanud? Kui Jon Rémyle kallale kargas, oli Jasmine šokeeritud ja juba praktiliselt nutma puhkemas - nii palju temale omasest heast tujust seekord. Ta vaatas nõutult ringi ning ohkas veidike kergendatult, kui Andre neile vahele läks. Üks veidi tõsisem jutuajamine vendadega kulub hiljem kindlasti ära.. kui hetke seisu vaadata, siis eraldi vist.

Ou, ou, ou! Seda ei osanud Rémy küll oodata. Jah, Jon oli ärritunud, jah, tema oli ärritunud, aga et kohe kaklema hakata? Koos tooliga pikali lennata oli ilmselgelt valus, kui veel valusam oli oma venna lööke taluda. Sellegipoolest pidi ta end kuidagi kokku võtma ja vähemalt tema löökide eest esialgu ära puiklema, kui ta omale jälle sodi nägu saada ei tahtnud. Mingi löögid ta õnneks siiski suutis kinni püüda - ega ta nüüd nii mannetu ka kaklemises ei olnud! - ja järgmisel hetkel tuli juba keegi sinna vahele ka. Andre. Kui ta vähemalt esialgu Joni tema pealt ära sai, aja Rémy end aegamisi istuma, köhatades korra. "Türa, mis sul viga on?!" käratas ta venna suunas, vaadates talle uskumatusega otsa.

Palun ära ütle midagi, palun ära ütle midagi... korrutas Erica mõttes, kui Rémy juba suu avas ja omapoolse originaalsusega lagedale tuli. Ja Jon selle peale talle kallale läks. Ei! Mis asja? Automaatselt hüppas neiu püsti, surudes käsi suule, silmad pärani. Mida ta teha saigi? Kahe kakleja vahele minna oleks enesetapp - ta murtaks pooleks! Õnneks oli Andre sealsamas, tõmmates Joni eemale, ning viimasel hetkel tuli Antoniale aru pähe, et ta kohe Rémy juurde ei tormanud - ilmselgelt oligi tema see põhjus, miks Jon ära pööras... See oleks õli tulle valamine, kui ta Rémyt sussutama läheks.

Not so much giving a shit actually gave one, kui tema tunnis äkitselt keegi kaks kaklema läksid. Selle nöökamise - või rohkem nagu paukumise - kannatas Jean-Paul esialgu ära, olles iga hetk valmis neid vaigistama, kui nad peaksid liiga pikalt jätkama. Nähes aga neid karvu pidi kokku minemas - või pigem ühte neist teisele kallale hüppamas - oli professor koheselt enda laua tagant püsti, minnes lähemale, et aidata Andrel Joni eemale hoida. Ta ei tahtnud kunagi väga õpilaste omavahelistesse asjadesse sekkuda ja nii kaua, kuni need veel lahus püsisid, suutis ka tema vait olla. Aga range pilk püsis igatahes endiselt tema näol.

Jon rapsis end kui keegi teda eemale tiris, kuid jättis järgi kui taipas, et see Andre on ja mitte Andre üksi, õpetaja ka. Oh god, nad olid tunnis ju. Mis temaga juhtunud oli? Ja siis kärtas Rémy talle jälle. "Sina oledki mu viga!" käratas Jon mõtlemata, üldse mida ta suust välja ajab ja kas see loogiliselt kõlas. Tegelikult oli ta üldse enda peale vihane ja ta ise oli oma viga, aga teiste peale end välja elada oli nii tore ju. "Lase lahti mind!" käratas Jon viimaks oma pilku Andrele viies ja rapsas end lahti. Ta vaatas tigedalt Andrele silma, tahtes nii palju öelda. Nii palju õelaid ja rõvedaid sõnu talle näkku karjuda, aga selle asemel ta lihtsalt vaikis ja põrnitses kutti, kelle vastu tal ikka veel tunded olid ja keda ta ikka veel oma peast ära ei saanud ja keda ta ikka veel igatses.

Palun. Mine ja peksa seina või midagi. Hetkeks meenus Andrele, kuidas ta oli palunud, et Nadine teda lööks, ning see oli nii faking mark moment... Enam ta sellist palvet ei esita. Never. Kui Jon end vabaks rapsas, lasi noormees sel sündida, hakkamata kutti enam kinni püüdma. Professor oli sealsamas, pealegi ei tundunud Zach enam nii väga Rémy kõri kallale kippuvat. Ei - sest see Chevalier, keda ta mõne aja hellitavalt enda omaks pidas, põrnitses teda. Ja Rogier põrnitses vastu. Lollakad on nad mõlemad. Aga hetkel oli Jon vaksa võrra lollakam - omaenda vennale kallale minema selle tõttu, et see oma tüdrukuga õrnusi vahetada julgeb? "Mine jahtu maha," soovitas nooruk vaiksel häälel.

Jon silmitses Andret endiselt tigedalt ja siis käskis too tal maha jahtuda. Ja seda veel nii vaikselt. Ja Jon oleks talle midagi sitasti öelnud ilmselt, aga ta lihtsalt ei suutnud. Rinnus oli jälle see vastik valu ja ta tahtis nii palju öelda ja teha, aga ta vaevalt suutis hingata, sest nii valus hakkas. Ta vaid astus Andrest mööda ja marssis klassist sõnagi lausumata välja. Kui uks tema järel juba sulgunud oli, taipas ta, et nüüd jäigi mulje nagu ta oleks koera kombel Andre sõna kuulanud ja tegelikult ta ju oligi. Jon kõndis mööda koridori eemale ning peatus viimaks ühe pingi juures, kuhu ta istuma maandus, toetades pea kätele ja küünarnukid põlvedele. Tõsiselt, mis hetkest sai t e m a s t see närvipundar?