Loominguline väljendus - I tund

Ta oli oodanud mingit märkust, mingit kommentaari, solvangut, füüsilist kontakti nätaka näol - mitte midagi. Hämmastav. Ja Jon reageeris tema sõnadele? Vaikides saatis ta kutti pilguga, kui see klassist välja tormas, ning tunnistas ka Nadine'i, kes sama teed kadus. Dubois to the rescue. See on nüüd see koht, kus ta istub maha - Andre istus oma kohale, kui oli ennist toolil lebanud koti põrandale ja sealt jalaga tooli alla lükanud -, toetab pea kätele - toetas pea kätele - ja mõtleb. Tunnist osavõtust kui sellisest kardetavasti täna juttu olema ei saa, ta võib ju klaasistunud pilguga professorit kuulata, aga vaimselt mitte samas ruumis viibida. Rémy ja Erica miilustasid. Jon tegi märkuse, Rémy vastas. Jon läks Rémyle kallale. Tema astus vahele. Jon ei osutanud suuremat vastupanu ja lahkus, kui ta seda palus - sest see oli olnud palve. Käskida poleks mõtet. Nii et kuigi Jon jättis tema maha, mitte vastupidi, pole see asi siiski läbi. End tuimusebarjääri taha peita ja teeselda, et kõik ongi nüüd üks suur must auk, oli olnud lihtne, ta oli päris kenasti hakkama saanud, masetsedes päevad otsa ja vältides kõike, mida talle teha meeldis, sest ühel või teisel moel meenutasid need tegevused talle Nadine'i või Joni, kellele ta mõelda ei tahtnud. Või ei suutnud. Kurat ta seda isegi enam teab. Tuimus oli lihtsam kui mõelda sellele, kui väga ta tegelikult soovis, et Jon saaks temast aru ja aktsepteeriks teda sellisena, nagu ta on - hale rott, püüdes omakasupüüdlikult omakasupüüdmatu olla, püüdes inimesi lepitada, et endal hea oleks, ja ebaõnnestudes oma ristiretkedel. Aga eemale tõrjuda ja järelmõjude käes piinelda oli ka variant, jah...

"Ja mitte vähe," pomises Jon Nadine'ile vastuseks. Ta ohkas. Ja ometi oli kutt lootnud, et tuleb tore "tantsime end hingetuks" tund. Jeah. Dream on. Jon tõstis oma pea kätelt ja põrnitses põrandat, lastes kätel lihtsalt ära vajuda. Kutt ohkas. "Mis minuga juhtunud on?" küsis Jon, nagu teaks Nadine sellele vastust. Ta läks just oma vennale kallale. Mis tal viga oli? Jon libistas sõrmedega läbi juuste. "Peaks Rémy'ga rääkima... vist," pomises Jon endiselt tühjal pilgul seina vahtides. Ta ei tahtnud sinna tundi enam tagasi minna. Ta ei tahtnud enam kunagi kuskile tundi minna kus Andre ja mõni kudrutav paarike oli. Muidugi polnud teised armunud süüdi, aga vähe sellest, et koolis avalikult käest kinni hoidmine ja kõik sellest edasi reaalselt keelatud on, oli Jonil nii valus teisi õnnelikuna näha. Kutt toetas oma pea Nadine'i õlale. Vähemalt tal oli tema parim sõbranna eks, kes teadis kõige paremini seal koolis, mida ta läbi elab.

Nico kortsutas kulmu ja vaatas kerge halvakspanuga professorit, kui too mitte midagi ei teinud. Ei, las lapsed kaklevadki? Tema oleks küll nii Rémy kui Joni otseteed direktori juurde saatnud. Kõigepealt see avalik miilustamine, siis see kõnepruuk ja veel kaklus? Ega see mõni mugukool polnud. Kui kaklus läbi sai, ristas ta käed rinnal ja nõjatus seljaga vastu toolituge, ikka veel professorit äärmiselt pahase pilguga jälgides. "Te lihtsalt ei teegi midagi? Õpilased miilustavad a v a l i k u l t, ropendavad ja kaklevad nagu mõnes labases mugukoolis. Mõni ime, et inspektor Little siia tuli" avaldas ta lõpuks siis ka enda arvamust, otse õpetajale otsa vaadates seda öeldes. Ei, ta ei kartnud professoreid, ega enda arvamuse avaldamist. Ja ehk oligi ta veidi hellitatud, aga see siin oli rõve ju! Rusikatega kallale! Nagu mingid need veidrad mugud, kes üksteise peksmise eest raha saavad! ((OC. ta mõtleb poksijaid siin)) Ja no olgu, ta ei olnud ka kõige paremas tujus täna ja otsis põhjust, et see kellegi peale välja valada.

Michel astus klassi just hetkel, mil Nico oma lause oli lõpetanud, nii et kõik mis seal toimus, oli talle täiesti arusaamatu. Kutt kandis koolivormi, nagu korralik koolipoiss kunagi. Oli ju aasta esimene tund ja mine tea, mis nad seal tunnis teevad. Äkki räägivad suvevaheajast. Kuid klassis valitses täielik segadus. Inimeste nägudelt võis väga erinevaid emotsioone välja luged. Andre näiteks meenutas vahakuju, Nico põrnitses pahaselt õppetajat, Jasmine nägu välja nagu puhkeks kohe nutma ja Rémy oli sellist nägu nagu oleks just tappa saanud. Aga kuna kutt põrandal istus ja tema tool pikali oli võiks arvata, et ta saigi tappa. Või siis paiskas keegi ta paiskamisloitsuga pikali. Sest ühtegi lööjat läheduses näha polnud. Michel istus Nico kõrvale, lastes oma õlakotil maha vajuda. "Mis siin toimus?" küsis kutt sosinal. Aga võib-olla nad katsetasid seal midagi ja sestap seisis õps ka püsti ja Rémy ei saanudki tappa. Kus see teine Chevalieri vend on üldse. Need kaks olid nagu kaksikud ju. Üsna sarnased, vühe vanused ka. Ja noh, ühest perekonnast. Michel polnud kunagi lähemalt uurinud, mis värk oli. Tõenäoliselt olid nad kõik lapsendatud või midagi. Igal juhul seda teist venda polnud veel klassis. Aga Jasmine küll oli. Jeap, üsna nutuse näoga. Micheli pilk jäi tüdrukul pidama kui ta püüdis mõelda, miks neidis oli selline nagu ta oli. Mingi põhjus pidi ju ometi olema.

Tema on ta viga? Tema? Fakk küll, mida Rémy õigupoolest teinud oligi? Erical käest kinni hoidnud? Enne seda teda põgusalt suudelnud? Kui mitu korda oli ta Joni enda ees oma kuti või tsiki või kellega iganes aelemas näinud? Ilmselgelt mitte kuigi väheseid kordi ja seetõttu ei kostnud Rémy hetkel midagi, vaid põrnitsedes oma venna vihast nägu, kuni too Andrega paar sõna vahetas ja seejärel tunnis välja jooksis. Suus oli veremaitse, aga ta ei tahtnud siia sülitama ka hakata, niisiis pidi ta kuidagi selle ära elama. Ta tõusis püsti, pani tooli ka tagasi oma õigesse asendisse ning istus sellele, ütlemata midagi. Ta näolt oli pühitud kogu endine lõbusus, jätmata endast varjugi maha, kui ta tuimalt lihtsalt enda ette vahtima jäi. Korra meenus talle aga Erica enda kõrval ning viinud talle hetkeks ühe pilgu, naeratas ta talle erilise rõõmuta. "Vabandust," sõnas ta vaikselt, viies pilgu tagasi mujale.

Olukord rahunes ning paistis, et seda tegid ka õpilased. Jean-Paul küll kaotas järgmisel hetkel kaks neist, aga mis ta ikka sinna parata sai. Tagasi ta neid muidugi kutsuma ei lähe, enda asi kui end tunnist ilma jätavad. Piisavalt vanad selle jaoks. See muidugi ei tähendanud seda, et ta ise kogu tunni ära jätaks. Kuuldes märkust, mis ilmselt tema poole suundus, viis mees pilgu Nicolettele, kergitas veidi ühte kulmu. "Miss Blanchard, ma paluksin veidi viisakust vanema inimese vastu," lausus ta rangelt. "Peale selle ei näe mina siin küll enam ei kaklemist, ropendamist ega miilustamist, mis minu andmete kohaselt pole küll kooli reeglitega vastuollu minev tegevus." Ta viis pilgu edasi ka teistele õpilastele, peatudes pisut pikemalt just Rémyl. "Kuid see ei tähenda, et ma sellist olukorda tolereeriksin. Eriti veel seda, mis puutub kaklemisse. Ma loodan väga, et see siin jäi viimaseks korraks," lisas ta.

Jillian magas muidugi kogu lõbu maha, sest ta oli enne tundi tantsimas käinud ja siis veel pessu pidanud minema ja siis oli ta mingi lambi nägemuse saanud, mis ta rajalt maha lõi ja.. Jah.. Tore oli olla. Viimaks ajas ta endale siiski hallid dressipüksid ja tibukollase maika selga ning lippas klassi poole, juukseid veel tee peal patsi sättides. Koridoris möödus ta küll loveydovey paarikesest, aga ei teinud neist eriti välja, suundudes klassi.. Kus mingi segadus näis olevat. "Eeh.. tere," pomises neidis, sammudes siis Nikki juurde. "Mis toimub?" küsis ta vaikselt.


Olivier jõudis ka alles nüüd kohale ja sarnaselt halli massiga oli tema endale koolivormi selga ajanud. Selles oli võimalik tantsida ka vajaduse korral ja võlukepp oli tal ka kaasas, nii et kui vaja, siis teeb väikese outfit change'i. Ka tema märkas klassi poole kõndides koridoris.. uut paarikest? Noh.. Olli jaoks oli see väheke küsitavam, sest last he heard olid Jon ja Andre nunnud koos. Mnjah, ju siis oli uus, sest tõttöelda nägid need kaks seal üksteise kaisus üsna lähedased välja küll. Olivier ei hakanud neid siis oma tervitustega segama ka, mis sest, et ta Jon'iga viimasel ajal üldse kokku polnud puutunud. Vaikides kõndis ta neist mööda ja suundus klassiruumi, võttes mingi suvalise vaba koha. Seal toimuvast tema suurt välja ei teinud.

Jasmine jälgis ehmunult toimuvat ja võitles nutma puhkemisega. Ta oli juba valmis Jonile järgi minema, kui nägi Nadine'i minemas. Eks too teab paremini ka vast praegu, mis ta kasuvenna elus toimub. Veidi rahunedes istus neiu oma kohal edasi ja jälgis kuidas inimesed klassi tulvavad. Ta oleks tahtnud vähemalt Rémyga rääkida, ent teadis, et kui noormees sellises tujus on, siis teda segada ei ole mõtet. Siiski üritas ta mõnda aega edutult venna pilku püüda. Jasmine'il oleks tahtnud midagi kirjutada, ent ta teadis, et tund hakkab õige pea pihta ja siis peab ta õpetajat kuulama ja kaasa tegema, niisiis jäi ta viimase tegevust jälgima.

OT: Avalikult miilustamine on selles koolis keelatud. Miks meil muidu koguaeg rõhutatakse, et siin kombeid õpitakse ja mida kõike veel.

Jon ohkas vaikselt. Paarikese moodi need kaks seal küll välja ei näinud. Kõik teadsid, et nad on parimad sõbrad since forever siiski. Okei, since Ninette jalga lasi, aga point remains. Ta pigistas Nadine'i kätt õrnalt. Jon turtsatas kergelt. "Tal pole põhjust vajagi, et mulle virutada," muigas Jon. Aga vennaga pidi ta rääkima nii või naa. Polnud aus oma tundeid vihaks suunata ja siis seda viha oma venna peal välja elada. "Me peaks minema ja endale lihtsalt sebima kellegi. Kasvõi üheks ööks," arvas kutt. Mis tuletas talle jälle Olivieri meelde. Jooks end täis ja läheks siis Olivieri juurde. Või tegelikult, ta ei peaks end isegi täis jooma ju. Eks. Jon ohkas jälle tasa. "Tahaks need tunded lihtsalt välja lülitada. Tahaks, et ma saaks valida, kas ma tunnen nii nagu ma tunnen või ei tunne. Et ma ei peks igakord tundma seda jõnksatust rinnus kui ma Andret näen. Et ma ei peaks koguaeg end ette valmistama enne kui ma magmistuppa astun," Jon lasi Nadine'i käest lahti ja libistas mõlema käe sõrmedega läbi oma juuste. Palju asju tahaks, aga vähe asju said. "Kas me lähme sinna tundi tagasi ka?" küsis Jon kui talle meenus, et oma spordikoti oli sinna jätnud. Veider õps tegelikult, ei saatnud neid dire juurde ega kuskile.

Erica söandas end liigutada alles siis, kui Jon oli klassist lahkunud, Nadine sabas. Sa juudas... Tasapisi maha rahunedes pööras neiu oma murelikuks muutunud pilgu Rémyle, nähes, et kutiga on kõik korras. Nagu tema ema öelda tavatses - ehmatus oli suurem. Kui noormees end uuesti istuma seadis, istus ka Antonia oma kohale, kuuldes siis vabandust. "Miks sa vabandad? Sa ei teinud ju õieti midagi..." vastas ta sama vaikselt, lastes silmadel üle ruumi allesjäänud - ja äsja saabunud - õpilaste liikuda.

OT: I'm sorry... Aga kui see kuskil trükisõnas kirjas oleks, siis ehk ei korda enam keegi minu viga.

OT: Jeah, see on täiesti adminnide viga. Võite meid sussidega loopida.

Kuuldes mingeid sõnu õpetaja poolt, tõstis Rémy talle ainult korraks pilgu, krimpsutades endamisi nägu. Jah, noh, äkki ei oleks ta tõepoolest pidanud vastu nähvama. Äkki ei oleks pidanud ta ka Ericaga siin pisut sebima. Õpilasesinduse president ju siiski ja puha, aga no kurat küll! Ta oli ka inimene! Ta olid ka närvid, esiteks. Ja Erica meeldis talle. Väga. Kas ta peaks temast siis mingi 5 kilomeetri kaugusel raadiusel olema või? Ta ei oleks nii suurt vahemaad niikuinii suutnud kuigi pikalt hoida. Kuuldes vastust neidise poolt, viis Rémy talle uuesti pilgu. "Jah, kuid ma ei püsinud ka vait. Ja Jon on minu vend..," lausus ta, jäädes pole peal vait. Vend, kes talle kallale lendas. Ta viis pilgu hetkeks ruumis käima, märgates alles nüüd, et päris palju inimesi oli sinna juba kogunenud. Samuti märkas ta ka Jasmine pilku endal, ohates kergelt, üritades silmadega kuidagi tema ees ka vabandada.

Jean-Paul tervitas kahte klassi saabunud õpilast, ohates seejärel. Pagana õpilased! Ajasid tal kogu tunni täiesti sassi ja suurt kuulajat neid ilmselgelt tunni alguseks ei ole. Peab sellisel juhul tunni pisut ümber paigutama. Ja Rémy direktissi juurde saatma. Ta siiski ei saanud asja niiviisi jätta. Tund oli ka alanud. "Olgu peale, kuna te kõik siin hetkel ilmselt liiga elevil olete, teeme asju nõnda," alustas ta, "võtate kõik ennast kahe või kolme kaupa ning valmistate ühe umbes viie- kuni kümneminutilise etüüdi, et seda tunni lõpus ka teistele esitada. Pole vahet, kas te tantsite, laulate, näitlete, mängite pilli või mis iganes teile pähe tuleb. Peaasi, et püsiksite teemas." Ta kõndis tahvilini ning võttis enda kätte kriidi, et sellega sõna "kadedus" tahvlile kirjutada. See tehtud, pani ta valge asjanduse lauale tagasi ning pöördus õpilaste poole. "On küsimusi?"

Vahakuju oli ta tõesti. Täiuslikult paigal, nagu oleks mõni innukas vahaskulptor oma töö ühele toolile unustanud. Kuuldes professori häält, tõstis Andre pilgu, et mehe juttu paremini süveneda - loominguline väljendus oli siiski üks tema lemmiktundidest, kus ta alati suurepäraselt hakkama sai -, kuid vajus pisut näost ära, kuuldes, mida nad tegema peavad, ning e r i t i kuuldes, et nad peavad mingid minirühmad moodustama. Neile antud teema ei muutnud midagi paremaks. Kadedus. Ta hakkab jee siin midagi kadedusest kokku kirjutama, kui see viimasel ajal nii kuradi õrnade teemade kategooriasse oli vajunud, et mine hulluks. Tõstnud käe, ei hakanud noormees ootama, et talle sõna antakse - oli ju küsimus, kas keegi midagi teada tahab -, ning küsis: "Kas üksi võib ka teha?" Ta e i hakka riskima sellega, et rühmatöö käigus rühmast irdub või kellelegi midagi ütleb. Erinevalt Jonist, kes mõni hetk tagasi keele hammaste taga hoida oli suutnud, tundus talle küll, et word vomit tuleb kohe, kui ta end natukegi puudutatuna tunneb.

Nico vastas Michelile ja Jillile, kes ka suhteliselt kohe ilmus "Jon nägi teist Chevalieri ilatsemas ja pööras ära. Hüppas talle peale ja hakkas peksma, nagu mingi mugu. Tundub, et mingisugune armupundar. Nothing interesting." Õpetaja küsimuse peale tõstis tüdruk käe "Jah, vabandage,monsieur. Kas te kooli sisekorraeeskirju olete lugenud?" küsis ta siis ülimalt võltsi viisakusega. Jea-jea, oli jaa ülbe tatt täna. PMS, what can you do about it? Voh, äkki saadab ta direktori juurde hoopis. Ka võimalus. Kusjuures tegelikult talle meeldis Fournier. Aga talle ei meeldinud esiteks see, kui paarikesed igal pool hõõrusid (nojaa, see oli üks väike musi olnud, aga asi oli põhimõttes. Kui oleks tema kedagi suudelnud, oleks tõenäoliselt palju suurem kammajaa õpsil olnud) ja teiseks oli see käitumine kõik seal v ä g a labane. Nad olid nõiad/võlurid! Võiks ju eeldada, et nad käituvad ka vastavalt.

OT. so... sorri maailma lühima postituse eest, aga ma kirjutan kirjandit siin ja ma jään hetkel tõsiselt teemast maha siin, kui ma midagi ei postita vahele XD

"Sa pagan," kommenteeris Michel. "Ja ma jäin kogu actionist ilma. Mul on ikka alati halb ajastus," muigas kutt vaikselt. Kui õpetaja neile selgitas, mida nad tegema peavad, viis kutt pilgu mehele ja ei jõudnud neid temalt äragi pöörata, kui kuulis Andre küsimust ja juba Nico oma. Mis seal toimus? Nico oli pahas tujus täna vist. "Andre ma võin sinuga ühes pundis olla," sõnas Michel siiski. Talle ei meeldinud mõte, et keegi tahab üksi olla, sest kardab, et teised teda oma kampa ei taha. Andre oli alati selline natuke veider ka. Michel oli meeleldi nõus kutiga kampa lööma ja temaga kadedust näitlema, tantsima, natuke muusikat võis ta ka teha. Heei, nad võisid vist isegi maalida või mis? See võib täitsa lõbus olla. Pealegi ei tahtnud Michel väga näiteks Rémy'ga ühes kambas olla, sest too oli äsja kakelnud, nagu ta aru sai ja see tähendas, et kutt oli endiselt pinges ja tõenäoliselt närviline. Aga Andre tundus lihtsalt nukker olevat. Ja Nico oli ka vihane siin. Jasmine hakkab ilmselt nutma varsti. Täielik punt parajaid koos, tõesõna.

Nähes ühe õpilase poolt kätt tõstmas, kergitas Jean-Paul küsivalt kulme, lastel tal enda küsimus esitada. Mitte, et see üldse vajalikuks oleks osutunud. Kuulnud teda, kortsutas ta hetkeks mõtlikult kulme. "Üksinda võib pisut tüütu seda teha olla.. aga kui sa tõepoolest tahad üksi olla, siis ma sulle seda ei keela," lausus ta, viies seejärel pilgu Nicolettele, kes järgmisena midagi ütles. Mees vidutas silmi. "Jah, olen küll. Ja miss Blanchard - ma hoiatan sind. Veel üks ülbitsemine sinu poolt ja sa oled oma otsaga direktissi kabinetis. On selge?" Jah, vennad kaklevad - who cares? Temaga ülbitsetakse - klassist välja! Tema poliitika, mis muud. Aga see esimene siiski päris "who cares" ka ei olnud, sest ta oli ju endale lubanud Rémy Chantal Dubois' juurde saata. Hei, äkki paneks ta juba kõndima.. "Noorhärra Chevalier, sina ära endale rühma moodustama hakka. Võta oma asjad ja mine direktissi kabineti poole. Ma tulen sulle järgi," lausus ta, kui silmad noorukile viis, mõeldes seejärel korra. "Või ei, asjad võid siia jätta. Sa tuled hiljem tagasi. Ja kui tee peal oma venda juhtuksid nägema, tiri ta kaasa."

Fun, fun, fun.. Etüüd.. Rémyl ei olnud ausalt öeldes mingit tuju hakata mõnda pilli mängima või näitlema või mida iganes, aga kohusetundlikult pöördus ta siiski Erica poole, olles valmis küsima, kas too tahab temaga ühes rühmas olla. Samal hetkel tõmbas ta tähelepanu aga õpilaste küsimused ning hetkeks ka vastuseid kuulanud, pöördus ta tagasi neidise poole, kuid jälle ei saanud ta küsida, sest juba kuulis ta enda nime. Mida?! Ta peab dire juurde minema? Aaah! Pahuralt hakkas ta enda kotti - mis oli tegelikult põhimõtteliselt tühi - kätte võtma, kuni siis kuulis, et ta siiski ei pea seda kaasa võtma, nii et ta lihtsalt sõnatult püsti tõusis ning klassist välja sammus. Vähe ei puudunud sellest, et ta uksegagi prõmmima oleks hakanud, aga nii palju suutis ta end ikka vaos hoida. Üpriski lähedal klassile nägi ta Joni koos Nadinega, kortsutades endamisi kulme. "Jon, dire kabinetti," hüüdis ta vennale tujutult, hakates teda järele ootamata edasi liikuma. Tal ei olnud väga võimalust otsa kõrvale pöörata. Fournier pidi neile kohe järgi tulema.

Kadedus? Oli see ikka väga hea mõte? Ilmselgelt oli professor selle toimunu põhjal valinud, aga... Erica tundis endal Rémy pilku, kui neile korraldus rühmad moodustada anti, kuid jäi kuulama õpilaste küsimusi. Jälle pilk - ja siis saadeti kutt direktrissi juurde... Mahajäetud kutsika ilmel saatis neiu Chevalieri pilguga, kuni see klassist väljunud oli, ja pööras silmad tagasi ringi poole, mille osa ta endiselt oli. Kellega ta nüüd tiimi moodustab? Ta ei t e a g i kedagi piisavalt hästi, et tõusta püsti ja öelda "lööme kampa", pealegi eelistas ta ühe koha peal istuda ja nähtamatu olla. Ja kuna üksitoimetamine okei oli, siis... ta võib püüda ju selle lühikese ajaga mingi laulujupi kirjutada. Näiteks.

Jon tõstis pilgu kui oma venna hüüet kuulis. "Võttis ka aega," pomises Chevalier Nadine'ile. "Kuule, mine klassi mu asjad on seal. Kui ma tundi ei ilmu, viitsid need ära tuua?" palus Jon. "Või tegelt, vahet pole need asjad. Sa ei pea sinna tagasi minema," naeratas kutt. Täiesti aru saadav kui tüdruk klassi tagasi ei taha minna. Jon ajas end püsti ja sörkis vennale järgi. "Rémy, oota," palus ta. Come on, tahaks vennaga rääkida enne kui nad dire kabinetti astuvad eks ole. Rémy polnud milleski süüdi. No kui ebapresidentlik käitumine välja jätta.

OT: Teeks uue teema?

Asi polnudki nii väga kartuses, et kampa ei võeta. Noorhärra van Eyck siin oli ju... oli olnud... kartmatu kass, kes kõndis omapead, sest tema veiderdav käitumine ja üle võlli arusaamad maailma funktsioneerimisest tagasid nii mõnigi kord olukorra, kus ta pidi ise hakkama saama. Ja saigi - kümme kuradi korda paremini kui mitu pead. Vot. Micheli pakkumist kuuldes pööras noormees oma hallid silmad klassivennale, mõõtes kutti pilguga. Mnjah. Ta ei olnud Micheliga nii palju suhelnud, et öelda - aa, see on see ja see vend, teeb seda ja toda, ja mida kõike sai mõne inimesega tihedamalt läbi käies välja tuua -, samas kellega ta üldse suhtles eesmärgiga teda lähemalt tundma õppida? Kellega? Viimane oli olnud Jon - ja oligi kõik. Nii-öelda tööalased suhted, kuna ta oli endiselt muusikaklubi president, tahtis ta seda enam või mitte, oli kõik, mis tal suurema osaga koolirahvast oli. Michel ei tea teda piisavalt palju... liiga palju, et midagi järeldada, ja ehk saab sellest neutraalsest läbisaamisest midagi produktiivset välja venitada... "Olgu," oli ainus, mida ta ütles, kinnitades pakkumise positiivse vastusega. Vaadates asja pisut teisest valgusest - ta saab oma kibestumuse ja halva tuju sellesse etüüdi või asja valada, tulebki kvaliteetsem töö.

Nikki muigas Micheli sõnade peale "Reetur". Jeaaa, tuju käiski üles-alla niimoodi täna. Pealegi oli naljakas näha kui endast väljas kõik, kaasa arvatud õpetaja oli. Kuigi hetkeks oli ta siiski ärritunud. Mis mõttes t e d a saadetakse dire juurde ja kaklevat, ropendavat ja avalikult amelevat õpilasesinduse presidenti ei saadet- aah. Einoo... okei. Nicolette turtsatas ja vastas (no n a t u k e n e pilklikul toonil): "Yes, sir!" ja pöördus siis Jilli poole: "Oleme koos? Või lähed sa Micheliga?" küsis ta täiesti rahulikult, isegi muiates. Klass oli tõepoolest täielik segadus. Ja tavaliselt oli see ometigi nii tore ja pingevaba tund. Aga ega oligi aja küsimus, kuni keegi midagi korraldas. Isegi oli suhteliselt vaikne viimasel ajal olnud. Võinoo, näiliselt oli kool alati perfektne, kombekas ja väga vaikne. See aga ei tähendanud seda, et Beauxbatonsi õpilased ka täiesti normaalsed noored inimesed ei oleks. Jõle vähe inimesi oli ka kohal. Oh! võtaks Olivieri ka kampa? The more the merrier, right?