Loominguline väljendus - I tund

"Eeh.. Okei.." sõnas Jillian, potsatades siis toolile istuma. Tore tund tõotas tulla, kui igaühel seal mingid jamad olid. Ja seekord koguni kaasaarvatud temal. Neidis oli täitsa oma mõtteisse sulgunud, kuni Nikki küsimus ta ellu äratas. "Koos? Lähen kuhu?" päris ta täielikus segaduses. No ega tema tähele ei pannud, mis korraldusi vahepeal kätte jagati. Jill vaatas hetke Micheli poole. Kuhu ta temaga minema peaks? Või veel enam.. Koos Nicoga? Kerge muie ilmus koguni neiu huulile.

Jean-Paul silmitses veidi aega õpilasi, oodates neilt küsimusi või midagi muud, aga tundus, et nad said nüüd ka ise hakkama. Juba toimuski väike sagimine ehk ilmselt moodustasid nad rühmasid. "Olgu peale, ma jätan teid nüüd mõneks ajaks üksi. Ärge lollusi tehke," lausus ta vaid, kõndides seejärel klassist välja, et Chevalieri-vendadele järgi dirktrissi kabinetti minna. Ilmselt olid nad juba seal ja kes teab, mis jama suust välja ajamas.

Michel tõusis oma kohalt ja astus Andre juurde. No kui nad paaris on. "Eet siis, lähme teistest veidi eemale?" pakkus kutt. Teiste nina all oma asju arutama ei hakka ju. Kui nad suure klassiruumi tagumisse nurka olid suundunud. "On sul ideid, kuidas me seda teeme? Mingi näitlemise värk või midagi? See oleks vist üks lihtsamaid variante," arvas Michel, ega tal endal mingeid erilisi ideid polnud. Ta oskas väga hästi hip-hopi tantsida, aga Andre ei näonud välja, nagu ta seda oskaks või seda oma loomingus kasutada tahaks. Samas, iial ei võinud teada. Huvitav, palju Andre Mitchi kohta üldse teadis sest Mitch oli ju see vari tavaliselt, kes ise väga teistega ei suhelnud ja teiste seast esile ei kerkinud. Ajas vaikselt oma rida. Andre see vastu oli pigem nende silmapaistvate õpilaste seas.

Hah, tegelt? Tema ja silmapai- oh wait, selles oli point küll. Ta hakkas silmad tõesti. Right. Kui tema värske rühmakaaslane ta eemale kutsus, ajas Andre end kuulekalt püsti ja läks Micheliga kaasa. Focus. Praegu polnud just parim aeg hakata kedagi hindama, aga nii palju, kui ta klassivennaga kokku oli puutunud, oli jäänud mulje vagast veest. You know, vaga vesi, sügav põhi. Ta ei hinnanud inimesi eriti esmapilgu tulemusel, sest see oli tihtipeale vale. Nõjatunud vastu seina, tegi noormees vaikselt: "Mm...", kogudes mõtteid. "Näitlemine, või... mingi tantsusammu võiks ka sisse panna," mõtiskles ta valjult, aga piisavalt vaikselt, et see teisteni ei jõuaks. "Me saame kasutada ka füüsilisi elemente," lasi Rogier silmadel üle Mitchi liikuda, "näiteks välimust. Koolivorm erinevusi küll välja ei too, aga soeng või sellised detailid." Hetkel võis sellise asja ettekujutamine väga gaylicious tunduda, aga face it - Andre van Eyck tegi selliseid rumalusi söögi alla ja söögi peale. Iseasi, kas Michelile see mõte meeldib.

"Okei, siis põhimõtteliselt on üks meist teise peale millegi pärast kade," võttis Mitch asja veidi koomale. "Kumb kade on ja mille peale? Me võime teha näiteks midagi sellist, et ma teen paar dancemove'i, mis sulle meeldivad ja siis sa üritad neid järgi teha, aga sul ei tule välja ja sa oled mu peale kade. Ja siis sealt edasi mingi teema," seletas Mitch kui tal mõte tööle hakkas. "Aga me võime muidugi teha ka, et ma olen kade su backflippide peale või su joonistamisande," lisas Michel. Midaa kõike ta ka juba Andre kohta ei teadnud. "Kummas rollis sa olla tahad? Sest mul suht kama, kummas ma olen," muigas kutt. "Aa ja me võime selle pulli pärast muusikalivormis teha, aga ma kardan, et ma pole suurem asi laulja. Siis saaks lihtsalt tantsu sisse toppida kui sa tahad," lisas Michel kergelt naerdes. Laulda ta oskas, viisi pidas, aga midagi erilist sealt tõenäoliselt ei tule. Mingid superägedat vocalit Michelil polnud.

"Pigem võiks pooled olla võrdsed," arvas Andre. "Üks on teise peale kade ja vastupidi, mitte nii, et üks on jumal ja teine mingi präänik, kes midagi ei oska. Mis sa arvad sellest, et ma hakkan alles kuskil poole etteaste ajal laulma ja siis saad sa kohe seda maha tegema hakata, et mina laulan ja sina mitte?" Mõte hakkas liikuma tõesti. Kaks pead on ikka kaks pead. "Tantsimine, backflipid, laulmine, joonistamine... mis veel?" luges noormees sõrmedel üles, jõudes mõtteis järeldusele, et Michel oli teda tähele pannud küll ja küll, aga tema Micheli üldse mitte - mille poolest Michel esile tõusis? Hakka või häbi tundma, et ainult, nina raamatus, ringi käib.

Tegemised tehtud, jõudis jean-Paul klassi tagasi, Chevalierid kusagil tagapool talle ilmselt järgi lonkimas. Ta viis hetkeks pilgu klassile ning kortsutas kulme, nähes, et suurem osa neist endiselt oma kohtadel lömitas, teadmata väga, mida teha. "Noh, kuidas edeneb?" küsis ta õpilastelt, silmates ükshaaval igaühte. Ohhoo, mõni oli isegi arutamist juba alustanud.

Jillian Stuart wrote:

"Eeh.. Okei.." sõnas Jillian, potsatades siis toolile istuma. Tore tund tõotas tulla, kui igaühel seal mingid jamad olid. Ja seekord koguni kaasaarvatud temal. Neidis oli täitsa oma mõtteisse sulgunud, kuni Nikki küsimus ta ellu äratas. "Koos? Lähen kuhu?" päris ta täielikus segaduses. No ega tema tähele ei pannud, mis korraldusi vahepeal kätte jagati. Jill vaatas hetke Micheli poole. Kuhu ta temaga minema peaks? Või veel enam.. Koos Nicoga? Kerge muie ilmus koguni neiu huulile.

"Sa ei pannud üldse tähele, mis ma just rääkisin, ega?" muigas Nico. "Me peame mingi etteaste tunni lõpuks tegema. Teemaks on kadedus. So... ideid?" küsis ta neiult

OT: AKUSAAB TÜHJAKS THAT'S WHY THE POST IS SO SHORT!!! BYEEEE!!!! *läheb rongi peale ka*

"Eeh.. MItte väga. Sorry.. Mõtted hajevil," sõnas Jillian kergelt naeratades. Selgituse peale ta vaid noogutas kergelt, vajudes siis hetkeks mõttesse. "Me võiks Marina and the Diamonds'i laulu kasutada. Ja no.. Kaks tsikki ja üks kutt. Kaks on koos ja kolmas kade. Samas ma ei tea.. Liiga lihtlabane lahendus vist," pakkus Jillian kergelt õlgu kehitades. Oh wait.. Kellega ta koos oligi? Gosh, Jill.. Get it together.

"No me vast ei saa kõiki elemente kasutada," arvas Michel. "Püüaks selle võimalikult lihtsaks jätta ja mitte üle koormata. Kõiki trumpe ühes mängus lauale ei lao ju," arvas kutt. "Või äkki peaks kellegi veel kampa võtma?" küsis ta nii igaks juhuks. Kuigi, nad ilmselt saaks kahekesi ka väga hästi hakkama.

"Me saame kahekesi suurepäraselt hakkama," sõnas Andre kohe, kui Michel kellegi rühma lisamise teemaks tegi. Kiirelt ja resoluutselt. Ei. Keda nad kutsuksidki? "Võtame vähemaks. Valikuid on mitmeid, mis jääb, mis läheb? Viis minutit on vaja ära täita. Minu poolt võiks jääda tants, aga üks veel. Rohkem pole vist vaja kui kaks. Joonistamine?" arutles noormees.

Jon astus Rémy järel klassi ja sulges ukse silmitsedes inimesi. Kes istus mokk töllakil, kes kuskil taganurgas arutas kellegagi midagi. Andre ja mingi blond kutt, Michel oli vist, arutasid midagi näiteks. Niisiis. Jon vajus Nadine'i kõrvale istuma. "What did I miss?" küsis kutt kergelt muiates ja oli vana hea Jon jälle. Savi, et sisimas pole ta pooltki nii õnnelik. Keda see mäda südamik ikka huvitab kui väljast kõik ilus on. Eks ole.

Astunud klassi, viis Rémy silmad samuti inimestele, et näha, kui kaugel teised on ja kui maha tema jäi. Ja muidugi ka see, et kelle rühmas Erica on. Aga nagu näha, olid enamus endiselt veel mõtlemise järgus ja tema peamine huviorbiit istus üksinda, nii et tema juurde kutt läkski, naeratades talle enda tavapärast naeratust. "Noh, sul ei olegi kampa?" küsis ta muiates, kui siis Erica kõrval istet võttis. "Oleme koos?"

"Kadedus," kordas Jon. "Haha, ilge killuvend see õps," pomises kutt vaikselt. Ta vaatas veidi ringi. "Kui suur see grupp maksimaalselt olema peab?" küsis ta. Kõik näisid kahekesi olevat. "Oleme siis lihtsalt paaris vist. Kõik nagu on," arvas ta. Või võtavad mingi paari juurde? "Ja teeks mingi nii diibi asja, et ainult meie sellest aru saame," sosistas kutt. "Kui kõike võib kasutada, siis mingi Jazzkava oleks ideaalne ju," muigas Jon. Ballett oli asi mida nad mõlemad oskasid ja mida enamasti ei mõistetud. Sinna keera igasugu vahvaid elemente kokku. Seda enam, et ta algse plaani järgi siia tantsima oli tulnud.

Erica pööras pilgu ukse poole kohe, kui Chevalierid tagasi tulid, ning hoidis oma siniseid silmi Rémyl, kuni see tema kõrvale istunud oli. Oi, kui väga ta tahtis küsida, mida direktriss oli öelnud ja kas tal oli väga palju pahandusi kaelas, aga natuke aega tuli end vaos hoida. "Loomulikult oleme koos..." vastas neiu, heites kiirpilgu Joni poole, kes Nadine'iga kampa löönud oli. Justkui võiks Jon uuesti ära pöörata. "Mis kambast sa räägid..." lisas neiu pisut pominal, kui tähelepanu taas Rémyle kinkis. "Näed ju, kuidas töö sujub siin ruumis..." Anname nüüd kiusatusele pisut järele. "Sul on väga suured jamad kaelas?" küsis Antonia vaiksel häälel.

"Okei, kahekesi," muigas Mich. "Et siis sina oled kate minu peale ja mina sinu peale. Ja sa tahad, et ma oleks kade su tantsimise peale? Düüd, ma ei oska joonistada," naeris Michel. "Teeks nii, et ma olen su backflipi peale kade ja teen näo, et ise ei oska seda ja siis sina oled mu mõne teise dancemove'i peale kade. Ja siis me kadetseme ja ma ei tea, norime teineteist, aga lõpuks otsustame, et kui me kampa lööme ja teineteisele asja selgeks õpetame, saame kahekesi veel vägevama tantsukava kokku panna kui üksi," pakkus Michel idee välja. Kõlas täitsa teostatavalt. "Ma olen näinud üht sellist muguvideot youtube'is, kus tüdruk tantsib balleti ja kutt hip-hopi ja siis nad tantsuliigutustega nokkivad üksteise kallal ja lõpuks teevad ühise kava, kus on mõlema stiili elemente," seletas Mich. Hea, et see meelde tuli praegu. Seda sai täitsa ära kasutada ju.

"Aga mina oskan joonistada... Okei, see selleks," alustas Andre selgitustega, kuid andis siis alla. Teeme siis nii. "Aga siis suhtleme miimika ja žestide, mitte hääle abil, eks? Nii on parem, ma arvan," pakkus ta. Mõeldes juba selle peale, et žeste näevad kõik, aga sõnu ei pruugi kuulda, ükskõik mis põhjusel. Aga backflipi õpetada... Oeh, ta isegi poleks nendega praegu nii sõber, kui tema hea lapsepõlvesemu poleks teda selles osas koolitanud. See on kuradi moodi ohtlik, kui ainult visuaalne pilt silme ees. "Sa oskad saltosid teha?" pidas noormees vajalikuks üle küsida.

"Mhmh, ma mõtlesin ka, et häält kui sellist ei tee," noogutas Mich. Nad mõtlesid sarnaselt. Küsimuse peale torkas kutt käed taskusse. "Nooh, kui sa korra ette näitad, vast õpin ära," mainis ta. "Aga meil on ilmselt ainult üks shot selleks, sest kui ma harjutades selja murran ei saa me enam esineda, või ette kanda seda asja või mis iganes," selgitas Michel. Ta jälgis Andre nägu ja naeris kergelt. "Ma tögan niisama. Oskan küll saltosid jah," noogutas kutt.

Hull peast? Ou, t e m a l siin klassis oli õigus lollakas olla, Michel, ärme teeme nüüd siin selliseid nalju, eks... Rühmakaaslase - või peaks ütlema, tunnitööpaarilise, sest rühm nad nii väga ei olnud - arutluse peale kortsutas Andre kulme, manades näole "are you fucking kidding me" ilme, tundes end üsna lollikstehtuna, kui Mitch lõpuks naerma hakkas. "Haa haa. Ma ei tahaks ühtegi halvatut oma nimekirja lihtsalt sellepärast, et mina õpetasin neid enda kaela murdma," sõnas noormees. Ärme tee siin mingeid nalju, pole nagu tuju või nii... "Olgu. Sideflipi oskad? Õpid ära? Improviseerid?" küsis ta. Kindlasti Michel oskab seda. See oli osa saltode 101-st. "Mis konkreetset tantsustiili sa mõtlesid?"

Jon viis pilgu Rémy'le. "Ma arvan, et nad tahavad kahekesi kodu mängida," naeris kutt. "Kahekesi on lihtsam. Seda enam kui me mingi Jazz või Lyrical kava teeme. Ma tõstan su paar korda lae alla ja kõik ahhetavad, paar oivalist kukub ja elu ilus," arvas Jon. Ta eelistas alati võimalikult lihtsat teed minna. Seda viimast küsimust kuuldes muigas Jon virilalt. "Aaah. Linna luba võeti piiramata ajaks ära, klubitegevus on piiratud ja ma pean igal reedel käima peeglisaali pesemas. Ilma võlukunsti abita," vastas Jon. Ta polnud kunagi veel nii karmilt karistada saanud. Peegleid pesema. No katsugu olla. Need on hiiglaslikud ju. Aa noo, ehk saab seal aega oma tantsukavade harjutamiseks või mine tea. Üksi peeglisaalis olles võib hulluks minna tegelikult. Igas seinas on peeglid ju. "Rémy sai leebemalt, talt võeti ainult linnaluba ära, aga ta on katseajaga presku. Mõjus päris rängalt talle vist," ohkas Jon. "No aga ta ei osanud vait olla ju ka. Ma ütlesin, et kõik on minu süü ei ta pidi hakkama seletama, et tegelikult ta ikka natuke käitus lubamatult," Jon pööritas silmi. Ega Chevalieride seas erilisi ajuhiiglaseid polnud jah. See oli ammu teada juba. "Igal juhul," sõnas Jon ja tõusis. "Teeme sooja ja paneme kava kokku?" küsis ta Nadine'ilt.

"Kuule, ole nüüd natuke vabam. See pole minu asi, aga sinu ja Joni break up polnud tõenäoliselt sinu elu viimane. Usu mind, su süda murtakse uuesti. Ja ma ei tea täpselt kuidas teil need asjad olid, aga aja pea püsti, ole tugev ja ta kahetseb, et su maha jättis," kinnitas Michel. "Jutud liiguvad, et Jon sinu maha jättis. Selle pärast ma tean," lisas ta sinna juurde. Ta ei tahtnud Andre tuju ära rikkuda ja ta ei tahtnud jätta muljet, te ta teab olukorrast kõike ja tunneb kutti ja mida iganes, sest ta ei tundud, aga ta teadis kindlalt seda, et kassimine ei aita. "Sideflipi oskan küll," noogutas Michel. "Ja hip-hop on nagu mu kodutants kui nii saab öelda," lisas kutt. "Ja minu luude-kontide pärast ära ka muretse, ma oskan igasugu kaela murdvaid asju oma kaela murdmata," muigas Mich.