Le son de la musique

"I'd do anything just to fall asleep with you. Will u remember me? 'Cause I know I won't forget you." Ära lase end vanatoist segada - he'll probably walk out of here, mindblown. Seda enam läks Andre vahemängule üle, lisades sellesse jälle pisut teravamaid noote. Because he can. "I close my eyes and all I see is you..." läks noormees kohe edasi - jah, nüüd on tema see, kes seda lugu edasi veab. Ehk peaks peale laulu lõppu koosolemise laiali saatma.

Rémy jätkas enda peaaegu basso continuet, kuni siis Jon äkitselt ärritus ja minema jooksis. Ta vaatas hetkeks vennale järgi, lõpetades samal ajal ka aeglaselt tšellomängu. Ei saanud olla võimalik, et teda äkitselt Stewart lihtsalt häirima hakkas - ta ei olnud ju selline tüüp, kes lihtsalt niimoodi minema jookseb, nagu üks väike solvunud tüdruk. Seetõttu asetas kutt enda pilli hetkeks kusagile najale, viis hetkeks laulvale duettile pilgu ning jooksis seejärel uksest välja, lootuses, et Jon ei olnud veel kusagile väga kaugele ära põgenenud. Õnneks märkas ta teda juba koridoris ning hüüdis ka ühe valju "Hei" tema peatamiseks, sörkides seejärel tema juurde. "Mis toimub?" küsis ta kerge kulmukortsutuse saatel.

Jon oli torisedes juba päris kaugele jõudnud, kui siis Rémy häält kuulis ja peatus. Ta ootas kuti ära, et seejärel koos mööda koridori edasi astuda, sest tagasi ta küll minna ei viitsinud. "Midagi," pomises Jon vastuseks. "See kuradi britt ajab närvi lihtsalt," sõnas Zach pilgu hetkeks Rémy'le viies, ning seejärel jälle koridoris ringi vaadates. No väga ta seal ringi ei vaadanud. Rohkem vaatas ta lihtsalt, kuhu ta õnnib, et mitte kuskile otsa kõndida eks ole.

Nojah, tundus, et tagasi Jon igatahes minna ei plaaninud, nii et Rémy kõndis tema kõrval edasi. Kes teab, äkki läheb hiljem ja piilub üle, kas seal toimub veel midagi või mitte. "Ole nüüd," lausus ta, pilku vennal hoides, "asi ei saanud olla lihtsalt Little's. Sa ei jookse ju niisama minema, kui sulle keegi ei meeldi. Ma tean sind selleks liiga hästi." Noh, vennake, räägi nüüd, mis südamel!

Zach viis pilgu Rémy'le. "Sa tead liiga palju," muigas Jon. "Midagi pole otseselt, lihtsalt need kaks käperdasid seal teineteist. Ma mõtlesin, et tegu on muusikaklubi kohtumisega, aga ilmselt ma eksisin," selgitas Jon. Mingi tuvikeste kudrutamine oli ainult ja nemad pidid saadet mängima. Kus see kõlbab? See pole see muusikaklubi, millega Jon aastaid tagasi liitunud oli. Mängigu siis kahekesi kuskil juba.

Selleks vennad olidki - et nad enda vennast kõike teaksid! Haha. Rémy peatus hetkeks, viies kahtlustava pilgu Jonile. Oota, kas teda tõepoolest häiris lihtsalt see, et ta suurest tähelepanust ilma jäi - nagu teda ennastki, kui nüüd päris aus olla - või.. "Jon, kas sa oled armukade?" küsis ta. Okei, ta oli tõepoolest eriti lähedane Ninette Duboisiga, aga Nadine? Või oot.. Kas vend mitte pisut kõver ei olnud? Pealegi käis ta ju selle Olivieriga nahistamas vahepeal.

No Rémy ei saanud kindel olla, et ta Oliveriga nahistamas käis. Äkki rääkisid niisama. Jon viis pilgu Rémy'le ja pööritas silmi. "Eii," pomises ta. Gaad no. Mis see armukadedus on üldse? Hetke vaikust. "Jah," tunnistas Jon siis. "Või ma ka ei tea. närvi ajab see Andre näppimine," pomises kutt. "Nagu nad seksiks, mitte ei laulaks. Tehku omavahel seda, mitte muusikaklubis," torises Zach, ning keeras koridorist ära, et oma maja poole suunduda.

Noh, need punapõsed ütlesid nii mõndagi.. Aga olgu see selleks - Olivier võis ka niisama häbelik poiss olla. Joni vastuse peale kergitas Rémy kulme, selline pisut irooniline "kas tõesti?" näol peegeldumas. Väike paus ja peale seda ilmunud ülestunnistus tõi kuti huulile kerge muige. Kes teadis Joni kõige paremini? Ikka tema! Kui vend äkitse suunamuutuse tegi, läks paar kuud noorem Chevalier talle järgi. "Oh sind küll. Ma ei ole päris kindel, kas ma üldse oskan selle peale midagi kosta," - see oli küll üks ime, et tema vastata ei osanud -, "poleks uskunud, et sina võiks Nadinest sisse võetud olla.. Samas arvestades.." Okei, tabu teema see Ninette. Quick change. "Kas sa oled mõelnud talle seda kuidagi vihjata? Näiteks kasvõi, et nad sinu nina all ei aeleks?" Hull aelemine ka tegelikult oli seal - noored lihtsalt lausid koos.

"Ma pole Nadine'ist sisse võetud," pomises Jon silmi pööritades. "Me oleme parimad sõbrad, ma sain ta õega.... Oleks veider temast sisse võetud olla," pomises Jon. Come on mees. See oli Nadine Dubois siiski. Nad võisid koos olles igasugu asju teha. Isegi seksida, I mean, why not. Friends with benefits, eks ole. Aga sisse võetud. Nope. Siis jookseks ta naisel järgi ja oleks muidu imelik eks ole. Jon tõstis kitarrikohvri teise kätte. "Asi on põhimõttes," sõnas ta siis. "Adre ei käperda minu... sõpru," selgitas Zach. "Ma oleks sama vihane, kui ta sind käperdama hakkaks vennas," lausus Zach. It was Andre man!

Ei olegi Nadinest sisse võetud? Aga, aga.. Oota, tagasi sinna juurde, et Jon päris hetero ei olnud. "Kas sa oled Andrest sisse võetud?" küsis Rémy igaks juhuks siiski. Et ta nüüd vastu pead ei saaks, kui ka sellega puusse pani. Ta lihtsalt ei mõistnud väga, miks just Andre ei võinud venna sõpru - või teda - käperdada. Nagu, halloo - kutt nägi hea välja ju! Okei, eks ta oli jah pisut veider ja kõike, aga siiski..

Jon viis vennale vaid ühe "mis-sa-ise-arvad" pilgu ja astus siis uksest sisse, mis nende majja viis. Enne ta ütles muidugi parooli ka. "Või ma ei tea..." alustas Jon jälle. "Äkki mul on lihtsalt probleem sellega, et ma tahan seda mida ma ei saa," pakkus kutt. Jeah, see probleem oli tal raudselt ka. Peaks Oliverist mõtlema hoopis. Teda ta saaks. Vabalt saaks. Kusjuures, ta pidigi ta ajud välja keppima ju. Jon astus nende magamistuppa, ning tõstis kitarrikohvri nurka seisma, istudes ise voodile.

Joni pilgu peale kehitas Rémy kõigest õlgu. Oli ju täiesti võimalik, et kutt tõepoolest oligi Andrest sisse võetud. Kuigi see oleks ääretult veider olnud. Saanud ka kõhkleva vastuse talt, ilmus Rémy näole taaskord üks kerge muie. "Oot, oot nüüd - kas ma kuulsin õigesti? Miski, mida sina ei saa?" küsis ta lõbustatult, istudes seejärel enda voodile, mis oli venna omaga paralleelselt. Yeah, ilmselgelt elasid nad ühes toas. "Ma arvan, et sul tasuks siiski proovida. Ses suhtes, et kui sulle tõesti Andre meeldib, siis why not? See ei ole ju nagu sa kaotaksid sellest midagi või miskit. Te pole isegi erilised sõbrad, kui sa selle katkemist kardad."

"Ma ei kardagi midagi, aga suht mõttetu on peale lennata, kui teda ei huvita," arvas Jon. Ta silmitses venda. "Aaah, miks naisi nii palju lihtsam sebida on?" küsis ta voodile selili viskudes ja käsi pea alla toetades. "Tõsiselt noh. Sa pomised paar ilusat sõna ja nad on sul jalge all lookas, pane keda tahad. Mehed on need pirtsakad ja oma orientatsioonis nii kinni," kuigi kui inimene on sirge, siis ega teda ümber keera. Sestap ei tahtnud Jon ka peale lennata Andrele. Tüüp tundus sirge olevat.

Vot see on näppimine - millest Jon ilma jääb, kui kahju. Kuuldes Nadine'i sõnu, mis kohe kuidagi laulmise alla ei läinud, lõpetas Andre klaverisaate sujuvalt, nagu peakski lugu sealsamas ja mitte alles nii kümmekonna rea pärast lõppema. Olivier oli ka seal, märkas noormees üle õla kiigates kuuendikku - vaikne mees, vaat et unusta tema kohalolu täitsa ära. Tundes, kuidas tema kõrval istuv neiu oma sõrmi mööda tema käsivart kõnnitas, liikusid nooruki silmad korraks nendele sõrmedele ja kerge muie pühkis üle tema näo, kui ta end pisut vastumeelse venivusega ümber pööras, lõhkudes nii promenaadijalutuskäigu mööda oma nahka. Tõusnud klaveripingilt, plaksutas Rogier põgusalt käsi, et nende väheste ruumisviibijate tähelepanu endale saada. "Niisiis. Tänaseks tõmbame otsad kokku - järgmine klubi kokkusaamine toimub nädala pärast, sama kellaaeg, siinsamas. Tänan, et tulite." Le kõne tehtud - ja suur tänu, Tiny Stu, et kõik ära rikkusid. Je vous salue!

No kes teab... Andre jõudis vaid meeldivast üllatusest kulmu kergitada, kui tema suu juba suudlusega suleti. Kuuma suudlusega kuumalt tüdrukult. Ja ta vastas sellele, libistades käed sama hästi kui reflektoorselt ümber Nadine'i piha. Hotception! Klaverikaane taipas noormees vargsi kinni panna, et neile saateks mingi pläu! ei kõlaks, kui ta klahvidele toetuma peaks. Mitte et klaver mingi eriline toetuspunkt oleks, mis siis, et see täiesti korras oli - mõnel käisid jalad all nagu jääle sattunud varsal. Noh, Jon, säh sulle käperdamist...

Nadine teadis täpselt, kuidas meest üles kütta, ja see õnnestus tal suurepäraselt - alustades kaela suudlemisega, mis Andre alati põlvedest nõrgaks võttis (jumalale tänu klaveri kui toetuspunkti eest!) ja lõpetades käega, mis nagu täitsa juhuslikult sellesse kõige õigemasse kohta libisenud oli. Ilmselt saab neiu nüüd oma vastuse, sest noormehe käed liikusid üle blondi puusade ja leidsid peagi musta seeliku serva, millest need kinni haarasid, et see ülespoole tõmmata. Yeah, baby!

Kinky! Andre lasi end kaasa tõmmata, otsides tuge klaveripingilt - mille ta sai. Kenasti klaverile roninud, toetas ta põlved kahele poole Nadine'i, et seelik neiu pihani üles tõmmata. Mõelda vaid, mis tunne tal võib olla järgmine kord selle klaveri taga istuda, teades, mida kõike siin korraldatud on... Aga suva. Ta oligi hull geenius. Kummardunud pisut rohkem Christelle'i kohale, süvendas noormees suudlust, kui ta ühe käe klaverile toetas, et teisega kindlaks teha, et seelik neile nüüd kuidagi ette ei jää. Päris paljaks ei hakka nad nüüd üksteist kiskuma, ega? Fakt, et uks täiesti lukustamata oli, lisas asjale ainult põnevust.

Olivier oli - thank god - minekut teinud praktiliselt kohe, kui Andre poolt esimene muusikaklubi kokkusaamist lõpetav sõna kuuldavale tuli. Kutt torkas oma kitarri kohvrisse ja lahkus ruumist, saateks sõnad 'Tänan, et tulite.''

Jon Chevalier wrote:

"Ma ei kardagi midagi, aga suht mõttetu on peale lennata, kui teda ei huvita," arvas Jon. Ta silmitses venda. "Aaah, miks naisi nii palju lihtsam sebida on?" küsis ta voodile selili viskudes ja käsi pea alla toetades. "Tõsiselt noh. Sa pomised paar ilusat sõna ja nad on sul jalge all lookas, pane keda tahad. Mehed on need pirtsakad ja oma orientatsioonis nii kinni," kuigi kui inimene on sirge, siis ega teda ümber keera. Sestap ei tahtnud Jon ka peale lennata Andrele. Tüüp tundus sirge olevat.

Nojah, sellega võis tõepoolest raske olla. Eriti nõme oleks siis olnud, kui Andre tõepoolest hetero oleks olnud, kuigi, neid saab alati ka pisut kõveramaks väänata.. Eks see nõuab palju tööd ja aega, aga lõpptulemus on üldiselt hea. "I feel your pain," muigas Rémy Joni kurtmisele naiste ja meeste erinevuste kohalt. "Samas ma pean mainima, et mulle vahest isegi meeldib pisut rohkem tegutsemist. Aga see oleneb tujust ka. Kui sa tahad Andret lihtsalt keppida, siis on sul tõepoolest probleem missugune," seletas ta.

"Sa arvad, et Andre on mingi räige suhte tüüp?" küsis Jon. No see oli probleem, sest tema polnud räige suhte tüüp ju. Üldjoontes. Nooh, paar kuud võis lõbus olla, aga siis polnud seal enam midagi uut ja tuli laiali minna. Joni jaoks pidi kõik pidevalt uus ja lõbus olema. Kui asjad vanaks jäid ja korduma hakkasid, vahetas ta need välja. Selline Jon juba oli.

"Ma ei tea, ma ei ole temaga just kes teab, mis suur sõber," vastas Rémy õlgu kehitades. "Ma ei pidanud väga seda silmas. Vaata, kui Andre hetero oleks, siis oleks sul tõesti raske temaga kiiremas korras voodisse või kuhu iganes saada, aga kui sul ainult see plaan ei ole, siis võid sa ju aegamisi üritada ta enda orientatsioonis kahtlema panna." Tema poliitika - aeglasemini saab paremini, kui kiirelt.