Le son de la musique

Nadine'i häälemuutust kuuldes heitis Andre kiire vilkspilgu üle õla, tuvastades lõpuks ka ise, et tuvikesed on tagasi. Sellest hoolimata ei katkestanud ta ei klaverimängu ega laulmist - pole vaja kuidagi rõhutada, et miski oleks korrast ära. "You can tell me that there's nobody else, you can tell me that your home by yourself, you can look into my eyes and pretend all you want, but I know, I know..." laulis noormees, müksates Nadine'i õige kergelt enne, kui pidi tulema rida, mida ta oma peas kujutas ette kui ühiselt lauldut, mitte omaette lõõritatut - "Your love is just a lie!" Le concert!

Kohe, kui Andre enda klaveripalaga alustas, ühines Rémy enda tšelloga, kuna tundis loo põhimõtteliselt koheselt ära. Kaasa laulma ta hetkel ei hakanud, kuigi sõnad olid täielikult peas. Palju parem oli hetkel lihtsalt kaasa mängida ja Nadine' ning Andre ühist laulmist kuulata, sest noh - tema arvates sobisid noorte hääled eriti hästi kokku. Ta märkas, kui Jon koos Olivieriga tagasi ruumi tuli, esimene toredat žesti tehes ning viimane punapõskne ja eriti häbelik pisut tagapool. Oh, ta ei tahtnud teadagi, mis nad seal teinud olid.. Sellegipoolest saatis ta nende poole kelmika kulmekergituse.

Jon vastas kavalale kulmukergitusele kavala silmapilgutusega ning astus teiste juurde, tõstes oma kitarrikohvri toolidele, ning avas selle, kust tõstis välja heledast puidust kitarri. Ta tõmbas vaikselt üle kitarrikeelte, ning istus siis kuskile teiste juurde, nii, et ta Jasmine'i mängu samal ajal näeks. Enam Jon ise viiulit ilmselgelt ei võtnud. Hetke teisi kuulanud, ühines ta nendega oma kitarril, ise ilmselgelt kaasa laulmata. Las tuvikesed kudrutavad kahekesi.

Vot see ongi see "la magie des sons", mida siia ruumi vaja oli, ja praegu sai Andre sellest ainult indu juurde. Joni liitumine kitarriga aitas sellele ainult kaasa. "How does it feel when you kiss when you know that I trust you? And do you think about me when he fucks you," jätkas nooruk - look mommy, I dropped the F-bomb! Kuidagi oli nii, et fraasid, mida nad laulsid, sobisid neile suurepäraselt - nagu oleks tegemist kahe armastaja vahelise dialoogiga, kus nad üksteist süüdistavad. "Could you be more obscene?"

'Cause baby, I was born this way. "You can tell me that there's nobody else, you can tell me that your home by yourself, you can look into my eyes and pretend all you want, but I know, I know -" võttis Andre taas refrääni ette, lastes Nadine'il vahele laulda, vaatamata nüüd mitte klahvidele, vaid neiu poole, kes tema kõrval lõõritas. Ja vot, mängibki nüüd niimoodi. Lugu hakkas lõpupoole jõudma ja seda enam lisas noormees klaverist tõusvatesse helidesse ilustavaid noote ja pooltoone ja kõiksugu pahna, mis muutis muusika vaid kirevamaks.

Paratamatult kõlas ka Andre hääl tükk maad lõbusamalt, kui selle laulu puhul normaalseks pidada võiks, aga ta ei hakanud midagi muutma - käis nii ka. "Your love is just a lie!" laulis noormees viimase rea, rõhutades viimast sõna, nagu ta tõesti mõtleks seda - towards all the bitches in the world and especially Nadine... Klaverihelid vaibusid ja alles siis söandas Rogier käed klahvidelt tõsta, hakates naerma. "I request the highest of fives!" teatas ta lõbusalt, tajutava aktsendiga, tõstes parema käe Dubois' poole.

OT: Neil Patrick Harris requesting the highest of fives

Olivier istus oma endisele kohale ja võttis kohvrist enda süsimusta akusti välja, tõmmates õkõrnalt sõrmega üle keelte, terav kõrv häälestust kontrollimas. Veendunud, et kõik keeled õigel kõrgusel on, lisandus ka tema kitarril, hoidudes siiski veidi tahaplaanile. Loo lõppedes naeratas kutt kergelt, tõstes pilgu lauljatele. Päris hea töö.

Saanud oma high-five'i, pööras ka Andre end ruumi poole, toetades hetkeks käe Nadine'i seljale, kui ta end paremini istuma seadis - kahekesi klaveripingil kõõluda oli ka lahe, kui see kahe inimese jaoks mõeldud oli, aga üks neist pikka kasvu kutt ja teine nääps neiu oli. "Soovilugusid?" küsis noormees ühte kulmu kergitades, toetades küünarnukid põlvedele. Fuck you, Little, go get kicked by a horse and die.

Kui noorhärra van Eyck hoogu satub, siis ta on hoogu sattunud ja läheb pööraseks. Seda enam, kui Nadine oma soovilooga lagedale tuli, pöördus noormees oma istmepoolel taas klaveri poole ja alustas soovilugu hoopis teise energiaga kui eelmised lood. Nagu hollandi-prantsuse Rein Rannap juba. "Another day is going by, I'm thinking about you all the time. But you're out there and I'm here waiting," alustas ta laulmist. Varsti läheb häälest ära - keda huvitab? Klaver ju lauluhääle korrasolu ei eelda.

Jon silmitses Andret ning Nadine'i tähelepanelikult. Gaah, miks see teda häiris? Ilmselgel mõte, et Andre saab käperdad tüdrukut, keda tema käperdama peaks ei meeldinud Zachile. isegi kui selleks tüdrukuks oli Nadine, kellega Jon oh so long suhelnud oli. Või pigem, seda enam, et see tüdruk Nadine oli. Ta tõmbas sõrmedega üle kitarrikeelte, ning viis pilgu Oliverile, kes eemal mängis. Jon tegi talle silma kohe, kui kuti pilgu endale sai. Nii vägev oli teda punastama ajada.

Olivier mõtles uut lugu kuuldes veidi, pilk vahepeal Jon'ile ekslemas. Ja muidugi pidi too teda ikka kiusama. Põsed taas õhetamas, lõi Olivier pilgu maha - või õigemini enda paremale käele, mis keeltel puhkas. Vähemalt seniks kuni uus laul peale algas. Olivier hingas sügavalt sisse, kogudes end sedasi hetke ja keskendus Jon'i ja äsja juhtunu asemel hoopis muusikale, liitudes üsna pea kitarrisaatega.

Nüüd jagame refrääni pooleks! "This could be the one last chance to make you understand, yeah..." lõõritas Andre, elades laulusõnadesse sisse - nagu tegemist oleks ooperi, mitte kõige tavalisema muusikaklubi koosistumisega. Refräänini jõudes tekkis tema häälde lootusrikkus ja kirg: "I'd do anything just to hold you in my arms, to try to make you laugh, somehow I can't put you in the past..." Teiste pillide saade oli vaid saade, sest praegu keskendus ta ainult klaverile, iseenda häälele ja Nadine'ile, kellega nad olid nii sujuvalt duoks saanud. Olgu siis nii - rambivalgus, here we come!

Persse see raisk! Ta kepib Ollil täna ajud välja selle eest, et Nadine ja Andre seal kudrutasid ja tal kama kui süütu see nende kulu-kulu seal pingil oli. Kutt keskendus rohkem oma kitarrikeeltele, ning mängis muusikat kaasa. Seejärel tõstis ta korraks pilgu ja nägi, et väike Stewie ikka veel seal passis. Aaah. Ideaalne. Jon katkestas mängu, tõusis, ning pakkis oma kitarri kotti. "Sorry Andre," lausus kutt. "Aga jõle sitt on mängida, kui mingi pervert sind koguaeg nurgas vahib," lausus Zach vabandavalt, ning marssis ruumist välja, visates veel ühe tigeda pilgu inspektorile.

Uh, seda me nüüd küll ei tahaks, et nad kui mingid ööloomad kuskil ulu all kokku saama peaksid, lihtsalt ühe britist tüütuse pärast. Andre kuulis kenasti, mis Jon ütles, ning tema muidu nii innukas klaverisaade kaotas jupikese oma hoost, kui ka Nadine'il sõnad sassi läksid. Heitnud ühe pilgu üle õla, tuvastamaks, et Tiny Stu on endiselt seal, jätkas noormees pisut vastumeelselt mängimist. Kui Jon juba minema tormas... Ja Jon oli see tugeva iseloomuga asjapulk, kes pigem vastu haukus kui minema jooksis. Ja nüüd... Aga ta oli president - ja praegu peamine saade; ta ei saanud lihtsalt püsti tõusta ja samamoodi minema vihiseda. "Together we broke all the rules, dreaming of dropping out of school, and leave this place to never come back," jätkas ta.

Oh jah. Tänud, Tiny Stu. "This could be the one last chance to make you understand, and I just can't let you leave me once again, yeah..." andis Andre oma panuse nende järjekordsesse duetti - meh, ta ei pea Little'i poole vaatama, ta teeb midagi, mis talle meeldib ja bitch please, selle käigus ta end häirida ei lase... Le wild cheer up! Noormees hakkas taas innukamalt klaverit mängima, müksates Nadine'i kergelt, et ka neiu rõõmsamad tuurid võtaks.

Olivier kergitas üllatunult kulme, unustades korraks mängimisegi, kui Jon minema läks. Korraks kaalus kutt isegi talle järgnemist, sest no esiteks olid ta mõtted vägaväga kaugel reaalselt muusika tegemisest ja teiseks oli ju Jon temale ka järgi läinud kui ta välja tormaks. Samas siis hakkaksid teised veel rohkem kahtlustama.. Olivier viis pilgu üle rahva, kes vaikselt uuesti muusikasse süveneks. Jeah, nüüdseks oli Jon juba jumal-teab-kuhu tormanud nagunii. Oll tegi mõtteis lihtsalt otsuse kutt hiljem üles otsida ja mängis praegu kitarri edasi.