Tantsupidu!!!

Oo, ta jaksas veel kenasti paar tantsu vastu pidada - kuid väikesed pausid olid alati teretulnud. Sestap, kui Rémy ta istuma saatis, kinkis Erica oma kutile julgustava naeratuse ja seadis end mugavamini, et Chevalieride etteastet kuulama jääda. Seda, et Jon eelmise laulu sõnu ümber tegi, märkas ta küll, kuid ei hakanud sellest suuremat numbrit tegema. Ta ei olnud kursis sellega, mis Joni ja Andre vahel toimus - ja kui aus olla, oli tal muulegi mõelda. Näiteks Rémyle, kes nüüd laulma hakates oma häälega saali täitis.

Michel Lachance wrote:

Michel tantsis Jillianiga kuni tormaka "You're The One That I Want" loo lõpuni. Seejärel tänas ta neidu lõbusalt ja juhtis ta laua juurde, mille ääres Nico istus. Neidise istuma aidanud, kutsus ta aeglaseks looks Nico enda tantsima. "Kuidas esinemine läks?" uuris Michel Nicot tantsupõrandal rahulikus tempos juhtides. Ta tegelikult eelistaks, kui neidis temast lühem oleks, aga noo, mis sa ikka teed eks.

Nikki võttis kutse naeratades vastu ja nii nad siis tantsisid selle kurva loo ajal. "Täitsa hästi läks" naeratas ta vastuseks "Oleks pidanud ainult enda jalanõuvaliku paremini läbi mõtlema" muigas ta. Jon laulis hästi, emotsiooniga. Ja Michel oli hea tantsija. Kindel. Kahju tõesti ainult, et ta kutist pikem oli ainult. "Ja sina, hakkad vaikselt juba närvi ka minema enda esinemise pärast?" küsis neiu siis pärast mõningast vaikusehetke. Ja ega see lugu nii pikk polnudki ja üsna varsti saaaigi läbi.


OT: mõtlesin, et peaks ka postitama, eile läksin nii vara magama, et ei näinudki teie edasitormamist siin

Jasmine, kes oli nautinud "You're the one that I want'i" laulmist selle õhtu jooksul siiani enim, oli kergelt väsinud, kui lõpuks lavalt maha astus, seega läks ta kõigepealt ja täitis ühe topsi punšiga, et see üpris ruttu tühjendada. Ta oli juba üpris kaua janus vaevelnud. Ta täitis topsi uuesti ning, kuna tema kaaslane näis hõivatud olevat ja ükski kutt ei näidanud otsest initsiatiivi tantsimiseks üles, tea kas ta jaksanudki oleks, läks ja istus maha, et veidi hinge tõmmata, enne kui pidi Nadine'iga uuesti lavale minema, ja oma vendade esinemisi kuulata. Jon'i sõnade muutmine põhjustas neiu mõtlikuse, kuid ta pidi tõdema, et mingil määral kõlas lugu niimoodi isegi paremini. Nähes Andre ja Letty käitumist, oli Jasmine aga isegi natuke kuri. Ta sai küll aru, et tema ei saa midagi teha, ent siiski ei oleks ta üldse tahtnud seda lubada. Tõenäoliselt oli ta ka oma kaaslasest, kellega ta peole saabunud oli, tänaseks õhtuks ilma. Niimoodi ta siis istus seal ja nautis oma punši ka siis, kui Rémy juba Jon'iga liitunud oli, valmistudes selleks, et varsti peab ta ise lavale tormama.

Laetitia naeratas, kui Andre väitis, et ta kombes on. Ta hoidis kuti joogitopsi ning ootas, kuniks nooruk ära käis. Kui too tagasi tuli ja oma topsi võttis, lonksas Letty oma topsist sõõmu. "Tahad siis välja värsket õhku hingama minna?" küsis neidis, silmad Andre näol. Mwuhaha! Andre on täiesti tema oma.

Andre võttis oma topsist korraliku sõõmu. "Jah," vastas ta kohe, kui Letty oli oma küsimuse lõpetada jõudnud, ja hakkas juba saaliuste poole astuma, et võimalikult vähe kuulda seda, mida Rémy laulis või Jon mängis. Neiu tuleb temaga niikuinii kaasa, kutsuda pole vajagi. Nagu tumepunane ja rohesilmne takjas.

Letty järgnes Andrele saali ustest välja. Ta oli midagi palju paremat kui rohesilmne takkias. Kui saaliuks nende järel sulgus, võttis Letty suuna välisuste poole. Nad ju pidid värsket õhku hingama minema. Ometi ei hakka kiskuma mõnd akent koridoris lahti. Ja õues saab ta öelda, et tal on jahe.

OT: Nüüd peaks vist uue teema tegema?

Jon vahetas noodid teise loo vastu, kui Andre nad sisse kuulutas, eirates kuti pilku. Ta lihtsalt ei tahtnud teada, mida Andre sellest arvab või kui halvasti tema meelest Jonil välja tuli. Rémy'le ta siiski naeratas. Kui nad kenasti sisse olid juhatatud ja Andre lavalt kadunud, alustas Jon loo introga. Ta keskendus seekord puhtalt klaveri mängimisele ja noo võib-olla siis ka oma venna häälele siiski. Vähemalt ei pidanud ta seda laulu ise laulma.

OT: Letty ja minu teema jätkub siin: https://beauxbatons.forum.co.ee/t81-o2-palun#5327

Nicolette Blanchard wrote:

Michel Lachance wrote:

Michel tantsis Jillianiga kuni tormaka "You're The One That I Want" loo lõpuni. Seejärel tänas ta neidu lõbusalt ja juhtis ta laua juurde, mille ääres Nico istus. Neidise istuma aidanud, kutsus ta aeglaseks looks Nico enda tantsima. "Kuidas esinemine läks?" uuris Michel Nicot tantsupõrandal rahulikus tempos juhtides. Ta tegelikult eelistaks, kui neidis temast lühem oleks, aga noo, mis sa ikka teed eks.

Nikki võttis kutse naeratades vastu ja nii nad siis tantsisid selle kurva loo ajal. "Täitsa hästi läks" naeratas ta vastuseks "Oleks pidanud ainult enda jalanõuvaliku paremini läbi mõtlema" muigas ta. Jon laulis hästi, emotsiooniga. Ja Michel oli hea tantsija. Kindel. Kahju tõesti ainult, et ta kutist pikem oli ainult. "Ja sina, hakkad vaikselt juba närvi ka minema enda esinemise pärast?" küsis neiu siis pärast mõningast vaikusehetke. Ja ega see lugu nii pikk polnudki ja üsna varsti saaaigi läbi.

Michel muigas, kui Nicot mööda tantsupõrandat juhtis. "Mina ja närvis? Ära kujuta ette," lausus ta: "mul on seal trummide taga väga okei olla, et sa teaks. Pole nagu väga põhjust närvitseda." Ta oli üldse väga chill tüüp. Esinemist Michel ei kartnud. Kui lugu läbi sai, palus kutt Nicot veel üheks tantsuks. Vaevalt jõudis ta tüdrukut loo esimeste taktide järgi juhtida, kui märkas Andret oma eksiga saalist väljumas. See ajas kutti muigama. Üldse kogu see suur armudraama, mis neil poppidel lastel oli, oli nii naljakas.

"So what ails you is what impales you. I feel like I've been crucified to be satisfied," laulis Rémy, pöörates tähelepanu täielikult sõnadele ja meloodiale. Ta nägu oli tõsine, keskendunud, nii et võis lausa arvata, et ta on selle looga emotsionaalselt seotud. Nagu laulaks oma mõtetest, tunnetest. Nii see muidugi päriselt ei olnud, aga talle ei tekitanud mingit probleemi täielikult ümber kehastuda. Ta ei liikunud laval ringi, ta seisis enesekindlalt paigal, käed mööda mikrofoni vart liikumas. Eks muidugi päris tikksirgelt ta ka ei suutnud seista. Pisut ikka liigutas ennast ka. Enne lõpu sõnu sulges ta v eel silmad, lastes need üle huulte: "You're a victim of the system. You are your own worst enemy." Lõpumuusika ja.. Kõik. Rémy avas silmad, naeratas, kui kuulis aplausi ning otsis seejärel silmadega Andret, kes peaks juba valmis lavale tulema olema, et järgmine inimene sisse juhatada. Teda aga ei paistnud kusagil, kuid kuna see ülesanne oli siiski muusikaklubi presidendile usaldatud, lootis ta, et tüüp nüüd väga kiirelt välja ilmub ja oma õhtujuhi kohustust täidab. Ta viis pilgu Jonile, naeratas talle korra ja lahkus seejärel lavalt.

Väga kiirelt. Like the wind. Nagu lubatud, tormas Andre kohe, kui saaliuks tema ja Letty järel sulgunud oli, lava poole, sooritades hüppe, kui selleni jõudis, et kõige otsemat teed pidi oma kohustusi täitma jõuda. Oma punase pintsaku oli ta Laetitia õlgadele unustanud, kuid sellest polnud midagi - tema kahvatusinist triiksärki ilmestas sama punane vest, nagu olid pintsak ja püksidki. No problemo, amigos! "Ja taas on lava daamide päralt! Palun, Jasmine ja Nadine! "Jar of Hearts"!" tegi noormees seekord lühidalt - käigupealt polnud ta suutnud midagi eriti säravalt originaalset välja mõelda. Aga see käis ka. Siis lahkus ka tema lavalt, kasutades nüüd selleks mõeldud treppi. Ära rabele nii palju, mees.

Jon korjas oma noote kokku, kui Rémy juba minekut tegi. Seejärel seadis ta lava tüdrukutele valmis ja hakkas lavalt lahkuma, märgates, et just nüüd kõndis ka Andre trepist alla. Andre, ilma pintsakuta. Jon sammus kuti järel trepist alla ja tema pilk püüdis nii kogemata Letty ukse juurest kinni, kellel Andre pintsak õlgadel oli. Nooruk sundis end mujale vaatama, aga ometi see lõikas talle sõdamesse nagu kuuma noaga. Zach istus enda ja Nadine'i laua taha. Tüdruk ise oli Jasmine'iga kenasti laval juba ja nad laulsid oma laulugi. Või õigemini Nadine laulis. Jon viskas noodid lauale ja vajus lohakalt toolile istuma. Tal polnud mingit tuju tantsida või üldse Andrega kuidagi kokku puutuda ja lasta tal endale näkku irvitada. Sest täpselt nii talle tundus praegu, et Andre teeb. Irvitab talle julmalt näkku.

Erica istus kogu loo oma kohal ja kõigutas ühte kollase-mustas kingas jalga, kuulates, kuidas Rémy laulab. Kutil oli imeline hääl - lausa lust teist kuulata - ja osaliselt just seetõttu plaksutas neiu kõige innukamalt, ajades end oma kohalt püsti, et siis, kui aplaus vaibus ja uus lugu välja kuulutati, läbi saali Rémy juurde kõndida ning oma käsi kuti pihku libistada. "Millal sa veel esined?" küsis ta, sinised silmad Chevalieri hallidele kinnitunud. "Tahaksin su laulmist veel kuulda, ja veel ja veel..."

Jõudnud lava tagant välja, tõmbas Rémy kõigepealt käega läbi juuste, vaadates seejärel alles otsivalt ringi. Ta oli küll enda arust meelde jätnud, kuhu ta Erica endast istuma oli jätnud, kuid ta ei näinud neidist enam oma kohal. Seda polnud vaja ka. Üsna pea jõudis too tema vaatevälja, libistades käed tema pihku. Ta naeratas tüdrukule, tehes talle enne ühe põgusa musi huultele. Ikka võis, eksole. "Mul on hea meel, et sulle mu laulmine meeldis," lausus ta, samal ajal tüdrukut tantsuplatsile juhatades, "aga kahjuks pean ma tõdema, et ei laula rohkem. Mängin veel ainult pilli." Ta keerutas korra Ericat, tõmmates ta seejärel endale lähemale, et aeglaselt muusika rütmis tantsida.

Olivier plaksutas etteaste lõppedes ja silmitses siis mõnevõrra üllatunult Andret, kes kohale sõna otseses mõttes tormas. Ja ilma pintsakuta veel. Olli mõtted igatahes läksid küll vasakule selle peale. Rikutud laps. Aaga kuigi kaua ta kutile tähelepanu ei pööranud, otsides siis pilguga hoopis Jon'i, kelle ta õige pea ühe laua tagant tuvastas. Hetke kõhelnud, ajas Olivier end siiski püsti ja suundus Jon'i laua poole. "Kas võib liituda?" küsis ta kerge naeratusega. Nadine oli küll laval nii et koht oli ideeliselt vaba, aga viisakus ennekõike. Seda neile ju Beaux'is pähe taoti.

Võis ehk eeldada jah, et kui nad siin tantsudega juba kirgi kütavad, on musid lubatud. Nii palju kontrolli inimestel ikka on, eks. Erica tegi hetkeks kurba nägu, kuid lasi oma tavapärasel nunnul ilmel üsna kohe naasta. "Siis laulad mulle peale pidu... sobib?" pakkus ta välja ultimaatumi, naeratus näole tekkimas. Parasjagu esitatav lugu oli kuidagi nukra olemisega, loodetavasti tuleb midagi lõbusamat ka.

"Ikka võib ühineda," noogutas Jon Olivierile. Ta ohkas ja kummardus, et laua jala juurest plasku võtta. Nii, et keegi teine saalis olevatest inimestest midagi ei märkaks, kallas Jon plaskust midagi endale topsi. Seejärel pani ta plasku ära ja tõstis topsi suule. Vaat nüüd oli see hea, kui seal polnud tilkagi seda punši, mis alkoholi lahjendaks."Kuidas pidu on siis?" küsis Jon peale paari sõõmu kanget jooki. Väike hapu nägu, aga ei midagi ületamatut.

Lõbusamaid lugusid oli igatahes veel tulekul. Kahju ainult, et ta tango loo ajal oma monstrumist tšelloga laval pidi olema. Seda oleks hea Ericaga tantsida olnud. Tantsustiil täis kirge! Vähemalt oli ta selle Shakira loo ajal tantsupõrandal. Mis see oligi.. Samba? Rumba? Rémy näole ilmus naeratus, kui ta tüdruku lauset kuulis. "Seda annab kohe kindlasti korraldada," lausus ta.

Rohkem salsa kui samba. Rémy vastust kuuldes laienes Erica naeratus, kui ta käsi, mille oli tantsima asudes noormehe kaela ümber pannud, kohendas. "Kas te peate saali kohe peale pidu ära koristama või ootab see hommikuni?" küsis neiu. Loogiline oleks, et nendele, kes saali kaunistasid, antakse aega, et seda ilu nautida nii, et nad ei pea seda kohe samal õhtul hävitama. Ja kui pidu läbi saab, on muusikaklubi pluss muu korraldav meeskond kindlasti liiga väsinud, et koristama hakata... Muidugi tuleb ta Rémyle appi, kui koristamiseks läheb, ja mingi hetk lähiajal tuleb ka selline mõtteavaldus teha.

Spoiler:

Anique astus saali. Ta ei ilmunud sinna kellegi käevangus. Seda polnud teinud ju ka tema vennaraas ja kes muu ikka rõõmsameelse tüdruku rollimodelliks olla võis. Erilisi kulinaid Annil polnud. Lai naeratus, mis pea kunagi neiu huulilt ei kustunud, oli ainus ehe, mida ta vajas. Siniseplekiliseks kukutud jalgu varjasid tumedad sukad, mis töö ideaalselt ära tegid.
Näitsik lasi pilgu üle saali käia. Tundus, et õige pidu polnud veel lahti läinud. No loomulikult, teda polnud veel seal. Üleslöödud koolikaaslasi oli meeldiv vaadata. Kõik tundus nii uhke ja ilus. Kes tänasest õhtust ilma jääb, see küll õige inimene pole.

Muidugi seadis Andre lavalt maha saades sammud kohe Letty poole, kes temast saaliuste juurde jäänud oli (eeldusel, et neiu endale juua võtma ei läinud või midagi; silly, nad ju just jõid keelekastet), kuid muutis suunda, kui nägi, kes nüüd saali ilmus. Anique! Oli ka aeg, õde oli oma edeva kleidikesega hea nädala kekanud. Naised. It's all about the looks, ay. Siiski oli tal hea meel näha, et väikeõde kenasti kohale jõudis ja teel kontsa ei murdnud või küünt või mida iganes juhtuda võib. Tuju läks ka hüppega paremaks. Seda enam on tal põhjust saal elama laulda, kui pooleteise laulu järel tema kord tuleb. Tema ja Micheli ja Jilli. "Heii," tervitas noormees tumedapäist van Eycki, kui oli neidise juurde jõudnud. "Said ka aega läbi astuda."

"Heihoo, rumaluke!" itsitas Anique. "Ma tõesti lõin kõhklema, et kas üldse tulla," lisas tüdruk ning manas esile teeseldud kurbliku ilme. Neiu sõrmed näperdasid ebalevalt kleidiserva. "Sa ju tead, kui hõivatud inimene ma olen!" Särav naeratus hõivas uuesti Anni näo. Teda oli tõesti raske ilma selleta ette kujutada.
"Noh, mis siis viimased balliuudised on?" uuris neiu. Uuema klatšiga tuleb kannul püsida.

Õekese kõhklevate repliikide peale kortsutas Andre kergelt kulmu, võttes hetkeks ette selle kurja ja liiga kaitsva venna ilme. "Ai-ai..." naksutas ta keelt. "Nii hõivatud, et ei saa aega isegi puhkuseks? Täitsa lõpp. Emps ja paps on sulle halba mõju avaldanud, Ren." Sest oma hellitusnimed olid neil omavaheliseks kasutamiseks täiesti olemas. Ja kui ei olnud - siis mõtles ta midagi tobedat kohapeal välja. "Aga nüüd oled sa siin," tegi noormees taas rõõmsamat nägu, "ja kui sa siia tulid, siis tuleb viimast võtta." Õe küsimust kuuldes heitis ta pilgu üle õla, justkui oleks uudised kuskil seal kirjas. "Midagi erilist. Tantsitame rahvast. Keegi kuhugi ropsinud pole ja kaklema pole ka keegi läinud - tout est cool," võttis Rogier peo senise käigu kiirelt kokku. Mitte et eelmainituteks veel aega polnud, pidu kestis veel pikalt.

Õhtu oli alles täitsa noor, tõsi, enne Anique saabumist ei saanud õige pidu pihta hakata kah. "Kas siis sinu arvates hõivatud olles ei saa puhata?" küsis tüdruk. Tantsupidu isegi oli omamoodi tema aja hõivamine. Logelemist Ann ei sallinud ning puhkuseks ta seda ka ei pidanud. Seekord jättis neidis tobeda hüüdnime tähele panemata. Van Eyckide kismat küll õhtut kaunistama vaja polnud. Küll varsti midagi huvitavamat tuleb.